/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
Lihtsalt matkamine on tore, aga otseretk on põnevam, leiavad Iti-Jantra Metsamaa ja Toomas Erikso, kaks Ida-Virumaale kolinud saarlast. Otseretkel on nagu Kukerpillide laulus: ei takista vallid, ei takista kraav. Aprillis matkasid nad otsejoones läbi Eesti lõunast põhja, kokku ligi 190 kilomeetrit. Mitmeaastase ettevõtmisena on noortel käsil Narva-Jõesuust alanud rannikumatk.
Kuidas te matkakireni jõudsite, kas üksi või koos?
Iti-Jantra: Saarlasel on loodus kogu aeg ukse taga. Mäletan, et pärast kooli meeldis mulle minna lihtsalt metsa kõndima ja perega käisime ka päris tihti matkamas. Sealt see pisik külge tuli. Ülikoolis õppisin loovtegevuse õpetaja-huvijuhi eriala. Valisin lisaks seiklussuuna, kus sai õppida köietööd ja erinevaid seiklustegevusi. Kui tulin elama Kiviõlisse, liitusin kaitseliiduga ja sain jälle metsas käia.
Toomas: Mulle on alati meeldinud seigelda ja looduses ringi vaadata. Täiskasvanuks saades jäi see kuidagi soiku. Kibelesin küll matkama, aga polnud kellegagi minna. Kui kohtusin Itiga, siis tuli ind tagasi.
Iti-Jantra: Toomasega kokku saades matkamise huvi võimendus. Koos näed rohkem.
Kust tuli mõte hakata tegema otseretki?
Toomas: Mõte, et võtad mingi sihi ja lähed otse sinnapoole, mitte ringiga mööda teed, on alati tundunud äge. Ükskord nägin, et seda võib ka professionaalselt teha. Üks Youtube'i sisulooja nimega GeoWizard käis läbi terve Walesi ja tema videotel oli miljoneid vaatamisi.
Iti-Jantra: Võrreldes tavalise matkamisega tundus see nii uudne ja äge lähenemine, et haakusime sellega kohe.
Toomas: Mulle meeldivad igasugused arvutimängud. Ja see mäng on päriselus, kus on kindlad eesmärgid ja reeglid ning võid põruda. Lisaks olen kooliajast saadik videoid monteerinud ja nüüd saingi need kaks lemmiktegevust ühendada.
Iti-Jantra: Alustasime otseretkedega eelmisel kevadel ja esimene missioon oli Muhu. Niisama matkama minna on ka tore, aga siis on ainus väljakutse füüsis, kas see peab vastu või mitte. Ei ole reaalseid takistusi või riske, et matk millegi muu pärast katki jääb.
Aga otseretkel on nii, et ükskõik, mis vastu tuleb − on see kraav, võsa, raba, taluõu −, sealt tuleb läbi minna. Tekib põnevus, kas ma saan siit läbi või mitte. Eesti retkel oli ikka mitu olukorda, kus mõtlesime, kas nüüd jääbki katki.
Meie eesmärk oli jääda 25 meetri piiridesse, mis on kogukonna mängureeglite järgi plaatinaretk. Paar ootamatust viisid meid kaugemale, aga jäime õnneks 50 meetri, kuldretke piiridesse. Läbikukkumine on, kui kaldud kõrvale 100 meetrit.
Matkamine annab tööks energiat
Iti-Jantra töötab Ida-Viru ettevõtluskeskuses noorte ettevõtlikkuse koordinaatorina ja annab hoogu õpilasfirmade tekkele. Samal ajal omandab ta andragoogika magistrikraadi. Toomas töötab Rootsi firmas Ericsson, mille kontor asub Tallinnas, aga enamiku ajast saab töötada kodukontoris.
Kas pärast nädalavahetuse rännakut tuleb esmaspäeval tööl taastuda või on hoopis rohkem energiat? "Ma ütleks, et on rohkem energiat, sest sa lülitad ennast välja ja aju saab nädalavahetusel puhata," arvab Toomas.
"Kui kodus oled, vaatad nädalavahetusel ka meilid üle, aga matkal seda teha ei saa. Ja loodus paneb teisiti mõtlema: otseretked on ellujäämise küsimus, rannikumatkal lihtsalt naudid," ütleb Iti-Jantra, lisades, et kõik muu selle käigus ununeb.
Vaatasin Youtube'ist üht teie talvist otseretke Lääne-Virumaal, kus otsustasite liikumisjoone märklauale vibunooli lastes.
