Julia Aug: "Asudes oma pere minevikku lahti harutama, muudad ka oma tulevikku"

Julia Aug: "Oma kogemusest tean, et isegi kohalikele taksojuhtidele ei ütle Vaba Lava nimi midagi. Aga kahtlemata on ka neid, kes teavad. Mulle tundub, et Narva üldiselt pole uute asjade vastuvõtmise seisukohast lihtne linn. Teatakse, et on keskused nimega Geneva ja Rugodiv, ja sellest nagu piisaks."

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

10. märtsil esietendub Vaba Lava Narva teatrikeskuses Julia Augi näidend "Minu eesti vanaema", kus kohalikku päritolu naine, kes on praeguseks saavutanud ülevenemaalise kuulsuse kui näitleja ja lavastaja, klaarib suhteid oma identiteedi, päritolu ja kodumaa Eestiga. 

Millises staadiumis on näidend "Minu eesti vanaema" viis päeva enne esietendust, mis toimub Vaba Lava Narva teatrikeskuse suures saalis pühapäeval, 10. märtsil?

Muidugi ma muretsen väga. Oleks õige aeg paanikaks, mis aitab end koguda. Revideerin praegu kõike, adun, et kõik on halvasti tehtud, hakkan väga pabistama ning palavikuliselt vigu parandama. Tegu on täiesti loomuliku protsessiga − tean seda, sest tegu pole ju minu esimese lavastusega.

Samas te ei kujuta ette, kui mugav on Eestis tööd teha. Etenduse ettevalmistuseks kulub sama aeg, aga sa ei raiska nelja tundi edasi-tagasi sõitmiseks − nagu seda peab tegema Moskvas −, olmeasjadele ei kulu aega. Siin olles ei pea ma jooma energiajooke, magada saan suisa kümme tundi päevas.

Eelmise aasta kevadel kostsite mulle intervjuus, mille tegime teie ülesastumise puhul mängufilmis "Seltsimees laps", küsimuse peale, kus te end kõige kodusemalt tunnete: "See on keeruline küsimus, sest ma ei tunne end kuskil kodus. Kõige kodusem paik kogu maakeral on Soome lahe kalda kitsas, kuldse liivaga riba Narva-Jõesuus. See on paik, kus viibides hakkan end kohe hästi ja rahulikuna tundma. Seal adun, et minu energiapatareid saavad taas laetud. Seal hooman rahulikku õnnetunnet. Rohkem maailmas seesuguseid paiku ei ole." Kas olete sel korral juba jõudnud kõnealust paika külastada? 

Midagi pole ses mõttes muutunud. Aga praegu pole ma veel jõudnud Narva-Jõesuus käia. Proovid toimuvad poolteisetunnise vaheajaga kella üheteistkümnest hommikul kaheksani õhtul. Ja nagunii kulub ka see poolteist tundi millelegi: annan intervjuusid, passitame midagi või liigutame dekoratsioone. Ainsatel vabadel päevadel sõidan Piiterisse või Moskvasse − sealgi pole miski pausi peal.  

Kuidas leidsite "Minu eesti vanaema" jaoks suurepärased näitlejad: Mirtel Pohla, Ülle Kaljuste, Jaak Printsi, Gert Raudsepa ning noorukese Laura Kuke, keda laiem avalikkus veel ei tunne?

Selle eest tuleb öelda suur tänu produtsent Märt Meosele, kes neid soovitas. Jaak Printsiga kohtusime näiteks juba aasta tagasi. Mirtelit olin varem laval näinud ja temaga tutvunud. Gert ja Ülle... Nad pole ainult Eesti megastaarid, vaid nad ongi megastaarid. Laurat, kes alles lõpetas lavakooli, soovitas Märt, et ta on väga hea, ning ta ongi tõesti väga hea. Peab ütlema, et Märt hoiab kätt pulsil ja tunneb väga hästi kõiki siinseid näitlejaid. See on väga äge! Jaak, Gert ja Ülle räägivad kenasti vene keelt. Mirtel ja Laura ei räägi, aga mul on tõlk. Tõlgi abi kasutasime ka "Seltsimees lapse" võtetel.

Mul on uskumatud tunded mitte vaid kõnealuste näitlejate koolitusest, vaid ka nende isiksuse sügavusest. 

Kas võite meie lugejaile selgitada, kuidas see lavatükk sündis? 

