Sada kilomeetrit katsumusi Alutaguse metsades ja rabades

Viimane lõpetaja Karmen Lepp sai kaela medali, nagu ka ülejäänud võistlejad, sest vähemalt pool maad ehk pehmoversiooni jõudsid läbida kõik osalejad. Lepp tegi läbi täispika distantsi ehk 101 kilomeetrit. Foto: Matti Kämärä

Karmen Lepp jõudis Alutaguse rahvuspargis peetud vastupidavusvõistlusel finišisse hommikul, olles viimase lõpetajana teel ligi 20 tundi. 101 kilomeetrit alistanud naine võttis seda kui vaimutreeningut, et saada taas 24h jooksu Eesti rekordinaiseks.

Lõikav külm, paks lumi, pilkane pimedus − just sellistes oludes möödus suur osa vastupidavusvõistlusest "Taliharja vanakuri".

"Juhhuu, ma tegin selle hirmraske katsumuse lõpuni. Elu on seiklus!" kirjutas Karmen Lepp pühapäeval oma blogis. Mõni tund varem Põhjarannikule intervjuud andes oli ta end just supi ja saunaga kosutanud ning veidi pingil pikutanud. Seejärel võttis ta Pannjärve tervisespordikeskusest suuna lapsepõlvekoju Avinurme, kus oli tütar hoiul, ja edasi oma koju Tartusse.

Taganttulija eelis

Lepp kinnitas, et võistlusel oli eesmärk mahtuda 24tunnisesse kontrollaega ja see ka õnnestus. "See võistlus oli tänu lumele hea kogemus. Tahan kunagi uuesti proovida, aga siis ma ei riietu üle. Seekord oli mul liiga palav ja ma põhiliselt kõndisin, sest ei jõudnud lihtsalt joosta."

Taganttulija eelisena oli vähemalt lumes vagu sees ega pidanud ise teed rajama. Samuti oli abiks, et õnnestus tuttavast orienteeruja sabas püsida. "Ise ma orienteeruda ei oska," tunnistas Lepp, kelle leivanumber on ultrajooksud. "Esimene kogemus oli 2016. aastal Iisakus, kui jooksin 24 tunni jooksul 153 kilomeetrit."

Lepale on kuulunud ka 24h jooksu Eesti naiste rekord, mille ta üritab veebruaris Espoos tagasi võita. "Taliharja vanakuri" oligi vaimutreeningu eest ja osa ettevalmistusest.

"See võistlus oli ka korralik rasvapõletustrenn. Võistluskaaslase kell näitas peaaegu 100 000 sammu. Nüüd ei pea mitu päeva midagi tegema," muigas Lepp.

Igapäevaelus on ultrajooksja trenn praegu tööl käimine. "Tean, et paljud teevad mahutreeninguid, aga mina käin poes tööl ja olen 12 tundi järjest jalgadel, nii et pärast trenni ei jõua. Kui saan une korda ja kaalu alla, saan hakata jälgima mulle tehtud jooksukava."

Mis andis talvisel vastupidavusvõistlusel vaprale naisele energiat? "Sõin pool latti suitsuvorsti, mis ei ole väga harilik, ja energiageele. Lisaks veel 100 grammi tumedat šokolaadi, pähkleid ning rosinaid. Ja katkestamismõtteid ma endale pähe ei lubanud," tähendas Lepp.

Rasked hetked mööduvad 

Lumerohkel karmil katsumusel saidki osaleda ainult kogemustega ultrasportlased. Tartlane Andres Pae armastab ülipikki mägimaratone ja suusatamist. Sellegi võistluse tegi ta läbi suuskadel, jõudes pärale natukene pärast kella ühte öösel. 

"Mulle sellised üritused väga meeldivad ja Alutagusel on ju võrratu loodus. Seda tasub nautida, eriti öösel. Tundub küll, et palju ja kaugele ei näe, aga näeb küll ja vaade on hoopis teistsugune kui päeval."

Pae lisas, et läbib pikki distantse meelsasti üksinda, aga võistluse käigus tekivad vahepeal ka kaaslased, "kellega tempo sobib ning saab elust ja ilmast rääkida".

"Sellisel võistlusel ei ole tormamist, et hing on kogu aeg hing kinni. Oluline on mõistlikult oma jõuvarusid planeerida. Võtmeküsimuseks on vastupidavus ja motivatsiooni säilimine. Rasked hetked lähevad üle ja siis on jälle väga ilus ning emotsioonirikas." 

Milline on Pae enesetunne pühapäeva keskpäeval? "Ütleme nii, et suusatama veel ei läheks," tunnistas Pae, kes valis taastumiseks hoopis lapsega kelgutamise, sest terve pere oli Alutagusele kaasa tulnud.

"Valu ununeb"

Talvise vastupidavusvõistluse "Taliharja vanakuri" peakorraldaja Silver Eensaar tõdes, et ehkki distants oli 101 kilomeetrit, jäi äsja loodud Alutaguse rahvuspargis veel palju avastamata, mistõttu on põhjust tagasi tulla.

Start anti laupäeva südapäeval Alajõel ja finiš suleti 24 tundi hiljem Pannjärvel. Kas te ise üldse öösel sõba silmale saite?

