:format(webp)/nginx/o/2018/12/22/11674218t1ha62d.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16879400t1h6555.jpg)
Maria Smorževskihh-Smirnova
* Sündinud 16. detsembril 1977 Siberis eestlastest esivanemate järeltulijana ning Narva kolis alates 3. eluaastast.
* Alustas bakalaureuseõpinguid Tartu ülikoolis vene ja slaavi filoloogia erialal 1996. aastal, magistrikraadi sai samas 2003. aastal ning doktorikraadi Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudis kultuuride uuringute õppekaval 2013. aastal.
* Alates 2013. aastast olnud erinevate muuseumide juhataja (Peeter I majamuuseum, Tallinna vene muuseum).
* Alates 2021. aastast Narva muuseumi juhatuse liige.
* Tänavu mais pälvis aasta eurooplase tiitli. See on tunnustus Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Rahvusvahelise Euroopa Liikumise poolt inimesele või organisatsioonile, kes on aidanud seista euroopalike väärtuste eest, suurendada Eesti inimeste teadlikkust Euroopa Liidust ning teinud Eesti Euroopas nähtavamaks.
9. mail, kui paljud inimesed Narvas tähistasid Venemaa võidupüha, pälvis Narva muuseumi juht Maria Smorževskihh-Smirnova aasta eurooplase tiitli. Naine, kelle vahistamiseks on Venemaa võimud tagaselja käsu andnud, ei lase Venemaal ja selle mõjuisikutel ennast hirmutada ning jätkab linna ajaloost ausalt rääkimist ja ütleb, et Venemaa sõda Ukrainas on vägagi seotud ka ajaloo ja kultuuri mõtestamisega.
Teame, et Narvas suhtuvad inimesed erinevalt teise maailmasõja ajaloosse. Kuidas narvalased on vastu võtnud 9. mail avatud näituse "Narva 54", mis räägib vana Narva hoonete asendamisest nõukogude arhitektuuriga?
Väga rahulikult võeti vastu. Avasime näituse Euroopa päeva hommikul, 9. mail. Inimesed vaatavad, loevad. Tekstid on hästi lihtsad ja lühikesed. Siin pole mingeid hinnanguid, ainult ajaloolised faktid, nagu ka eelmisel näitusel "Narva 44". See on meie eelmise näituse teine osa.
Eelmise näituse puhul võib öelda, et oli skandaal Narva poliitikute seas, kuid muuseum teeb oma tööd, et inspireerida arutelusid, rääkida ajaloost, faktidest, ka sellistest, mis ehk paljudele ei meeldi või olid avastamata. Selle näitusega on aga kõik olnud väga rahulik.
Kui raske on juhtida mäluasutust linnas, kus paljud inimesed vaatavad ajalugu läbi Venemaa valede ja propaganda prisma?
See on keeruline, aga põhjus pole mitte ajaloos, vaid pigem meie olevikus ja selles tragöödias, mis toimub meile väga lähedal, ehk Ukraina sõjas. Me ei olnud selleks valmis. Mina töötan siin juba viiendat aastat ja kui ma alustasin, oli meil ainus kriis COVIDi kriis ja inflatsioon. Nendega seotud asjaoludeks me polnud samuti valmis, aga harjusime nendega hakkama saama.
Aga kes on valmis sõjaks? Kuid praegu me elame selles olukorras. Kõik oli rahulik seni, kuni me otsustasime 2022. aastal Lenini kuju Narva linnuse territooriumilt ära viia. See kuju polnud lihtsalt museaal, vaid ta elas siin oma elu. Iga aasta aprillis, Lenini sünnipäeval ja novembris, revolutsiooni aastapäeval toodi selle kuju juurde lilli. Sõja kontekstis muutusid need [nõukogude] monumendid aga väga oluliseks ja oli selge, et enam nii jätkata ei saa. Sellest ajast algasid pinged. Rääkimata aastast 2023, kui me esimest korda panime linnusemüürile bänneri, mis ütles, et Putin on sõjakurjategija.