Mulle tundub, et iga inimene, kui ta üldse mõtleb, esitab endale varem või hiljem küsimuse: kes ma olen? Eriti teeb seda inimene, kelle esivanemate elus on toimunud dramaatilised pöörded. Või kui inimene ei tea oma esivanematest midagi. Või ta teab, aga tal tekivad küsimused enda identiteedi kohta. Tean praegu paljusid eri vanuses inimesi, kes pöörduvad oma pere- ja suguvõsaloo poole ning püüavad end selle kaudu identifitseerida.

Minugi elus saabus selline aeg ning see saabus veel enne, kui mind Eesti kodakondsusest ilma jäeti. Kodakondsusest ilmajätmise faktist sai hiljem triger, mis kogu loo käivitas. Filmikunst ja teater ongi viis, kuidas loomingulise protsessi kaudu ennast tundma õppida. Kui Märt Meos kuulis minu identiteediotsingu projektist, see kõnetas teda ning ta pakkus, et produtseerib lavastuse.

Saan aru, et oma suguvõsaloo jutustamine on teile ka teraapia.

Tegu on mõningate geštaltide sulgemisega. Kui asud oma pere minevikku lahti harutama ja püüad sellega suhestuda, muudad ka oma tulevikku. Nüüdisaegne teater pole pelgalt dramaturgia − mingi väljamõeldud lugu, mida etendada −, vaid ta kannab endas sotsiaalset alget ning katset suhestuda tundmatu, valusa või ebamugavaga. Ilma selle piluta, mille nüüdisaegne teater asjaosalise ning nähtuse või sündmuse vahel, mis võib olla traumeeriv, tekitab, oleks sellega raskem suhestuda. Kui sa pöördud ainese kui arhetüübi poole, on see suhestumine võimalikum.

Mullu kaotasime kahjuks kaks Театр.doc'i asutajat ja juhti − Mihhail Ugarovi ja Elena Gremina −, aga teater jätkab. Üks hirmsamaid probleeme, mis praegusel Venemaal eksisteerib, on piinamine, mida kahtlusaluste peal eeluurimisvanglas ning -isolaatorites rakendatakse. Sellest tohib kõnelda, kirjutades artikleid, tehes reportaaže, vändates filme, lavastades näidendeid. Ja sel teemal tehtud film või näidend evib sageli suuremat mõju kui pelgalt kirjutis, sest käivituvad emotsionaalsed hoovad. Pole üldse selge, kuidas seda probleemi lahendada, aga väga paljud vaatajad, kes tulevad Театр.doc'i näidendit "Piinamine" kaema, avastavad endale selle teema − kui nad just pole mõnedest internetiportaalidest või -väljaannetest selle kohta lugenud, sest teles sellest ei räägita. 

Millele "Minu eesti vanaema" vaataja tähelepanu pöörab?

Näidendis on teemasid mitu. Esiteks see, kui raske on inimesel omaks võtta, et ta on ilma jäetud oma kodumaa kodakondsusest; vähema kui kodumaana ta seda maad ei suuda nagunii võtta. Teiseks − kui oluline on inimese elus keel. Kolmandaks see, kuidas tunneb end maailmas inimene, kes ei suuda isegi enda tarvis vastata küsimusele "Kes ma olen?".

Kes te olete?

Ma kirjutasin ja lavastan vastuseks sellele küsimusele näidendi.  

Olen õppinud, et isendile pole suuremat eksistentsiaalset ohtu kui väljaarvamine, sest see meenutab meie alateadvuses aega, mil karjast eemaldamine tähendas kindlat surma. Aga mis selle kodakondsusega siis saab?

Ei tea. Mulle tundub, et lihtsatele küsimustele pole elus sugugi lihtsaid vastuseid. Ilmselt tuleb teha seda, mida praegu teen. Või siis üldse mitte midagi teha. 

Seitse aastat protsessisin Eesti riigiga õiguse eest evida sünnijärgset kodakondsust. Seaduse järgi ma seda evin, sest mu vanaisa Oskar Aug sai Eesti Vabariigi kodakondsuse 1918. aastal ja selle kohta on olemas dokumendid, mis mu advokaat leidis. Millegi tõttu anti mulle 1993. aastal kodakondsus valitsuse otsusega. Keegi tollal sellest numbrit ei teinud ja ma ise olin täiesti veendunud, et olen õigusjärgne kodanik. Probleem ilmnes hiljem ja oli protsesse, kus ma võitsin − mulle anti kodakondsus tagasi ning mu advokaat algatas protsessi, et saaksin just õigusjärgse kodaniku staatuse. Aga pärast 2014. aastat ei jäänud mulle ühelgi protsessil õigust ning 2017 kaotasime protsessi riigikohtus. 

