Probleem, et Kohtla-Järve kogukond umbusaldab loodavat riigigümnaasiumi, tuli teravalt ilmsiks jaanuari algul toimunud koosolekul, kus Järve gümnaasiumi lastevanemad ja õpetajad rääkisid, et noored ei soovi massiliselt minna riigigümnaasiumisse. Esiteks polevat saadud kohtumistel riigigümnaasiumi direktoriks valitud ja nüüdseks ameti maha pannud Irina Putkoneniga selgust ei uue kooli visioonis ega selles, kuidas seal tagatakse eestikeelne ja -meelne haridus. Teiseks muretseti loodava kooli taseme pärast − Järve gümnaasium on Ida-Virumaa tugevaim eestikeelne kool. Ehkki muret väljendati nii kohalikus kui üleriigilises meedias, teatas haridus- ja teadusministeerium algul − ilma eesti kogukonnaga kohtumata −, et ei näe probleemi.

Kõige suurem probleem on olnud puudulik info ja seda on toonud välja rohkem eesti kogukond.

Miks nii juhtus?

 Me ju usaldasime seda infot, mida koolijuhilt saime. Kohtumiste kava, mida me nägime, tundus olevat usaldusväärne. Esimene pool oli see, et korjati õpilastelt infot − kõik partnerid, kellega esmaspäeval kohtusime, ütlesid, et selle osaga oli väga hästi. Aga tundub, et tagasipeegeldamine, millega arvestati ja millega mitte, jäi just eesti poole peal nõrgaks.

Olukord on meile ebatavaline. Kui me tavaliselt koole loome, siis me ei käi ise kõikidega kohtumas, vaid usaldame üsna palju kooli meeskonda. Siiamaani on see toiminud. Võib-olla me ei osanud tõesti õigesti hinnata Kohtla-Järve eripära. See on see pool, mida me oleks pidanud paremini aduma.

Nüüdseks olete kohtunud nii koosoleku kokku kutsunud Järve gümnaasiumi vanemate kogu esimehe Mare Roosilehe kui teiste osapooltega mitu korda ja ministeeriumis on sündinud meelemuutus. Kahe õppekava asemel on 10. klassidesse astujatele plaanis ainult eestikeelne õpe?

Põhimõtteliselt küll. Meie eesmärk on, et gümnaasium oleks eestikeelne. Ta ei tule selles mõttes kohe eestikeelne, et need õpilased, kes õpivad praegu Kohtla-Järve vene õppekeelega koolide 10. ja 11. klassides, saavad edasi õppida alustatud õppekava järgi. Mis puudutab kümnendasse klassi astujaid, siis meie plaan on küll, et nad lähevad eestikeelsesse gümnaasiumisse (erandiks vene keel ja kirjandus).

See võiks olla meie eesmärk ja selle nimel tuleks pingutada. Need õpilased, kelle eesti keel pole piisavalt hea, peaksid saama mitmekülgset tuge. Seda me ka esmaspäeval arutasime, kuidas seda pakkuda. Ilmselt tuleb rohkem väiksemaid tasemerühmi teha ja olla paindlikum õpingute kestuses. 

See muidugi tähendab, et kõik peavad kõvasti pingutama. Ja kindlasti ei piisa sellest, kui me ainult gümnaasiumis pingutame. See pingutus peab ikka laiemalt toimuma. Oleme teinud eelkokkulepped integratsiooni sihtasutusega, et eesti keele maja koliks piltlikult öeldes Kohtla-Järve riigigümnaasiumisse ja hakkaks kogu eestikeelset õpet arendama ning muutuks selle keskuseks.

Minu arvates me ei peaks piirduma sellega, et õpetame seal ainult gümnasiste. Miks mitte tulla vastu ja võimaldada neile põhikooli õpilastele, kes hakkavad gümnaasiumisse tulema, juba enne mingit tuge? Tasub läbi mõelda kogu eestikeelse õppe korraldus lasteaiast alates.