Meid süüdistati poliitikasse sekkumises, sest paljud tahaksid näha kultuuri suletud suu ja seotud silmadega. Paljud arvavad, et ajaloomuuseum peaks tegelema võimalikult kauge ja eelistatavalt mugava ajalooga, nagu kiviaeg, keskaeg või vähemalt vana hea Rootsi aeg. Me teame, et kultuur tegeleb alati kaasajaga, ajalugu aga tegeleb minevikuga. Kuid minevik on palju lähemal, kui me arvata oskame, sest see saabub juba mõne sekundi pärast. Kuigi me ei saa seda muuta, saame sellele hinnangu anda. Kultuur aga peab tõmbama selge piiri hea ja kurja vahele. Vaikimine sellises olukorras meie puhul tähendaks ignoreerimist või nõustumist. Kultuuril pole õigust kurjusega leppida ega sõda ignoreerida.
Aga see bänner seal linnusemüüril tundus paljudele ikkagi poliitilise aktsioonina.
Näituse "Narva 44" puhul süüdistati meid ka propagandas ja poliitikas. Ma ei kujuta ette, et Tallinnas, kus korraldatakse samasuguseid näitusi märtsipommitamise teemal juba üle 20 aasta, saaks tekkida samasugune olukord nagu Narvas. Siin oli see esimene selline näitus. Ebamugav ajalugu nende jaoks, kes elasid nõukaaegsetest ajalooõpikutest saadud teadmistega, ei tähenda veel poliitikat.
Me räägime faktidest ja see, et Putin oli aastal 2023 sõjakurjategija, oli juba fakt. See on ametlik Eesti Vabariigi seisukoht. Narva linnus on alati olnud militaarobjekt, juba 700 aastat on ta olnud piirivalveobjekt ja me ei saanud lihtsalt vaikida. Me teame, et väga paljud avaldasid selle bänneri suhtes kriitikat ja me saime hulgaliselt ähvardusi. Kui me esimest korda selle bänneri üles panime, siis oligi väga vastandlik tagasiside: ühed, kes väljendasid negatiivsust ja ähvardasid, ning teised, kes avaldasid tänusõnu ja toetust. Ja mitte ainult Eestist, vaid ka välismaalt.
Kui palju seda toetust aga Narva inimeste seas tunda on?
Narva on väga mitmekihiline. Meie inimesed on väga aktiivsed sotsiaalmeedias ja nendes gruppides arutatakse iga sündmust linnas. Võib jääda mulje, et need, kes kõva häälega sõna võtavad, ongi kõik Narva inimesed, kuid see ei vasta tõele. Saame väga suurt toetust just Narva elanikelt, kes ütlevad, et see jama, mis Vene poolel toimub ja mida koguneb jõepromenaadile vaatama justkui kogu Narva, pole kooskõlas nende seisukohaga, ja nad tänavad meid Narva inimeste nimel.
Maria Smorževskihh-Smirnova
- Sündinud 16. detsembril 1977 Narvas.
- Alustas bakalaureuseõpinguid Tartu ülikoolis vene ja slaavi filoloogia erialal 1996. aastal, magistrikraadi sai samas 2003. aastal ning doktorikraadi Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudis kultuuride uuringute õppekaval 2013. aastal.
- Töötas 2008. aastal Tartu ülikoolis vene kirjanduse õppetoolis, 2009.-2013. aastal Tallinna ülikooli kultuuriteooria õppetoolis. Alates 2013. aastast olnud erinevate muuseumide juhataja (Peeter I majamuuseum, Tallinna vene muuseum, Tallinna linnamuuseum).
- Alates 2021. aastast Narva muuseumi juhatuse liige.
- Tänavu mais pälvis aasta eurooplase tiitli. See on tunnustus Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Rahvusvahelise Euroopa Liikumise poolt inimesele või organisatsioonile, kes on aidanud seista euroopalike väärtuste eest, suurendada Eesti inimeste teadlikkust Euroopa Liidust ning teinud Eesti Euroopas nähtavamaks.
