Itaalia vabatahtlik soovib jääda "üleajateenijaks"

Giada ei oska eesti keelt, aga see suhtlemist ei sega. Suurematega on abiks inglise ja väiksematega kehakeel. Tüdrukute selja taga paistab kunagine vabatahtlik Kristóf Kovács, kes on teisipäeval Ungarist külla tulnud. Küllap ta mäletas, et teisipäevad on Maidla noortekeskuses kokkamise päralt − peagi levib ahjust vastupandamatut kaneelikuklite lõhna.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Giada Alfierile on Eesti südame külge kasvanud, nagu tema eestlastele, kelle ellu ta Maidlas ja Kiviõlis värve toob.

Kiviõli lasteaia Kannike juhataja Anne Tikoft ütleb otse: viimne kui üks koolieelikute rühma poiss on Itaalia kaunitari armunud. Armumisega käib kaasas armukadedus. "Kui üks poiss ütles, et Giada on ainult tema oma, pidime selgitama, et ta on siin kõigi jaoks," naerab juhataja.

Keel ei ole oluline 

Giada veedab lasteaias ühe päeva nädalas ja teeb kaasa kõik tegevused, mis rühmas toimuvad. 

"Kui laste kollektiivis on võõras inimene, on see lastele mõnus vaheldus − nii on veel keegi, kellelt saab tähelepanu. Kusjuures keel ei ole üldse oluline, sest kehakeelega on võimalik kõik asjad selgeks teha. Giada on nii seest kui väljas ilus inimene," räägib Tikoft.

Giadast räägib ülivõrdes ka Maidla noortekeskuse noorsootöötaja Gerri Alamets, kes on hoolitsenud selle eest, et väikest kogukonda rikastaks pidevalt mõni välismaalane. Itaallanna on arvult juba üheteistkümnes ning peamiselt ametis noortekeskuses, aga jagab end ka Kiviõli ja Maidla lasteaia vahel.

"Ta eristub teistest vabatahtlikest selle poolest, et on tunduvalt küpsem. Ta on suurepärane juhendaja joonistamises ja hea psühholoog, tunnetades väga hästi lapsi."

Giada ütleb, et õpetab lastele ja noortele kõike, mida oskab. "Näiteks kunsti ja käsitööd, sest käeline tegevus lastele väga meeldib," selgitab vabatahtlik, kellel on ülikoolidiplom nii graafikas kui kunstiajaloos.

Selleks, et saaks kunstiõpingutele pühenduda, on Giada teinud mitmesuguseid töid. Ta on töötanud nii kingapoes kui postkontoris. "Kõik töökohad olen valinud selle järgi, et saaksin inimestega suhelda − see meeldib mulle hullupööra."

Seetõttu küsitakse Giadalt nii mõnigi kord murelikult, kuidas ta küll väikeses Eesti külas ellu jääb. "Ma olen päevad läbi tööl ja kui koju jõuan, olen nii väsinud, et ei jaksa isegi filmi lõpuni vaadata. Mulle meeldib suhelda, aga kodus tahan vaikust ja rahu. Naudin, et korter on ainult minu päralt − elan nagu printsess," kinnitab ta.

Kui Giada otsustas diplomitööd kirjutades, et võtab pärast õpinguid aasta vabaks ja kasutab seda millegi uue kogemiseks, jäi ta näpp pidama Eestil. 

Enamik välismaalasi hoiab siiani kontakti ja on hiljem külalisena tagasi tulnud. 

Gerri Alamets

"Eestist ma ei teadnud enne isegi seda, kus see täpselt asub − palun tõesti vabandust! Aga siin pakuti tööd laste ja noortega. See on suurepärane võimalus ühtlasi Eestit tundma õppida."

Ekstreemsed elamused

Giada saabus Euroopa solidaarsuskorpuse kaudu Maidlasse mullu septembris. Kohaliku keele õppimisega läks kehvasti − mitmest üleskutsest hoolimata itaallanna professionaalset eesti keele õpetajat ei leidnud.  

"Suuremate lastega saan suhelda inglise keeles, lasteaialastega kehakeeles, kusjuures mudilastega suhtlemine on palju lihtsam."

Giada soovib, et temast jääks maha märke ka väljapoole noortekeskust ja lasteaedu. Näiteks on ta end välja pakkunud Kiviõli koolile, kui kunstiajaloos jõutakse Itaalia kunsti peatükini. Kiviõli kunstide kooliga on ta aga kokku leppinud, et teeb kandleansamblist muusikavideo.

"Mul on kogu aeg ideid ja pean kogu aeg midagi tegema. Vahel ajab see hulluks, aga tahan saada võimalikult mitmekesist kogemust," põhjendab ta.

Töö kõrvalt võtab ta aega, et ka Eestimaad ja siinset elustiili avastada. Sarnaselt eelmiste vabatahtlikega pole temagi saunaskäigust pääsenud. "Kui Itaalias käivad spaades rikkurid, siis Eestis on spaad kõigile. Mulle saun väga meeldib. Näiteks kaks nädalat tagasi käisin suitsusaunas ja hüppasin jääauku. Sel hetkel polnud see meeldiv, aga tagantjärele oli küll hea tunne."