Toomas: See oli erandkorras. Muidu on joone planeerimine kõige suurem protsess, et otseretk oleks reaalselt tehtav. See joon, mis meil talvel vibunooli lastes tuli, ei olnud tehtav. Me oleks seal surnuks külmunud.
Iti-Jantra: See jäigi pooleli, aga oli mitteametlik katsetus. Tegelikult tahame sellele joonele soojemal ajal uuesti minna. Kõik teised otseretked on olnud väga täpselt ära planeeritud.
Kuidas see käib?
Toomas: Võtame kaardirakenduses kaardil mingi maakonna või riigi ja vaatame, kust läheb ühest otsast teise kõige lühem maa nii, et mõlemale poole joont jääks vähemalt veerand sellest maakonnast või riigist. Üle poolsaarte käimisega maakonda või riiki vallutada ei saa. Siis püüame kahe piiripunkti vahele tõmmata joone niimoodi, et see ei läheks läbi linna või üle suure raba. Eesti otseretke planeerisime kolm kuud, kõigepealt kaardil ja siis käisime mõnda kohta ka üle vaatamas. Alustasime Mõisaküla kõrvalt ja lõpetasime Vainupea rannas. Olime teel üheksa päeva.
Iti-Jantra: Me ei kujutanud ette, kas see on tehtav. Tuli välja, et on. Kuigi tegime seda aprilli alguses, kui oli kõige külmem aeg. Kuna olime puhkused planeerinud, ei saanud aega muuta. See oli kõige pikem otseretk − 187 kilomeetrit − ja ilmselt maailma mastaabis päris suur saavutus. Käisime sellest ka "Ringvaate" saates rääkimas [16. aprilli saade on Jupiteris järelvaadatav − toim.].
Toomas: Oleme olnud ka Läti TV3 uudistes − Läti vallutasime enne Eestit eelmisel sügisel.
Iti-Jantra: Lätlastelt tuli meeletult positiivset tagasisidet.
Toomas: Paljud kohalikud ütlesid, et neil on põnev näha oma riiki teise nurga alt. Nemad sõidavad mööda teid, aga meie läheme otse ja näeme teise pilguga.
Iti-Jantra: Endal on ka põnev. Kui me Muhu läbi käisime, siis mõtlesime, et ei tea, millest Ivo Linna laulab. Mis kadakad ja karjamaa? Kõikjal on soo ja raba, kuhu ära upud.
/nginx/o/2025/06/12/16916185t1h3792.jpg)
Vahel võib otseretk halvas mõttes silmiavav olla?
Iti-Jantra: Võibki. Eesti retkel hoomasime, kui palju on tegelikult raiesmikku või võsa. Sellist ilusat metsa, kuhu tahad minna nautima ja olesklema, on väga vähe, võib-olla kümme protsenti.
Toomas: Kogesime ka, kuivõrd muutlik on Eesti ilm. Ühel päeval on +5 ja järgmisel +15. Vahepeal tuli lund ja lörtsi, külm põhjatuul oli terve aeg vastu ...
Meil oli välja valitud kaheksa laagipaika ja neli esimest ööd õnnestus telgis magada. Aga kui saime lume ja lörtsiga ligemärjaks ning Itil oli vaja põlve tohterdada, pidime mõned korrad välist abi kasutama. Õnneks olid Iti vanemad meid matkaautoga turvamas. Tähtis on see, et olime kogu aeg joone peal. Leidsime ka matkaautole sellel joonel koha.
Iti vanemad on turvameeskond, kui häda majas on. Muidu on meil kõik niimoodi planeeritud, et saame ise hakkama. Toidu ja vee, vahetussokid ja pesu viime kõikidesse laagrikohtadesse enne ära.
Kuidas te saate kindlad olla, et need hiljem ka võtta on?
Toomas: Peidame ära. Seekord raputasime isegi toidu peale Cayenne'i pipart, et karusid eemale peletada.
Iti-Jantra: Internetist lugesin, et karudel on tundlik haistmine ja kui paned kangemat kraami ümber, siis nad ei taha puutuda. Meil oli ühes kohas suur tahvel šokolaadi, millest ma ei olnud nõus loobuma.
Tegelikult oleme hästi uhked, et jaksasime Eesti otseretke nii hullu ilmaga päriselt ära teha. Olime kõvasti treeninud, käisime õhtuti varustusega 10-15 kilomeetrit, ja tegime ka rannikumatku.
