Kolm nädalat valimisteni

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: Erakogu

Ehkki suur osa valimiskampaania aktiivsemast osast on alles algamas, on võimalus oma hääl anda sama hästi kui käes ning valimiste tulemus juba paika lukustumas.

On jäänud kolm nädalat esimese päevani, kui saab riigikogu valimistel hääle anda. Selle aja sisse mahub kõige intensiivsem kampaania, hulk tele- ja raadiodebatte ning paaril korral ilmuvad veel uuringufirmade küsitlused.

Viimaste toetusküsitluste tulemused annavad esikoha küll eri erakonnale, kuid muu poolest on pilt samasugune ja samas ka võimaliku valimistulemuse vaates selge. Kaks suuremat erakonda ehk Keskerakond (valitsuses) ja Reformierakond (opositsioonis) jagavad omavahel rohkem kui poole valijate toetusest. Edetabeli alumises otsas − valimiskünnisest üleval pool − on üsna võrdseks kujunenud  toetusega Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) ja Isamaa ning Eesti 200. See pilt näeks juba üsna kaheparteisüsteemi moodi välja − kui kahe ääre vahel omaette tasemel 17-18 protsendi peal ei seisaks EKRE.

Reformierakonna toetajatel jääb loota, et keegi vihastab Kaja Kallase debati alguses nii välja, et ta valmis tehtud plaani unustab.

Kuigi suuri muutusi aasta algusega võrreldes toetusprotsentides toimunud pole, annavad ka väiksemad liikumised aimu, kelle trend on pigem ülespoole ja kellel alla. Esimeste hulka kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond ning ehk ka Isamaa. Teisele poolele jäävad Eesti 200 ja ilmselt SDE. Siit võib välja lugeda jaanuari eelviimase nädalaga lõppenud välireklaamikampaaniate mõju erakondade potentsiaalsetele valijatele. Keskerakond, Reformierakond ja Isamaa olid vähemalt suuremates linnades väga hästi nähtaval ning suutsid oma toetajaid seega aktiveerida.

Pooleks irooniaga võib öelda, et Eesti 200 toetuse langus põhines samuti välireklaamil.

Samas on erakondade kampaaniate olulisemad osad alles algamas.

Ilmselt pole peaaegu keegi kandidaatidest veel välja saatnud otseposti. See jääb tavaliselt perioodi, kus eelhääletamine ja elektrooniline hääletamine on kohe algamas või just alanud. Seekord siis 21. ja 27. veebruari ette ja vahele. Otseposti mõju ei maksa alahinnata, tagasiside on erakondadele korduvalt näidanud, et inimesed loevad neid lehekesi hoolega. Tõsi − seekord pole vist ükski erakond teinud tagasipostitamisega ankeetide kampaaniat, mis eelmistel kordadel on olnud päris tavaline.

Hariliku aktiivsusega on käimas telgikampaania linnade tänavatel. Eesti häda on, et riigikogu valimised toimuvad talvel ning kandidaadid ega valijad ei kipu pikemalt külma tuule kätte ja jalgupidi lörtsi sisse seisma jääma − paku siis kohvi või kommi. Visamad tegijad on sel alal kahtlemata Keskerakond, Isamaa, Reformierakond ja ka sotsid. Ukselt uksele käimine on Keskerakonna ning eriti peaminister Jüri Ratase trump, teised teevad seda vähema entusiasmiga.

Tihti on valimiste eel kohe selge olnud, et (tele)debatid ei muuda midagi. Harva on läinud teisiti. Heaks näiteks on viimased riigikogu valimised, kus osa Keskerakonna võimalikust edust läks kindlasti selle nahka, et erakonna esimees Edgar Savisaar oli teleekraanil halastamatult vana ja tönts.

Seekord on erakondi, kel on võimalik palju võita, ja erakondi, kel on palju kaotada.

Viimaste hulka kuulub kindlasti Reformierakond. Kaja Kallas on seni erakondade esimeeste debattides esinenud ennast leidmata, millest on kahju, sest teda lähemalt tundvad inimesed võivad kinnitada, et tegu on sooja ja särava, targa inimesega. Aga kui ta esitab ettevalmistatud kõnepunkte või teema teda päriselt ei puuduta, siis see paistab kilomeetri kaugusele. Reformierakonna toetajatel jääb loota, et keegi vihastab Kaja debati alguses nii välja, et ta valmis tehtud plaani unustab.

Samasuguses olukorras on ka sotsid. Jevgeni Ossinovski ei pea enam isegi midagi ütlema, et näida dotseeriv ja ülalt alla vaatav.

Keskerakonna esimees Jüri Ratas teeb ilmselt debattides tavalise turvalise esituse. Ei vii toetajaid ära, mõned ehk veenab veel enda poole, kui piisavalt peaministerlik on.

Võimalik võita on Isamaal. See sõltub eelkõige sellest, kui palju suudavad nad debattides näidata teisi tippkandidaate, nagu Jüri Luik või Tõnis Lukas, vähese välise karismaga Helir-Valdor Seederi kõrval. Hästi kandidaate esinemisteks ette valmistada see erakond oskab, kaotada pole neil aga sama hästi kui midagi.

EKRE on parlamendierakondadest ainsana suutnud end esitada autentse ja ausalt rahvalikuna. Aga retoorika, mis töötab laitmatult rahvamajja või kõrtsituppa kogunenud fännide ees, võib läbi teleka elutuppa paiskudes potentsiaalseid valijaid ka ehmatada.

On, mida vaadata.

Tagasi üles