Jäine kümblus oli umbes sama ekstreemne elamus nagu 10kilomeetrine suusaring metsas, arvestades, et itaallanna sai murdmaasuusad alla elus esimest korda. 

Ja Eesti toit − kas see on kuulsa kokandusmaa esindajale samuti elamusi pakkunud? "Olen õppinud siin suppe sööma − need on väga maitsvad. Itaalias seda tõeliseks toiduks ei peeta."

Et leevendada igatsust koduste maitsete järele ja jagada neid kohalikega, korraldas Giada noortekeskuses Itaalia õhtu. "Mulle tuli appi üks Itaalia vabatahtlik Tallinnast. Tegime pitsat 40 inimesele. Ilma ananassita," täpsustab ta, sest Itaalia mõõdupuu järgi on ananass pitsal täiesti kohatu.

Külma üle lõunaitaallanna üllatuslikult ei kurda. Tema kodulinn Cava De'Tirreni asub umbes 300 kilomeetrit Roomast lõuna pool ja sealgi olevat tänavu talvel lund olnud, aga Eesti paksu ja kestva lumevaibaga seda loomulikult võrrelda ei saa.

"Ausalt, lumi ja külm pole mulle probleem. Minu vabatahtliku aasta lõpeb 1. juunil ja tahaksin seda kuu aega pikendada. Miks mitte jääda ka kauemaks, kui mul õnnestuks Eestis leida meelepärane töö," on Giada avatud huvitavatele pakkumistele.

Eestisse puhkusele

"Üleajateenijaks" jäi omal ajal ka ungarlane Kristóf Kovács, kes tuli vabatahtlikuna Maidlasse 2014. aasta sügisel. Ja kuigi ta pakkis oma kompsud lõpuks kokku, et naasta kodumaale, tuleb siia ikka ja jälle tagasi. Nii ka sel nädalal.

"Mul on praegu puhkus ja tahtsin näidata oma tüdruksõbrale, kus ma töötasin ja millist elu elasin. See oli väga õnnelik aeg. Vabatahtliku aasta mõjutas minu elu väga palju − tegutsen siiani noorsootöö valdkonnas. Lõin vabaühenduse, mis tegeleb lastekodu kasvandikega. Eesti kogemus pani sellele aluse," räägib ta.

Sellist tüüpi noortekeskusi nagu Eestis on Ungaris vähe ja kui on, siis need ei tööta nii, nagu peaks. "Olukord õnneks paraneb, aga Eestilt oleks selles palju õppida. See on väga eriline, et 700 elanikuga külas tegutseb noortekeskus, mis pakub mitmesuguseid tegevusi ja on kõigile avatud."

Sama suures vaimustuses on Kristóf meie saunakultuurist. "Saun on kõige ägedam asi! Ungaris käime võib-olla kord aastas termides, aga neid ei saa võrrelda siinse saunaga. Pärast vabatahtliku töö lõppu töötasin ühes Peipsi-äärses talus, kus ehitasime sauna. Tean nüüd, kuidas seda teha."

Kristóf unistab saunast ka oma koduõuel, aga võtab hoogu, et end bürokraatiast läbi närida. "Ilma loata ei saa ehitada − keegi kindlasti kaebaks. Aga Eestis käies lähen alati ka sauna."

Kontakt jääb alles

Eesti keelt mäletab Kristóf tänini.

"Kahjuks mul ei ole Ungaris kellegagi eesti keeles rääkida. Kodus pole mul eesti keele oskusest otseselt kasu olnud, aga Portugalis elades kohtasin ühte eestlast, kes oli Erasmuse tudengite koordinaator, ja mul oli tema silmis kohe eelis. Lahe on osata keelt, mida räägib ainult miljon inimest, kuigi seda oli raske õppida. Öeldakse, et eesti ja ungari keel on sugulased, aga kui on, siis on eesti keel ungari keelele nagu lehma lellepoeg," muigab ta.

Kristóf  kaalus kunagi õpinguid Tallinna IT-kolledžis, aga läks siiski kodumaale arvutiteadust õppima. "Mulle meeldib väga siinne elustiil, aga Eestis võiks olla soojem. Seetõttu ma ei ela siin, aga käin pidevalt külas." 

Gerri Alamets tõdeb, et enamik välismaalasi hoiab siiani kontakti ja on hiljem külalisena tagasi tulnud.

"Näiteks Orsolya Ungarist on suur Eesti fänn, kellega kirjutame eesti keeles. Ta õpib praegu Hiinas ja ütleb, et temale on oluline saada eesti keele kõrval selgeks hiina keel. Mõtle − eesti keel ja hiina keel," imestab Alamets võrreldamatute mastaapide üle.

Peale Ungari ja Itaalia on vabatahtlikud tulnud Maidlasse Austriast, Portugalist, Saksamaalt, Poolast, Rumeeniast ja Prantsusmaalt. Uut abilist oodatakse sügisest. "Kasutan vabatahtlike leidmiseks Eesti erinoorsootöö ühingut NoOR. Kandidaadid hakkavad laekuma mais-juunis. Praegu pole aimugi, kes võib tulla," tähendab Alamets. 

"Võtame Giada uuesti!" hõiskavad selle peale Mirtel ja Kertu. Nad mõtlevad seda tõsiselt.

Tagasi üles