/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/18/11799537t1he8f7.jpg)
Kui tabame jäärebased pühapäeva pärastlõunal Pannjärve liivakarjääri juures, on vapratel matkajatel jäänud võtta veel kaks järve. Täiskollektsiooni saamiseks kulub seekord 22 tundi ja 52,5 kilomeetrit.
Talvematkajad noppisid kõik 42 Kurtna järve ja natukene pealegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne matka ütleb "Jäärebase 42" korraldaja Kunnar Karu, et parem olgu 25 miinuskraadi kui soe talveilm. Aga just viimane on nädalavahetusel võimust võtnud.
Plaanid muutuvad
Keeruliste liikumisolude tõttu ei pea ükski plaan: ei lootus laupäeval kella kuueks öömajale jõuda ega pühapäeval kell kolm retkele lõplik punkt panna.
:format(webp)/nginx/o/2019/02/18/11799541t1hf353.jpg)
/nginx/o/2019/02/18/11799544t1h0b7c.jpg)
Esiteks ei luba jääolud järvesid ületada, mistõttu tuleb ümber minna. Teiseks on metsa all lumi kohati puusadeni ja kui vahepeal jõutakse mõne tee peale välja, on tegu, et libedaga püsti jääda. "Jalutada on ilus, aga ränkraske," kirjeldab Karu.
Üks, mis läheb loodetust paremini, on läbitud veesilmade arv − 42 asemel 44. "Üks tuli juurde sellest, et Suurjärvel on kaks osa ehk siis Peenjärv ja Suurjärv. Lisaks käisime ühte rabalaugast vaatamas," selgitab Karu.
Järv saab võetud, kui matkajad selle juurde jõuavad. "Muidu oleme alati ka järve peal käinud, aga praegu on paljud kaldad nii lahti, et see ei ole võimalik. Muidu juhtub nii, nagu minuga Kuradijärvel juhtus − teine järv, teine samm ja põlvini vette," kirjeldab Karu.
Matka lõppedes teeb ta järgmise kokkuvõtte: esimene päev 32,5 kilomeetrit ja 12 tundi; teine päev 20 kilomeetrit ja 10 tundi. Aastatagusega võrreldes kogunes 15 kilomeetrit rohkem, kuna ei pääsenud üle järvede. Ajas kajastus see seitsme ja poole lisatunniga.
Matka alustas 33 inimest, jäärebase tiitli teenisid välja pooled. "Osa sai ainult laupäeval tulla, osale oligi liiga raske," kommenteerib Karu.
Raskeid retki on olnud Alutagusel tänavu veelgi. Jaanuaris peeti siin 101kilomeetrine vastupidavusvõistlus "Taliharja vanakuri", mis tõi Ida-Virumaale poolsada seiklussportlast, kes pidid peamiselt pimedas läbima hõredalt asustatud metsi ja rabasid. Viimane lõpetaja oli teel 20 tundi järjest. "Jäärebase" matkal sai ööbida Alutaguse spordi- ja puhkekeskuses, et puhanuna teist matkapäeva alustada.
""Taliharja vanakuri" on rohkem ettevalmistatud rajal jooksuüritus kui matkamine looduses," võrdleb Karu.
Inimestel on lihtne ja selge matkata, kui on palju väikesi eesmärke, millest üks suur kokku saada.
Kunnar Karu
""Jäärebane" on väga ilus loodus, maalilised järved ning loomulikult kuhjaga talve. Arvestades, et 90 protsenti liiguti looduses, mitte teede peal, oli see sel korral raske kestusmatk, kus tublimad tegid grupile jälge sisse. Aga jõuda järveni ja näha kaunist päikeseloojangut on puhas boonus ilmataadi poolt. Mis seal salata − Saarjärve hääletasime seetõttu kaunimaks järveks," lisab ta.
Karu sõnul on "Jäärebane" matkajatele väga motiveeriv, nagu ka "Lumeilves", mis viib Haanja kõrgustikul Eesti viiekümne kõrgema mäe tippu.
"Inimestel on lihtne ja selge matkata, kui on palju väikesi eesmärke, millest üks suur kokku saada. Paljudele on see ka ettevalmistus mõneks pikemaks matkaks. Nipernaadid [Nipernaadi matkaklubi − toim.] saatsid seekord nii mõnegi uue tulija enne suvist Elbruse vallutamist kontrollmatkale Kurtnasse. Nii saab lihtsalt selgeks, kas on jõudu ja jaksu ka Euroopa kõrgeima tipu otsa ronida."
Loodus on põhiline
Seega on Kurtna maastik arvestatav väljakutse igale matkajale. Siim Saidla võttis selle väljakutse vastu teist aastat − kokku on "Jäärebane" toimunud kolm korda.
"See on lahedalt pikk matk. Minule on põhiline looduses olemine ja looduse ilu nautimine," räägib Saidla. Kurtnas saab järveilu korrutada 42ga. "Kõik järved on ilusad, ühte on keeruline välja tuua."
Talvisest järvede ilust on lummatud ka Sirje Pallo, kes kandideerib Vabaerakonna nimekirjas Ida-Virumaal riigikokku. Sellest, et ta jäärebase tiitlist ilma jääb, naine ei hooli − ta otsustas juba esimesel päeval oma teed minna ja ise tempot dikteerida. Nii jõudis ta vahepeal võõraste piknikulistega teed juua ja auto peale hääletades kõnnivaeva kergendada.
"Mõtlesin, et see on naudingumatk, aga tegelikult on jube trampimine. Mina tahan ikka rahulikult vaadata, mis ümber toimub, ja ilusaid fotosid teha. Seega jäin teistest maha, ütlesin, et olen vana geograaf ja ära ei eksi."
Pallole on see tuttav kant, sest ta kirjutas Kurtna järvedest ülikooli diplomitöö. "Lõpetasin 1977. aastal ja traavisin siin kolm suve ringi."
Vana armastus ei roosteta ja seetõttu katkestas ta "Jäärebasega" oma pika matkapaastu. "Ülikooli ajal sai käidud suusamatkadel Uuralites, Koola poolsaarel ja Karpaatides," pajatab Pallo, kes on viimastel aastatel pannud rõhku ekskursioonidele. "Jäärebasel" jäid tal rohkem kui pooled järved vallutamata, see-eest on telefon kauneid loodusvaateid triiki täis.
Tulekul − pealambiga kõnnimaraton
Kunnar Karu peab Kurtna järvistut üheks ilusamaks kandiks, kus talvel matkata. Aga mitte ainult − matkajuht tuleb Alutagusele tagasi juba kevadel, aidates korraldada hooaja esimest elamusmaratonide etappi. Alutaguse kepikõnni- ja käimismaratoni start antakse 4. mail Alutaguse puhke- ja spordikeskuses; läbida saab 21 ja 10 kilomeetrit.
Rada viib avastama Eesti suurimat järvistut ning kulgeb Eesti kõige noorema − Alutaguse rahvuspargi territooriumil metsa- ja kruusateedel. Start antakse õhtul kell seitse ja kuna üritus toimub õhtusel pimedal ajal, on rajal liikumiseks vajalik pealamp.