Teie olete tähelepanu keskpunktis olnud sellel rindejoonel juba sõja algusest peale. Olete öelnud, et olete selle pärast ka ähvardusi saanud. Kui turvaliselt te end siin Narvas tunnete? Siin on ju inimesi nende tegevuse tõttu lausa füüsiliselt rünnatud − kui rääkida Narva muinsuskaitseinspektorist Madis Tuuderist.
See, mis juhtus Madisega, on väga kurb. Me ei tea praegu, mis oli tegelik põhjus, aga kui see ründaja süüdistas tõesti valetamises ja ajaloo võltsimises, siis on see väga kurb. Mina olen veendunud, et linnus [kus asub Narva muuseum − E.K.] on kõige turvalisem ja ilusam koht Narva linnas. Teiseks on meil Narva kesklinnas ja promenaadil kõikjal turvakaamerad. Ja uskuge mind, kell kümme õhtul võib Narva tänavatel jääda mulje, et see on justkui surnud linn − tänavatel kedagi pole.
Nii et tunnete end Narvas turvaliselt?
Absoluutselt. See on minu kodulinn. Pigem vihastab mind see, et osa selle linna inimesi on agressiivsed ja häbematud ning ei tunne moraalseid piire, kui nad oma arvamust avaldavad. See räägib ka sellest, kui madal tase sellel diskussioonil on. Sellest on kahju.
Võin veel öelda, et paljud elanikud on väga aktiivsed just arvutiekraani taga. Meil oli loengusari Narva ajaloost: 8 loengut eesti ja 8 loengut vene keeles. Pärast loenguid olid kavas ka avalikud arutelud. Nende puhul me lülitasime välja kaamerad ja Youtube'i otseülekande, et anda inimestele võimalus vabalt rääkida ja mitte jagada seda veebis. Need olid väga head arutelud. Inimesed jagasid oma mõtteid ja mälestusi. Ja selgus, et need agressiivsed inimesed, kes muidu valjusti sõna võtavad, lihtsalt ei tulnud kohale. See tähendab, et arutelu pole nende eesmärk. See paneb meid fakti ette, et Venemaa provotseeritud agressiivne hübriidsõda on reaalsus ja see toimub meie inimeste toel vabatahtlikult sotsiaalmeedias.
Vene kohus käskis vahistada
Vene meedia kirjutas tänavu jaanuaris, et Moskva Basmannõi rajoonikohus on tagaselja andnud korralduse arreteerida Narva muuseumi direktor Maria Smorževskihh-Smirnova. Istung toimus jaanuari keskel.
Maria Smorževskihh-Smirnova suhtes on algatatud kriminaalasi seoses "valeinfo'' levitamisega Venemaa sõjaväe kohta grupi isikute poolt poliitilistel motiividel, kirjutas Mediazona.
Süüdistuse sisu ja see, kes veel kuuluvad sellesse gruppi, pole teada.
Maria Smorževskihh-Smirnova on Venemaa siseministeeriumi poolt tagaotsitav 2024. aasta suvest.
Kas olete aru saanud, mis neid inimesi tagant tõukab, miks nad ei taha võtta omaks seda ajalugu, mis Venemaale ei sobi?
Aastakümneid on nad elanud Vene inforuumis, mis on propagandat täis. Eriti viimased 15-20 aastat, kui kasvas sealne võidukultus, mis hiljem muutus sõjakultuseks. Ehk on levinud suhtumine, et sõda on normaalne, isegi positiivne, veendumus, et me oleme võimas impeerium, võimas rahvas, et uus sõda on püha asi. See kõik valmistas pinnast ette. Narvas pole tarvis isegi erilisi tehnilisi seadmeid, et vaadata Vene kanaleid. Kui vaatame linnas ilmuvaid kohalikke ajalehti, siis siin on avaldatud täies mahus kõigi nende propagandakanalite telekavad. Ja see kõik mõjutab neid inimesi.
Sageli armastavad nad rääkida, et Eestis puudub demokraatia, aga samas saavad nad rääkida kõike, mida tahavad, käituda ka sellelsamal promenaadil 9. mail nii, nagu nad käituvad. Keegi neid ju ei takista.