Millega teie vanaisa 1918. aastal tegeles? 

Ta oli üks töörahva kommuuni liikmeid. Sellest kõneldakse samuti näidendis.

Vahest selles ongi põhjus, miks te kohtus õigust ei saanud?

Täiesti võimalik. Ka sellest kõneldakse näidendis. Aga seaduse seisukohast ei tohiks see aluseks olla.

Te teate, kus kuulutati töörahva kommuun välja? 

Jah, Narvas tegutses see Aleksandri kirikus. Ka sellest on näidendis juttu. Kõiki küsimusi, mida praegu esitasite, käsitletakse näidendis. Püüdsin olla maksimaalselt aus − sealhulgas nii enda kui nende inimeste suhtes, kes mind kodakondsuseta jätsid.  

Kuidas teile tundub, kas Vaba Lava Narva teatrikeskus oma olemasoluga juba mõjutab ruumi, kus ta asub, ja Eestit laiemalt?

Avamisest on möödas vähem kui kolm kuud ja see pole aeg, mille põhjal hinnata, milline selle mõju saab olema. Nähtu põhjal ütlen, et tegu on suurepärase hoone ning väga kõrgel euroopalikul tasemel loodud ruumiga. Mulle meenutab ta väga kuulsat Berliini teatrit Schaubühne, kus pealavastaja on Thomas Ostermeier. Siin on palju võimalusi: saab lavastada, saab mängida mujalt toodud etendusi, on ruum tantsuetenduste korraldamiseks, on ruum, kus teha proove, on ruumid, kus saab pidada loenguid, korraldada konverentse, näidata filme. Tegu on tõeliselt hea multimeediumi ruumiga.

Samas adun, et linnavõim on Vaba Lava suhtes kuidagi passiivne. Ja oma kogemusest tean, et isegi kohalikele taksojuhtidele ei ütle Vaba Lava nimi midagi. Aga kahtlemata on ka neid, kes teavad. Mulle tundub, et Narva üldiselt pole uute asjade vastuvõtmise seisukohast lihtne linn. Teatakse, et on keskused nimega Geneva ja Rugodiv, ja sellest nagu piisaks. Olin kohal ka Vaba Lava avamisel, kus ma ei näinud paljusid inimesi, keda tean isiklikult ning kes kõik omal moel mõjutavad kohalikku kultuurielu. See kurvastas, sest tean, et tegu on päriselt tegusate mänguritega sel kultuuriväljal.

Tean, et Narva lülitus võistlusesse Euroopa kultuuripealinna tiitli pärast ja et just selle võistluse pärast hakkas siin midagi muutuma − paremuse poole. Äkki leidis aset mingi skandaal, mis tõmbas asjale kriipsu peale. Ma ei tea, mis skandaal see täpsemalt oli, aga tundub, et tegu on lollidega. [Linnavolikogu kärpis eelarvesummat, mis oli mõeldud kultuuripealinna taotluseks vajaliku analüüsiraamatu koostamiseks, kolm korda väiksemaks − toim.] Tean kindlalt, et kui Narva oleks selle tiitli saanud, oleks see nii linnale kui maakonnale olnud uskumatu hüve. 

Ilmselt teatakse teid seni eestlaste seas enim tänu eelmainitud filmile "Seltsimees laps".

Tefi auhinna pälvisin osatäitmise eest seriaalis "Katariina". Kui tegime Tallinnas terve veebruari "Minu eesti vanaema" proove, astusid minu juurde mitmed eestlased, kes tänasid just selle rolli eest. Seriaal on dubleeritud ja seda näeb ka Netflixis. 

"Minu eesti vanaema" etendumise raames näidatakse Vaba Lava Narva keskuses ka filme, kus olete mänginud. 

Kohale tuleb Aleksei Fedortšenko ning näidatakse tema filme "Tsiitsitajad" ("Овсянки"), "Niidumaride taevased naised" ("Небесные жены луговых мари") ja "Revolutsiooni inglid" ("Ангелы революции"). 13. märtsil näeb Jelena Demidova ja Olga Veremejeva filmi "Tuule puudutus" ("Прикосновение ветра", 2016), mis kõneleb euroopaliku ja budistliku kultuuri kokkupuutest. Filmisime selle Ivolga kloostris Burjaatias. [Kuna nimetatud autorid ei saa kohale tulla, näeb 13. märtsil kell 19 hoopis režissööride Nataša Merkulova ja Aleksej Tšupovi filmi "Initiimsed kehaosad" ("Интимные места"), kus Aug samuti mängib - Toim.)

