/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/30/16879712t1h4b5c.jpg)
Kolmapäeval saab Eesti lipp 141aastaseks. Püssi lähedal üles kasvanud Riho Rõõmuse kodus on 107aastane sinimustvalge, mille õmbles tema vanaema. Lipp tegi perega kaasa Siberi rännaku, püsis peidus kuni vabadusetuulte puhkemiseni ja on nüüd väärikalt hoiul vanas kummutis.
Riho vanaema Darja Rõõmus oli 23aastane, kui loodi Eesti Vabariik. Noor naine võttis kohe kätte ja õmbles valmis sinimustvalge lipu. Darja sündis ja kasvas Petserimaal Treski külas, mis nüüd asub Võru maakonna piirides. Oma kodukandist leidis ta ka abikaasa Romani. Perre sündis kaks poega: Riho isa Nikolai ja lell Aleksander.
1949. aasta suurküüditamine viis Riho vanavanemad ja lelle Krasnojarskisse. Pikale Siberi teekonnale pakiti kaasa ka Eesti lipp.
"Neil oli väga suur majapidamine, aga kui nad Eestisse tagasi said, siis nõukogude korra järgi endist vara ei tagastatud ja mingit õigust oma endisele maale ei olnud. Kuna minu isa oli tollal Kohtla-Järvel ees, siis nad suunati siia ja sattusid elama Püssi," teadis Riho.
Riho isa jäi loomavagunist maha, kuna värvati 16aastaselt viimase mobilisatsiooniga Saksa sõjaväkke. "Ega ta muud ei jõudnud teha kui mundri selga panna ja püssi kätte võtta. Nad olid Tallinna sadamas kaitsmas sakslaste lahkumist. Kui Vene väed sisse tulid, siis ta võeti Vene sõjaväkke. Pärast seda ta määrati Kohtla-Järve rajooni mingisse asutusse autojuhina tööle."
Siberist naasnud vanaema-vanaisa ja lell rajasid uue kodu Püssi Metsa tänavale.
"Vanaisa kaotas küll Siberis metsatöödel jala, aga nad olid ikkagi nii tublid ja ettevõtlikud, et ehitasid endale ise palkidest korraliku väikese maja. Nad ei tulnud üldse tühjade kätega tagasi, vaid võtsid maja palkide kaupa lahti, nummerdasid ära ja tõid need raudteekonteineriga Eestisse," rääkis Riho.
Lipu teekonnast pole paraku midagi teada. "Ma oletan, et vanaema peitis lipu riiete vahele. Aga seda, kas neil oli hirmu läbiotsimiste ees ja kui põhjalikult lippu peideti, ma ei tea. Ilmselt ikka peideti, sest saadi aru, et Nõukogude võim on valmis igasugusteks asjadeks," oletas Riho. Täpsed üksikasjad läksid koos vanaemaga hauda Lüganuse kalmistul.
Nõukogude lapsena polnud lipust aimugi
Riho sündis Lüganusel, aga kolis koos perega kolmeaastasena Püssi lähedale Lohkuse külla, kus vanemad ostsid Purtse jõe äärde maja.
"Viru-Jaagupi kandist pärit ema Donate ja isa Nikolai said kokku tööl − mõlemad töötasid kolhoosis. Ema oli eluaegne raamatupidaja."
Lapsena ei teadnud Riho vanaema õmmeldud Eesti lipust midagi. "Kas see oli minu ema tarkus või alalhoidlikkus, aga meid õega hoiti teadmatuses. Isa küll kirus Vene võimu, eriti kui oli napsine, aga mina ei saanud sellest aru. Tõlgendasin, et see on purjus peaga aetud loll jutt. Ema ka ütles isale, et ärgu ajagu lapse pead sassi," meenutas Riho.
Sinimustvalge tuli päevavalgele alles siis, kui Eestis puhusid taas vabaduse tuuled.
"Kui 1988. aastal laulev revolutsioon Püssi jõudis ja esimesed julged ilmingud tekkisid, otsustasid vabaduse liikumist vedanud noored, et Püssi puitplaatide kombinaadi katuse masti tuleb heisata sinimustvalge lipp. Aga lippu ei olnud kusagilt võtta. See, kuidas info ema kõrvu jõudis ja kust ta selle julguse võttis, et lipu välja pakkus, jäigi mul teadmata."
Emale usaldas lipu vanaema oma surma eel. "Darjal oli väga kange iseloom, öeldi, et setu veri ja jube kange mutt. Aga minu ema oskas temaga väga hästi läbi saada. Ema hooldas teda viimastel eluaastatel ja enne surma andis Darja talle selle lipu, mille ema ära peitis."
Riho kuulis lipulugu alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist.
"Ühel hetkel ei käinud emal enam talust jõud üle ja mina olin muutunud linna untsantsakaks. Tegin emale ettepaneku, et võtan ta oma kulu ja kirjadega linna, sain talle ilusa korteri ja mingi aja pärast tõi ema lipu välja ning rääkis, et kui tema ära sureb, siis ta tahab, et lipp läheks mulle edasi."
Üllatavalt hästi säilinud
Nüüd hoiab Riho vanaema pärandust oma Tabasalu-lähedases kodus vähemalt saja-aastases kummutis, kus on umbes sama vanale lipule eraldi sahtel.
"Lipp on väga hästi säilinud, kuigi see tõmmati koduhoovis üles ilmselt kõigil riigipühadel rohkem kui kahekümne aasta jooksul. Tollal oli patriotism ja riigitruudus kindlasti suurem, eesti rahvuslik vaim oli sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal väga tugev. Mul on au seda lippu hoida," ütles ta Eesti lipu sünnipäeva eel.
/nginx/o/2025/05/30/16879932t1h204b.jpg)
Kauaaegne lauluväljaku direktor teeb nüüd bändi
24 aastat Tallinna lauluväljakut juhtinud Riho Rõõmus on viimastel aastatel tegutsenud pillimehena.
"Mul on muusikaline kõrgharidus − konservatooriumist. Kunagi mängisin ansamblis Vanaviisi, aga kaks aastat tagasi tegin Rõõmusbändi. Sellega mul on täpselt nii palju koormust, et saan jälle laval olemist nautida. Kirjutan laule, käime sündmustel, kuhu kutsutakse. Jaanipäeva paiku on järjest mitu mängu. Augustis küsiti Lüganusele esinemist," kirjeldas ta oma praegust elu.
Riho tunnistas, et lauluväljaku direktorina kadus motivatsioon pilli mängida ära.
"Kui mängid laupäeva õhtul kusagil Tartu taga, saad hommikul kell viis koju, pühapäeval oled veel sellest uimane ja esmaspäeva hommikul pead tööle minema, siis mõtled: "Miks pagan ma seda teen?" Siis jäi asi soiku. Aga nüüd teen muusikat jälle rõõmuga ja täpselt selles mahus, mis on mulle jõukohane ja meeldib."
Lauluväljaku juhi kohalt lahkudes otsis ta algul samaväärset tööd, aga ei leidnud.
"Mul tekkis identiteedikriis, sest olin lauluväljakuga pikka aega seotud olnud. Ja korraga olin lihtsalt kodanik Riho Rõõmus. Nii head töökohta ma enam ei saanud ja siis tekitas elu uued võimalused. Nüüd ütlen uhkelt, et olen tavaline muusik, kui keegi küsib, millega ma tegelen. Mingil määral olen ka ettevõtja, aga mitte aktiivne − ma ei pea firmas iga päev tööd tegema, see on pigem investeeringute juhtimiseks," rääkis Riho.