See teema on minule väga raske ja ma tunnen, et siin on ka meie muuseumi tegemata tööd Eesti taasiseseisvumise järgsete aastate jooksul. Me ehitasime koos meie olevikku ja tulevikku ja ehk oli tunne, et pole mõtet rääkida detailselt sellest, mis oli minevikus. Olen veendunud, et 30 aastat tagasi oleks neist asjadest olnud lihtsam rääkida, kui [Venemaa] arhiivimaterjalid olid palju kättesaadavamad kui praegu.
Ma mäletan väga hästi, kuidas 1995. aastal pani minu ema, kes oli siis Narva Pähklimäe gümnaasiumi direktor, märtsipommitamise aastapäeval koolimajale musta leinalipu. Olin siis gümnaasiumis ja me ei saanud aru, mis juhtus. Ta selgitas meile, et sel päeval pommitas Nõukogude lennuvägi Narvat. Meil oli siis juba olemas [Eesti arhitekti Oleg] Kotšenovski raamat vana Narva piltidega ja oli selge, et meil oli kunagi väga ilus linn, mida enam pole.
Praegu ma saan aru, et võib-olla polnud mu emal lihtne tookord sellest rääkida, kuna samas koolis töötasid õpetajad, kes polnud nõus nende väidetega. Minu ajalooõpetaja, kes rääkis meile Molotovi-Ribbentropi paktist, ütles siis, et praegu räägitakse, et Narva pommitasid puruks Nõukogude lennukid, aga et tema pole selles päris kindel, kuna vaadates vanalinna keldreid on aru saada, et linna õhiti keldritest. Aga meie jalutasime seal ja ei saanud aru, kuna nägime, et keldrite võlvid on terved.
Nagu ma juba ütlesin, oli siin ka muuseumi tegemata töö, kuna publikuga oli lihtsam rääkida Rootsi ajast või keskajast. Narva traagilisest saatusest räägiti pigem väga kitsas ringis, muuseumi konverentside või toimetise kontekstis, aga see polnud mõeldud laiema publiku jaoks.
Meie lähedal toimuv sõda aga suunab meid sellest rääkima ja toimunut analüüsima. Juba neljandat aastat elavad meie seas need ukrainased, kes kolm aastat tagasi olid põgenikud. Nad on meie linnade elanikud ja neil on ka oma lood, mida me mäluasutusena peame kuidagi fikseerima.
Hiljuti saite väga olulise tunnustuse − teid pärjati aasta eurooplase tiitliga. Mida see teie jaoks tähendab?
Nii nomineerimine kui ka auhind ise olid minule suureks üllatuseks. See on suur au mitte ainult mulle, vaid kogu meie meeskonnale. Samuti on seda tiitlit väärt need narvalased, kes meid on toetanud. Võib-olla puudub neil võimalus rääkida neist asjadest nii avalikult ja nii kõva häälega, nagu meie seda teeme, aga neil on ikkagi see väärtuste süsteem olemas. Nende seas on muide väga palju inimesi, kellel on Venemaa kodakondsus ja kes räägivad, et neil on küll Venemaal sugulased, aga nad ei lähe sinna, kuna iga sinna viidud rubla toetab sõda, ja see on nende moraalne seisukoht.
Ma ütlesin 9. mail meie näituse avamisel, et selle näitusega tähistame ka rahu ja vabadust. Ka see tiitel, mis anti üle samuti 9. mail, sümboliseerib minu jaoks neid väärtusi. See on natuke metafooriline, aga võib öelda, et Narva linnus seisab siin piirilinnas Eesti ja Euroopa väärtuste eest, kuna meie distants Venemaaga on vaid 101 meetrit.
Ja Venemaa ning need, kes Venemaad toetavad, võivad rääkida, et nad ignoreerivad seda bännerit seal 9. mail, et nad ignoreerivad Narva muuseumi, kuid nad ikkagi märkavad meie tegevust ja reageerivad sellele. Jaanuaris sain meie meediast teada, et Venemaa on mind tagaselja arreteerinud − juba see fakt räägib sellest, et nad märkavad. See räägib ka palju Venemaa repressiivsest režiimist ja näitab, et me teeme siin õiget asja.
