Kui tihti tähendab Utria dessant suurt võitlust ilmastikuga, siis selleaastane paks lumevaip tähendas esimestele startinutele paksus lumes müttamist, samal ajal kui tagantpoolt startinud said kiire tempoga liikuda juba ettesõidetud suusajälgedes. 

"Ega meil kaarti väga põhjust vaadata olnud," tunnistas seitsmenda koha välja sõitnud Alutaguse maleva võistkonna liige Indrek Tapner, et GPS oli küll kohustuslik varustuse osa ning igaks juhuks kanti vahepeal kontrollpunkte kaardile, et eksimise korral õigelt teelt kõrvale ei kaldutaks. Tegelikult mängis õnn Alutagusele kätte head kaardid ja viimase stardikoha, mis tähendas, et esimesed võistkonnad olid suusaraja ja suunad juba sisse sõitnud. Muu hulgas tegid seda tööd hilisema võitja, kaitseliidu Pärnumaa maleva Vändra rühma mehed. 

Esimene öö kõige raskem

Tapner ise on väga pika Utrial käimise kogemusega. Tema pagasis on kuus Utria dessanti. Kui sel aastal lõpetati väga heal 7. kohal, siis 2010. aastal oli Tapner lausa viies. Toona oli tema meeskonnakaaslane Ivar Tallerman, kes sel aastal oli hoopis meeskonna esindaja. Tapneri meeskonnakaaslased olid Neeme Trummar ja Martin Kaukes, kellele see oli teine Utria dessandil käimine. Võistkonna kõige värskem liige oli Remi Molotov − koolipoiss, kellele see oli esimene kord rasket distantsi läbida. 

Alutaguse maleva meeskond sai starti veidi pärast südaööd ning esimese öö lõpp oligi Tapneri sõnul kõige keerulisem. "Siis oli küll tunne, et enam ei taha ega jaksa," ütles ta.

Murdepunktiks sai aga Auveres olnud kontrollpunkt, kus tuli sõita käsidresiiniga ja lasta õhku raudtee. Kogu meeskond, esindaja sealhulgas, sai käed külge lüüa, et dresiini liikuma saaks. "Ma arvan, et see ülesanne meie võistkonna päästiski," tõdes Tapner, et tegemist oli terve 60kilomeetrise raja vältel kõige huvitavama kontrollpunktiga, mis toimus just kõige õigemal ajal. 

Kõige suurem pettumus oli Tapnerile laskmisharjutus. "Võtsime punatäppsihikud kaasa, et saada paremat tulemust, aga andsime ikka punkte ära," tõdes ta. Öisel laskmisel lastakse õhku signaalrakett, mille valguses siis sihtmärkidele tuld antakse. Mehed pihta said, aga mitte nii täpselt, nagu nad lootsid. 

Samas tuli pime õnn neile appi kontrollpunktis, kus ülesannet teadmata pidi kaasa võtma viis asja. "Ma otsustasin võtta lambi, juhtme, patarei ja lüliti ning naljaviluks kondoomi, lootuses, et nali tõstab meeskonna moraali," meenutas ta. Ülesanne oli anda 25 meetri kaugusel asuvale kohtunikule heli- või valgussignaal. "Patarei meie lampi ei toitnud ja minu kaasa võetud asjadest polnud midagi kasu. Puhusime siis kondoomi täis ja tegime pauguga katki. Töötaski," muigas Tapner, kuidas juhus ülesande lahendamisele kaasa aitas. 

Tavapärasest tihedam 

Kui selleaastane Utria dessant polnud oma pikkuselt midagi märkimisväärset − linnulennult 60kilomeetrise raja läbimiseks käisid võistkonnad ligikaudu 80 kilomeetrit −, siis just kontrollpunktide rohkus oli selle aasta eripära. 

Sel aastal oli finišipaik Narva Kreenholm.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

"See dresiinisõit oli kirss tordil," oli punktiga rahul ka korraldaja, Erna seltsi president Meelis Rätsep, kelle sõnul mängis raudtee olulist rolli ka Vabadussõjas ning Narva vabastamiseks korraldatud Utria dessandil. "No ja sel ajal olid dresiin ning rong väga olulised liikumisvahendid," rääkis ta. Soomusrongid dessanti küll Narva suunal ei toetanud, sest raudteetammid olid taganenud bolševike poolt õhku lastud, raudtee olulisust Vabadussõjas aga ei saa alahinnata. 

Peale selle tuli kontrollpunktides muu hulgas aja peale suusatada võrktakistuse ületamisega, määrata kaugusi öövaatlusseadmega, hinnata puude vahele pandud sihtmärkide kaugust teineteisest, teha juba traditsiooniks saanud laske- ja meditatsiooniharjutusi ning panna oskused proovile relvade tundmises. "Neil, kes kõike teavad, polnud kontrollpunktides midagi keerulist," tõdes Rätsep.  

Välismaalasi murrab ilm 

Neljapäeva hilisõhtul startinud dessandi lõpujooks toimus Kreenholmi tööstuskompeksis hoones sees. Kokku finišeerus 18 võistkonda. Neist vaid üks oli välisvõistkond − poolakad. "Nemad on meil juba mitmendat aastat. Teavad, mida teha," kiitis Rätsep, et Poola võistkonna 14. koht on tubli tulemus, arvestades, et tavaliselt kipuvad välisvõistkonnad kiiresti katkestama. 

"Ilm," põhjendas Rätsep ühe sõnaga välismaalaste ebaedu Eesti talvisel kaugluurevõistlusel. "Ütlemata kiiresti muutuv imelik ilm," lisas ta. 

Kui Utria dessanti on peetud ekstreemses külmas, paduvihmas ja lumetuisus, siis sel aastal olid ilmastikuolud pigem väga head. Stardis alla sadanud jäide tegi olemise natuke ebamugavamaks, kuid samas tõmbas lumi tugevama kooriku peale, sai veel värsket katetki peale ning see tegi suusasõidu kergeks ja kiireks. "Sisuliselt pääses igale poole otse," kiitis Rätsep. 

Kiirem sõit ei tähenda aga kiiremat võistluse lõppu: kontrollpunktidesse tuleb minna ikka ettenähtud ajal. 

Uued kuupäevad paigas

Selleaastane Utria dessant oli järjekorras 21. See, kas järgmisel aastal tuleb ka 22. kaugluurevõistlus ajaloolise Utria dessandi mälestuseks, sõltub juba Narva-Jõesuu linnavalitsusest. Esimesed ideed, milline võiks olla järgmine võistlus, sünnivad jooksva dessandi käigus. "Esimesed broneeringud on igatahes tehtud," rääkis korraldaja, et ärkas võistlusjärgse nädala esmaspäeval juba varavalges ning kell kuus olid esimesed kokkulepped järgmiseks võistluseks sündinud. 

Järgmise aasta Utria dessant toimub 16.-18. jaanuarini. Kui enne toimus dessant nädal aega varem, siis jaanuari keskpaik on korralduslikult parem: see kattub ajaloolise dessandi ajaga, mis 1919. aastal algas 17. jaanuaril ning päädis Narva vabastamisega kaks päeva hiljem. "Pluss muidugi see, et sel ajal on ka õigeusu jõulud möödas ning lihtsam on majutada kohtunikke ja külalisi," tõdes Rätsep.