See muidugi tähendab, et kõik peavad kõvasti pingutama. Ja kindlasti ei piisa sellest, kui me ainult gümnaasiumis pingutame. See pingutus peab ikka laiemalt toimuma. Oleme teinud eelkokkulepped integratsiooni sihtasutusega, et eesti keele maja koliks piltlikult öeldes Kohtla-Järve riigigümnaasiumisse ja hakkaks kogu eestikeelset õpet arendama ning muutuks selle keskuseks.
Minu arvates me ei peaks piirduma sellega, et õpetame seal ainult gümnasiste. Miks mitte tulla vastu ja võimaldada neile põhikooli õpilastele, kes hakkavad gümnaasiumisse tulema, juba enne mingit tuge? Tasub läbi mõelda kogu eestikeelse õppe korraldus lasteaiast alates.
Kas võib öelda, et Kohtla-Järve eesti kogukond sai oma tahtmise?
Ma ei oska öelda, kas see lähenemine, mida me Kohtla-Järvel esmaspäeval arutasime, on ainult eesti kogukonna tahtmine. Kohtumisel linnavalitsuse ja ka vene koolide direktoritega tuli välja, et ollakse huvitatud eestikeelsest õppest ning soovitakse saada kvaliteetset gümnaasiumiharidust.
Muidugi nemad peavad muretsema oma õpilaste pärast, et nad gümnaasiumis hätta ei jääks, ja meie peame selle olukorra tekitama, et seda ei juhtuks.
Neile kohtlajärvelastele, kes ei soovi eestikeelses gümnaasiumis õppida, on alternatiiviks naaberlinnas Jõhvis asuv riigigümnaasium, kus on kaks õppekava: eestikeelne ning osaliselt venekeelne.
Me kindlasti ei taha kellelegi öelda, et minge Kohtla-Järvelt ära, aga eelkõige peab vene põhikooli lõpetajal olema eesti keeles õppimiseks tahe − keegi selleks sundida ei saa. Põhimõtteliselt on olemas võimalus õppida ka Jõhvis.