Seda survet, mille all te elama peate, alates venemeelsete rünnakutest kuni Venemaalt tulevate ähvardusteni välja, pole ilmselt lihtne taluda. Mis teile jõudu annab?
Armastus oma kodulinna vastu. Lisaks missioonitunne. Ja see pole lihtsalt ilus sõna. Jah, me polnud valmis praeguseks olukorraks, aga kui ma siin tööd alustasin, oli meil väga inspireeriv visioon ja me jõudsime ka palju ära teha vaatamata sõjale. Suures [Euroopa Liidu rahastatavas] rekonstrueerimisprojektis olime me koos Venemaaga, kuid siis lõppesid igasugused sidemed Venemaaga. See oli väga keeruline periood, aga me saime hakkama.
Mul on väga palju toetajaid, näiteks minu endised õpetajad Pähklimäe gümnaasiumist, mul on siin sõbrad, rääkimata kolleegidest. Mu on toetajaid üle Eesti ja ka välismaal. Viimase poole aasta jooksul on mind kutsutud mitmetele välismaa konverentsidele ja foorumitele esinema, mind tsiteeriti seal. Saan igal nädalal kirju mitte ainult Euroopa riikidest, vaid kaugemaltki, näiteks isegi Uus-Meremaalt. Tunnen, et minu toetajate ring on väga suur. Võib-olla Narva vaatenurgast paistab, et siin on ainult need agressiivsed kommentaatorid, aga see on vaid üks marginaalne väike kiht. Maailm on kordades suurem. Ja minu toetajate hulk on kordades suurem nende negatiivsete kommentaatorite omast.
Mul on ka väga toetav perekond, kes armastab mind. Usun, et mu pereliikmed muretsevad minu pärast, aga nende toetus ja armastus on iga päev minuga. See annab inspiratsiooni ja julgust jätkata.
Kas olete nõus nendega, kes ütlevad, et kultuur peaks olema poliitikast väljaspool ning agressoriga võiks kultuurisidemeid jätkata?
Väga tihti räägitakse kultuurist kui sillast, mis peaks ühendama. Narva jaoks on silla teema meie ajaloo teema nii mentaalselt kui geograafiliselt. Aga 2022. aasta veebruaris sai selgeks, et sildu saab ehitada vaid siis, kui vastaskallas ei kujuta endast ohtu. Ühiste sildade rajamine agressoriga on ohtlik ja moraalselt vastuvõetamatu.
Narvas paljud arvavad, et kultuur on sild, et kultuur ja sõda pole kuidagi seotud, nagu ka sõda ja sport. Aga me teame, et see pole nii, ja meil peab olema siin väga kindel seisukoht, vaatamata sellele, et võib-olla paljudele inimestele see ei meeldi. See tragöödia, mis Ukrainas praegu toimub, on tragöödia ka meie inimeste jaoks. Ja kahjuks me ei tea, millal see lõpeb. See pole lihtne, kuid minu eesmärk on näidata inimestele, kes Narvas elavad, eriti noortele, missugune on meie väärtuste süsteem, mis on meie seisukoht, kes on praeguses olukorras agressor ja kellega kõrvuti peame meie siin piirilinnas elama.
Sügisel on tulemas kohalikud valimised. Kas teil on olnud mõttes, et äkki võiks minna poliitikasse?
Ei, mitte mingil juhul. Kõik erakonnad on mind juba kutsunud, välja arvatud EKRE. Poliitika on ka mingil määral mäng ja mõjutustegevus. Poliitikat on meie muuseumis nii ehk naa palju, kuna meie muuseumi nõukogus on linna esindajad peamiselt ikkagi poliitikud. Ma ei tea praegu, missugune saab olema valimistulemus ja kes meie nõukogus jälle pärast seda olema hakkab, nii et piisab sellest poliitikast praegusel tasemel.