Olen ka ise selles kloostris käinud ja tean, et naine pole seal eriti keegi. 

Vabandage väga, aga ma olin seal ikka vägagi keegi. Kui film valmis ja sellest sai teos, mis annab teada, et ka Venemaal on budistlik kultuur, sai minust kloostris oodatud külaline. Võin praegu sinna sõita ja mind lubatakse Daši-Doržo Itigelovi (1852-1927) juurde ning jäetakse sinna vajaduse korral üksi.

Kuidas te kirjeldate selle pühamehega seotud fenomeni?

Tegu ongi fenomeniga, mida on raske sõnadesse panna. See, et tema muumiaga toimuvad kummalised asjad, on tõsi. Kui ma esimest korda sinna saabusin, oli parajasti Rohelise Tara päev, mida peetakse juulis. Khambo-laama Itigelovil polnud siis veel eraldi templit − ta keha asus templi ülakorrusel ja pühadeks toodi see alla, kus palverändurid võisid temaga kohtuda. Seisin järjekorras, et temast mööduda − siis polnud ka klaasi tema ning inimeste vahel; see akvaarium on selleks, et säilitada kindlat temperatuuri ja õhuniiskust.

Kummardasin, annetasin talle rätiku, tõstsin silmad ning imestasin, miks on talle prillid ette pandud. Tegu oli prillidega, millel on vaid klaasid ja peened näpitsad. Hiljem läksin Ganzhur-laama maja juurde, kus kogu võttegrupiga peatusime. Laama tundis huvi, mida ma tundsin. Ütlesin, et midagi erilist ei tundnud, aga ma ei mõista, miks Khambo-laama Itigelovile olid prillid ette pandud. Ta hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et tal pole prille. Mulle öeldi, et ma pole esimene, kes neid prille näeb. Itigelov luges väga palju − lisaks budismile ka meditsiini kohta − ja kandis prille. "See, mida sa nägid, on tema maatritsi peegeldus ruumis," öeldi mulle. 

Märt Meos, "Minu Eesti vanaema" produtsent:

FOTO: Matti Kämärä

"Minu Eesti vanaema" saamislugu on olnud väga pikk, ligi viieaastane protsess. Marat Gatšalov otsis 2013 Vene teatri juhina inimesi, kes Eestist pärit või Eestiga seotud. Koostööplaanid olid ka Julia Augiga, kes pakkus ühe variandina oma vanaema lugu. Aga Marati aeg Eestis jäi lühikeseks ning mina tutvusin Oleg Lojevski vahendusel Juliaga aasta hiljem. Siis oli Julial veel ka Eesti kodakondsus ning kohtuprotsessid kodakondsuse pärast juba käisid. Rääkisin talle plaanist avada teatrimaja Narvas ning et oleme huvitatud kohalikest lugudest. Tema pakkus lavastuse "Minu Eesti vanaema" ideed. Mulle idee meeldis ning pakkusin kohe, et ta võib alustada teksti kirjutamist.

Julia on väga hõivatud näitlejanna − nt eelmisel aastal oli tal üle 200 võttepäeva, lisaks veel etendused ja proovid − ning töö tekstiga venis. Peale selle arreteeriti kaks aastat tagasi Krill Serebrennikov ning Julia kui üks Gogoli teatrikeskuse juhtivaid näitlejaid asus oma teatrijuhi aktiivsele kaitsele − nii tänavademonstratsioonidel kui kohtuistungeil osaledes. Ka see võttis oma energia. Samas võeti Julialt 2017 Eesti kodakondsus lõplikult ja ta soovis ka sellega seotud läbielamised teatrilavastusse talletada.

2017. aasta detsembris pälvis lavastuse idee rahvuskultuuri fondi Siim ja Kristi Kallase alafondi preemia. Preemiat vastu võttes lubas Julia ka avalikkuse ees lavastuse idee lõpuni viia. Siit alates tagasiteed enam polnud. Tekst valmis lõplikult alles nädal enne proovide algust, esimene proov toimus 30. jaanuaril. 10. märtsil lõpeb seega üks pikk ettevalmistusperiood. Minule kui produtsendile, kellele "Minu Eesti vanaema" on 51. lavastus, on see üks pikemaid läbirääkimisperioode. Ent olen õnnelik, et see just praegu esietendub, sest Narvas on eelmise aasta lõpust nüüd ka teatrikeskus ning ühe kuulsa narvaka loo esitamiseks on see ju kõige õigem paik!

Tagasi üles