/nginx/o/2025/06/12/16916205t1h26e5.jpg)
Seiklustel on tuhandeid jälgijaid
"Tehniliselt otseretk ei loeks, kui me seda ei dokumenteeriks. Ja kuna me niikuinii dokumenteerime, siis lõikame kokku ka videod, mida võiks olla inimestel hea vaadata," põhjendab Toomas, miks ta nii mõnegi nädalavahetuse matkamise asemel monteerimisele ohverdab.
Läti otseretke videotel on juba 63 000 vaatamist. "Püsijälgijate arv on tõusnud 3200ni ja on tekkinud oma kogukond, kes hullult fännab. See annab jõudu," rõõmustab Iti-Jantra.
Esimesed videod olid eesti keeles, aga nüüd on Iti-Jantra ja Toomas läinud üle inglise keelele, sest vaatajaskond on mitmekesine ja suur osa jälgijatest elab Lätis.
"Tore, kui inimesed kirjutavad, et nad naudivad meie videoid. See annab hea tunde, et luua sellist sisumaailma, mis kõnetab inimesi," ütleb Toomas.
Kui kaugele te oma rannikumatkaga jõudnud olete?
Iti-Jantra: Alustasime septembris Narva-Jõesuust ja oleme jõudnud poole aastaga [intervjuu oli mai keskpaigas − toim.] Harjumaale Vihasoole.
Toomas: Tavaliselt matkame rannikul nädalavahetuseti, jätkame sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Edaspidi on plaanis teha ka nädalasi rannikumatku.
Iti-Jantra: Kui otseretked olid Toomase ettepanek, siis minul rannas kasvanuna on alati olnud soov mööda rannikut minna. Ja Ida-Virumaa rannad on kümme kümnest. Rannad on puhtad, saad terve aeg olla mere ääres. Roostik hakkas pihta Lääne-Virust Mahult ja siis olime sunnitud minema tee peale. Kuna rannikumatkadel ei ole ühtegi karmi reeglit, siis võtame rahulikult ja läheme ka sisemaale, vaatame külasid, käime poes ja suhtleme inimestega.
Toomas: Ida-Virumaa rannik on matkamiseks ideaalne. Ainult Sillamäel peab ringiga minema, sadama tollialal ei tohi viibida. Kuigi Google Maps juhatas meid läbi tolliala, läksime autoväravast läbi ja mingid tädid jooksid järele, karjudes: "Kuhu te lähete?"
Iti-Jantra: Aga kui Sillamäel ringiga minna, siis Ida-Virumaa on hästi hea rannikumatkadeks. Eriti Narva-Jõesuust kuni Sillamäeni, kus on hästi mõnus liivarand.
Toomas: Sügiseks võiks jõuda Tallinnast läbi ja äkki kolme aastaga Leetu välja. Otseretked on ägedad küll, aga vahepeal tahaks niisama ka nautida ja oma tempos kõndida. Otseretkel pead kogu aeg jälgima GPSi ja muretsema selle pärast, et ei läheks joonest kõrvale.
Iti-Jantra: Ja otseretkedel sa pigem ei lähe vaatamisväärsetest kohtadest läbi, see on rohkem nagu missioon.
Kas Ida-Virumaa otseretk on ka plaani võetud?
Iti-Jantra: Jah, kaalume joont Aa rannast läbi Iisaku Peipsi randa. Lõppeesmärk on kõik Eesti maakonnad ära teha, siis oleks sellega rahu majas.
/nginx/o/2025/06/12/16916213t1hc3c6.jpg)
Paistab, et olete väga hasartse loomuga.
Iti-Jantra: Otseretked ei ole igaühe jaoks, tuttavad ka ütlevad, et täitsa hullud. Aga ise ei taju seda. See on lihtsalt meie hobi. Kindlasti ka eneseületus. Kui Eesti retkel tulid miinuskraadid ja oli vaja üle saada Raudna jõest, siis mõtlesime küll, et täitsa lõpp, nii külm ja tuuline on. Ja me peame riided seljast ära võtma. Vaimselt läheb natukene aega, enne kui suudad oma keha panna tegutsema, aga siis sa lähed läbi ja polegi midagi hullu.
Soovitame katsetada otseretke, kas või kümme kilomeetrit, tegelikult on hästi äge.