Kell pool üheksa hommikul läksin magama [intervjuu toimus kaks tundi hiljem − toim.]. Eelmine öö oli sama.

Kumb on raskem, kas korraldajana seiklussportlased teele saata ja vastu võtta või ise rada läbi teha? 

Raske öelda. Tegutsen igapäevatöös juristina, aga mulle meeldib korraldada looduses midagi natukene ekstreemset. Minule see ei olegi töö, vaid rohkem hobi. 

Ja Eestis tehaksegi selliseid võistlusi pigem hobi korras?

Pigem küll. Spordivõistluse korraldamisega elatist ei teeni, võib-olla ainult väga suurte üritustega, nagu näiteks Tartu maraton. Aga väiksemate võistluste puhul sa ei saa oma töötasu hinnastada, sest sel juhul oleks osavõtutasu väga kõrge [seekord oli osavõtutasu alates 40 eurost − toim.].

Siin on kammerlik üritus, kuni viiskümmend inimest, muidu võib asi kontrolli alt väljuda. Tingimused olid ikka päris ekstreemsed: kuni 60 sentimeetri paksune lumi, öösel langes temperatuur üheksa miinuskraadini. Kui sul on inimesed järsku viies kohas hädas, siis kuidas neid ära tuua?

Kas kedagi tuli seekord päästa?

Oli üks ennetav kõne, kus inimene soovis, et ta enne kõige sügavamat padrikut peale võetakse, sest energia sai otsa. See oli 70 kilomeetri kandis. 

Oli ka neid, kes katkestasid Iisaku kesklaagris, kus oli võistluse ainus söögi- ja joogipunkt. Aga kõik jõudsid vähemalt sinnani välja ja said medali [korraldajad nimetasid poole maa distantsi naljaga pooleks pehmoversiooniks − toim.]. 

Teate kogenud seiklussportlasena väga hästi, milliseid katsumusi tuleb säärastel võistlustel ületada, aga teete seda ikka ja jälle. Miks? 

Rasketel katsumustel on põnev. See on erinev sellest, mida sa tavaelus teed, ja sa satud sellistesse kohtadesse, kuhu muidu ei satuks.

Paljud ütlevad finišis, et ei tee seda enam kunagi. Aga see on inimloomuses, et läheb üks ja teine päev mööda ning mõtled juba, et see oli äge. Siis läheb nädal mööda ning mõtled: "Pagan, see oli üks lahedamaid asju, mida ma sel aastal tegin!" Seejärel tekib mõte, et võiks veel midagi raskemat proovida. Valu ununeb ja eredamad hetked jäävad domineerima.

Milline on teie tänavune võistluskalender?

Olen harrastanud orienteerumist [orienteerumisjooksus on Eensaar võitnud Eesti meistrivõistlustel 2 kulda − toim.], rogaini [on tulnud rogainis kolmekordseks maailmameistriks − toim.], ultrajookse [tema nimel on Eesti rekord 24h jooksus − 232 kilomeetrit], seiklussporti.

Viimased kümme aastat olen osalenud neljases võistkonnas ekspeditsioonvõistlustel üle maailma. Nendel võistlustel on kaart ja kontrollpunktid, aga distantsid on ülipikad, kuni tuhat kilomeetrit, ja mõni kestab terve nädala. Rada läbitakse eri viisil: mõned lõigud jalgsi, mõned paadi või kajakiga, mõned rattaga. Oleme selliseid võistlusi teinud kõikidel kontinentidel, välja arvatud Antarktika.

Järgmine võistlus toimub märtsis Põhja-Indias. Suvel läheme oma võistkonnaga läbi Skandinaavia poolsaare Rootsist Norrasse. Septembris on üks hästi suur üritus "Eco-Challenge". See on tõsielusari, mis aastate järel taaselustatakse ja toimub Vaikses ookeanis Fidži saartel. Esikoha auhind on 100 000 dollarit.

Oleme sinna avalduse esitanud ja korraldajad on meiega ühendust võtnud. Osalejad valitakse 50 rahvustepõhise võistkonna hulgast ja veebruaris saab selgeks, keda võetakse ning keda mitte.

Seiklusspordi maailmameistrivõistlused on tänavu Sri Lankal. Eelmisel aastal toimusid need Reunioni saarel, seal saime umbes 70 võistkonna hulgas viienda koha. See oli üks meie paremaid tulemusi.

Arvestades, kui kaugel Eestist enamik võistlusi toimub, lõhnab see väga suure rahakulu järele.

Suurematel võistlustel on auhinnaraha. Tugevamad teenivad mingi osa kuludest tagasi. Meie oleme enam-vähem selle piiril − viimastel aastatel pole väga palju pidanud peale maksma. Minule pole see mitte ainult sportlik väljakutse, vaid ka võimalus käia ja näha eri kohti. 

"Taliharja vanakurja" korraldasite tänavu Ida-Virumaal, põhjendades, et see on vähem avastatud kant ja siin asub Eesti värskeim rahvuspark. Kas see piirkond kutsub tagasi?

Kindlasti. Alutaguse rahvuspark on tohutu ja väga põnev ning paljud kohad jäid seekord välja: Selisoo, Puhatu, Poruni. Ka pankrannik on väga võimas ja Eestis eriline looduslik vaatamisväärsus.