Kas võib öelda, et Kohtla-Järve eesti kogukond sai oma tahtmise?

Ma ei oska öelda, kas see lähenemine, mida me Kohtla-Järvel esmaspäeval arutasime, on ainult eesti kogukonna tahtmine. Kohtumisel linnavalitsuse ja ka vene koolide direktoritega tuli välja, et ollakse huvitatud eestikeelsest õppest ning soovitakse saada kvaliteetset gümnaasiumiharidust.

Muidugi nemad peavad muretsema oma õpilaste pärast, et nad gümnaasiumis hätta ei jääks, ja meie peame selle olukorra tekitama, et seda ei juhtuks.

Neile kohtlajärvelastele, kes ei soovi eestikeelses gümnaasiumis õppida, on alternatiiviks naaberlinnas Jõhvis asuv riigigümnaasium, kus on kaks õppekava: eestikeelne ning osaliselt venekeelne.

Me kindlasti ei taha kellelegi öelda, et minge Kohtla-Järvelt ära, aga eelkõige peab vene põhikooli lõpetajal olema eesti keeles õppimiseks tahe − keegi selleks sundida ei saa. Põhimõtteliselt on olemas võimalus õppida ka Jõhvis.

Seda hirmu ei ole, et uus koolimaja, mille seinad alles kerkivad, jääb pooltühjaks?

Seda on minult küsitud ja ma ei tahaks seda uskuda, kui me selle asja läbi mõtleme ja seda kogukonnale selgitame. Samal ajal kerkib ka koolimaja ise ning see on ju väga atraktiivne ja ilus. 

Meil ei tasuks piirduda ainult selle kooliga. Olen mitu korda käinud Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži laborites, mis pakuvad nii palju lisavõimalusi. See on supervõimalus tekitada siia terviklik hariduslinnak.

Olen kuulnud mõttekäiku, et kui Kohtla-Järvele tuleb tugev reaalkallakuga eestikeelne riigigümnaasium, võib see anda signaali Alutaguse ja Toila vallale, et pole enam mõtet oma gümnaasiumiastet, hambad ristis, üleval pidada. Sellega saaks ühtlasi tugevdada Kohtla-Järve riigigümnaasiumi eestikeelset keskkonda. 

Selleks, et eestikeelset keskkonda tekitada, on igal juhul vaja inimesi. Aga kõigepealt on vaja kooli vastu usaldus tekitada ja see ei juhtu üleöö. Ma ei usu, et keegi hakkaks paljaste sõnade peale oma kooli ümber korraldama. Aga kui nähakse, et see on üks tõeliselt äge kool, siis võib see juhtuda.

Väga suur roll usalduse taastamisel saab olema uuel juhil.

Kõigepealt on meil vaja taastada kogukonna usaldus sellises keerulises olukorras, kus direktor astus ootamatult tagasi. Sellises olukorras me pole enne olnud, aga meil on plaan, kuidas edasi minna, ja seda me ka Kohtla-Järvel tutvustasime.  

Konkurss on plaanis esimesel võimalusel välja kuulutada, siin ei ole pikalt midagi mõelda. Aga me ei saa oodata, kuni konkurss tulemusi annaks, sest siis oleme omadega küll hiljaks jäänud. On vaja inimest, kes istuks piltlikult kohe rooli ja hakkaks tegutsema.

Õpetajate konkurssidega tuleb edasi minna ja tekitada kooli vastu usaldus, et õpetajad kandideeriksid uude kooli. Samal ajal on vaja koolimaja ehitada ja sisustada, viia läbi hanked alates toitlustusest kuni laboriteni välja. Peame hakkama kiiresti tegutsema. Ja kust leida direktori kohusetäitjaks paremat inimest kui see, kellel see kõik on läbi tehtud?

Viljandi gümnaasiumi direktor Ülle Matsin polnud teil Kohtla-Järvel juhuslikult kaasas?