Toomas: Selles mõttes on Eesti hea riik, et tohid eramaalt läbi käia ja seal isegi ühe öö telkida, kui just maaomanik sind ära ei suuna.
Kas on juhtunud, et te pole eramaale teretulnud?
Toomas: Ei ole. Näiteks Lätis oli meil kaasas lätikeelne silt, kus oli kirjas, mida me teeme, ja kogesime sooja suhtumist. Natukene kartsime, et äkki eestlane on tõredam, aga ei. Üks põllumees pidas meid kinni, kui kõndisime üle taliviljapõldude. Olime enne mitme põllumehe käest uurinud ja saanud teada, et seda võib vabalt teha. Mõtlesime, et saame pahandada, aga põllumees oli hoopis põnevil ja uuris, mida me teeme.
Hoolitseme ka selle eest, et me näeks välja nagu professionaalsed matkajad, mitte nagu sulid, kes ringi luusivad.
Iti-Jantra: Lätis meid ükskord võeti rajalt maha ja küsiti, mida me teeme. Aga kui sildi andsime, siis polnud probleemi. Neil oli eelmisel nädalal vargil käidud.
Aga see britt − otserändaja, kes meid inspireeris − käib militaarriietuses ja teeb koti nii kergeks, et saaks joosta. Sealsed farmerid on hästi kurjad, tema peale on mitu korda karjutud ja maa pealt ära aetud. Seal on suur vastandumine. Eesti ja Läti on matkamiseks ideaalsed.
/nginx/o/2025/06/12/16916180t1h842e.jpg)
Ida-Viru tippkohad saarlaste pilgu läbi
Saaremaalt Kiviõlisse kolinud Iti-Jantra ja Toomas hindavad siinset mitmekülgset loodust, kuigi loodus on nende sõnul viimane asi, mis mujalt tulnutele Ida-Virumaa puhul pähe tuleb.
"Tahaks öelda, et oleme kõik Ida-Virumaa matkarajad läbi käinud, aga ei saa. Kui nädalas oleks üks päev juures, siis jõuaks rohkem. Praegu võtavad otseretked ja rannikumatk enamiku ajast," tõdeb Iti-Jantra.
Siiski on uusidavirulased sattunud ka n-ö tavalistele matkaradadele ja nende seas on lemmikuks Aidu. "Kui ma esimest korda Ida-Virumaale tulin ja mind ühel kevadisel päeval Aidu matkarajale viidi, siis need vaated ja parvega kanalite ületused olid väga võluvad. Ükski teine Eesti matkarada ei ole mulle niimoodi mõjunud," kinnitab Iti-Jantra.
"Aidu on väga ainulaadne. Eriti meile, saarlastele. Tulles lapikult maalt Aidu "mäestikku", on tunne, nagu oleks kusagil teises riigis," lisab Toomas.
Kodulähedastest radadest on elukaaslaste kinnitusel hästi mõnus ka Uljaste ümbrus − matkarada, mis kulgeb mööda kõrget oosi ja ümber maalilise järve.
"Mulle meeldib veel Selisoo. See on ka hästi mõnus keskkond, kus olla, aga koos Toomasega pole sinna veel jõudnud. Minu vanemad on samuti Ida-Virumaast täiesti vaimustuses: nad kõnniksid lõputult Toila Oru pargis ja armusid täiesti ära Valastesse," räägib Iti-Jantra.
Toomas tahaks põhjalikumalt avastada Alutaguse rahvusparki. Korra on nad sellele Iisaku vaatetornist pilgu heitnud. "Käisime vaatetornis ühe kettagolfireisi ajal, mida me Tallinna tuttavatele tegime. Tallinlased olid meie kettagolfiparkidest täiesti vaimustuses. See on ka omaette matkamise viis, ketast loopides," tõdeb Iti-Jantra, lisades, et Ida-Virumaa kettagolfiparke võiks rohkem reklaamida.
"Meie uus lemmik on Kohtla-Järve rada − väga algajasõbralik ja hästi ilusti parki sobitatud. Mäetagusel on maailmatasemel rada, mis on võib-olla algajale liiga hirmus. Alutaguse rada Pannjärvel on ilus, aga hästi metsane. Ja muidugi meie oma Kiviõli rada seikluskeskuse juures on äge," loetleb Toomas.
Iti-Jantra sõnul on kõik rajad ägedad. "Ei oska neid isegi järjekorda panna, sest iga rada on erineva olukorra jaoks ja erineva tasemega mängijatele."