Jah, teeme ministrile ettepaneku, et ta veaks Kohtla-Järve gümnaasiumi kuni uue direktori leidmiseni. Plaan on, et ta moodustab meeskonna olemasolevate riigigümnaasiumide töötajatest, kes on kooli käivitamise läbi teinud. Hiljuti on riigigümnaasium avatud Viimsis, Raplas, Paides. Inimestel on värsked kogemused, nad on just teinud kaasamisüritusi, on olemas vastuvõtukorrad, mida kohandada, hankematerjalid... Üllel on kogemused ja teda usaldatakse.

Kas Kohtla-Järvele piisava hulga eestikeelsete õpetajate leidmine vajab mingit erilist motivatsioonipaketti?

Ma ei oska öelda Kohtla-Järve gümnaasiumi eripära, aga kui luuakse uus kool ja koolikultuur, siis paljudele inimestele on see iseenesest tohutu võimalus ja väljakutse, et selle juures panustada. Heas mõttes hulle leidub alati, sest see on tõepoolest elu võimalus, et ise endale keskkond ja reeglid kujundada. 

Teine pool, mida ei saa ära unustada, on see, mida kool saab õpetajale vastu pakkuda: usaldust, kaasamist. Kindlasti peame mõtlema nendele asjadele, mis õpetajaid toetavad. Sellest oli juba juttu, et kaaluda võiks väiksemaid õpperühmi, mis aitavad õpilaste keelelist eripära tasandada. Õpilaste võimed ja oskused on ju erinevad ning tasandus toimub ka igas teises gümnaasiumis, aga siin on veel juures keeleline aspekt.

Kuigi väga palju on räägitud õpetajate sissetoomisest Ida-Virumaale, tahaks me põhipanuse teha ikkagi kohalikele inimestele − ainult sisserändajate baasil on koolikultuuri keeruline üles ehitada. Sellepärast on ka üks meie eesmärk tekitada inimestele võimalikult palju täiskoormust. Isegi kui kontakttundide arv on väiksem, siis võib-olla on rohkem jäetud selles paketis konsultatsioonideks, individuaalseks tööks, koolituseks ja teiste õpetajate mentorluseks.

Kindlasti me peame muretsema ka järelkasvu pärast ja siin on mõned toetavad meetmed, mida me ka arutasime. Näiteks pakkuda koos Virumaa kolledžiga võimalust, et kaugemalt tulnud õpetajad saaksid ühiselamus majutuda.

Peaks vaatama ka kaudsemaid meetmeid, silmas pidades kogu Ida-Virumaad. On need siis palgaerisused, stipendiumid, õpetaja lähtetoetused − selliseid hoobasid kindlasti on, aga need peaksid tervikuna toimima. Ma ei pea silmas ainult riigikoole. Sest kui me teeme ühes koolis väga suure erisuse, satub teine kool hätta. Need asjad peaksid olema tasakaalus ja  need on laiemate kokkulepete küsimus.

Võib öelda, et ministeerium on praegu rohkem kuulanud eesti kogukonda, aga kas te teate, mis toimub siinse vene kogukonna hinges ja kas sealt võib võrsuda järgmine vastasseis? 

Pean tunnistama tõesti, et oleme võib-olla vene kogukonnale liiga teinud − esimese hooga oleme rohkem suhelnud eesti poolega. Samal ajal − nii palju kui oleme Kohtla-Järvel käinud − oleme alati linnavalitsusega kohtunud ja neid küsimusi arutanud. Eeldame, et linn seisab mõlema poole eest. Esmaspäevasel kohtumisel olid kohal ka vene koolide direktorid ja nendega arutasime, millal oleks mõistlik minna nende põhikoolilõpetajate ette, millal toimuvad hoolekogud jms.

Vene koolides on ka käidud, aga tundub, et siin küll küllale liiga ei tee. 

Kas eestikeelse õppe otsus vajab veel poliitilist kinnitust?

Tahaks loota, et selle kooli käivitamine jääb valimisvõitlusest kõrvale.