Lohusuu asjadest veel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
(Vastulause 26. märtsil 2015 Põhjarannikus ilmunud Erik Kalda artiklile "Lohusuu vallajuhid päästsid end võimu abil kohtuasjast" ja samas numbris ilmunud juhtkirjale)
Ei mäleta, et Põhjarannik oleks kunagi andnud hinnangu endise Lohusuu vallavolikogu esimehe Toivo Kivi käitumisele, aga anonüümne Põhjaranniku arvamusnurga [toimetuse juhtkiri − toim.] kirjutaja väidab, et kuigi Põhjaranniku pädevuses pole anda Lohusuu vallavalitsuses toimunule õiguslikku hinnangut, on määritud kogu vallavalitsuse pale. Kas tõesti sai Lohusuu vallavalitsuse pale alles nüüd määritud? Põhjarannikul, eriti sellel anonüümsel hinnanguandjal, tundub sel juhul olevat väga lühike mälu.
2012. aasta oli Lohusuu vallas väga keeruline aasta. Suvel arestiti isegi vallavalitsuse arved. Kuidas vald toona sellisesse seisu sattus, näib olevat meelest läinud. Samas võlgasid, mida oli mitu miljonit Eesti krooni Paul Kärbergi firmale, maksab Lohusuu vald tänini. Enam küll mitte otse firmale, kellele võlgu oldi, vaid pangale, kes Lohusuu vallale selle suure võla tasumiseks laenu andis.
2012. aastal olid Lohusuu vallavalitsuse palgafondi arvestatud puhkusetoetused. Eelmise avaliku teenistuse seaduse alusel oli neid võimalik maksta ja Lohusuu vallas maksti ametnikele puhkusetoetusi alati − enamasti koos esimese puhkuseosaga, nagu seadus selleks kohustas. Kuna valla eelarve kinnitab volikogu, siis oli puhkusetoetuse väljamaksmise ametnikele heaks kiitnud ka toonane vallavolikogu ja eelarvekomisjoni esimees Toivo Kivi. Mitte keegi ei astunud etteantud piiridest üle. Valla rasket rahalist seisu arvestades otsustasime tookord, ametnikud üheskoos, et me ei võta oma puhkusetoetusi välja koos esimese puhkuseosaga, vaid hiljem, kui valla rahaline olukord paraneb. Samas ei osanud meist mitte keegi ette näha seda, et hr Toivo Kivi suudab mõnede ametnike töötamise vallavalitsuses täiesti võimatuks teha.
Sellel päeval, kui neli Lohusuu vallavalitsuse ametnikku ametist vabastati, otsustas vallavanem Ants Rummel, et neil ametnikel on siiski õigus kätte saada puhkusetoetused, mille maksmise nad ise olid edasi lükanud. Käskkirjad puhkusetoetuse maksmiseks tehti seejuures kõigile vallavalitsuse ametnikele, mitte ainult neile, kes ametist lahkusid.
Pärast Ants Rummelit vallavanemaks valitud Tormis Otsma selgitas välja eelmise vallavanema tehtud "vead" ja tunnistas kehtetuks tema käskkirjad puhkusetoetuse maksmise kohta. Juriidilise haridusega inimesena oleks hr Otsma muidugi pidanud teadma, et käskkirjad on asutusesisesed haldusaktid, millega ei jagata käske "inimestele tänavalt". Selle kohta öeldakse, et eesmärk pühitseb abinõu. Edasi kaebas Lohusuu vald neli ametist lahkunud ametnikku vallavanem Tormis Otsma käskkirja alusel alusetult rikastunutena kohtusse, sest mängus oli valla maine, õhuke rahakott, õiglustunne ja kõik need muud pühad ja vähem pühad sõnad.
Need ametnikud, kes vallas edasi töötasid, maksid demonstratiivselt oma puhkusetoetused tagasi, kuid said 2 kuu pärast terve kuupalga ulatuses lisatasu (täpselt samasuguse summana, nagu oli tagasimakstud puhkusetoetus), sest ootamatult suurenes nende ametnike töökoormus. Kuidas võis näiteks finantsnõuniku töökoormus aasta lõpus järsku ja väga erakorraliselt suureneda, sellest dokumendid vaikivad. Lisaks kirjeldatud vangerdusele said eranditult kõik Lohusuu vallavalitsuse ametnikud aasta lõpus ka ohtralt lisatasusid. Ikka sellestsamast õhukesest Lohusuu valla rahakotist, mille 4 lahkunud ametnikku väidetavalt paljaks varastasid. Aga see kõik on normaalne, või kuidas?
Põhjaranniku artiklist loen, kuidas Daisy Utsar ütleb, et mina olengi vald. Ilmselt oli see ajakirjaniku soov või eesmärk mind eriti arrogantsena näidata. Tegelikult järgnes sellele lausejupile minu selgitus, et ametnikuna esindan ma valda täpselt samamoodi nagu vallavanem, KOKSi alusel. Artiklist loen ka seda, kuidas vallasekretär peab 2000 eurot naeruväärseks summaks. Ka sellele järgnes tegelikult selgitus ajakirjanikule, et kui vald võtaks selleks kohtuasjaks advokaadi, siis lõppkokkuvõttes peaks ta selle summa kolmekordistama ja see oleks ilmselge raiskamine.
Fakt, et volikogu oli meie tegevusest teavitatud, oli ajakirjanikule teada. Samuti oli talle teada, et iga meie loodud dokument, mis neid kohtuasju puudutab, on nende loomisest alates avalik olnud (dokumente sekretärile registreerimiseks saates olen pannud sinna kohe ka juurde märkuse: see on dokumendiregistris avalik). Sellegipoolest võib ajalehe arvamusnurgakesest lugeda: Või ehk loodeti, et asi ei tule avalikuks ning on ametnikud söönud ja vallavalitsus terve?
Miks ma peaks kogu oma elu kannatama ühe inimese viha? Miks ma peaks valima sellepärast teise valla või teise kodumaa? Mina mahun Toivo Kiviga ühte valda ära, kuid tema kahjuks minu olemasolu taluda ei suuda. Toivo Kivi on mitmeid kordi minu tegevuse uurimiseks pöördunud küll politsei, küll prokuratuuri poole. Meie (minu ja vallavanem Anneli Kaasiku) kohta levitatakse ohjeldamatult kuulujutte, laimu, milles sai otseselt veenduda ka ajakirjanik, kes Lohusuu vallavolikogu 24. märtsi istungil viibis.
Veel artiklist üleskerkinud küsimus: miks me ei läinud kohtus kompromissile ega maksnud raha ka hiljem tagasi? Sest me ei ole mitte midagi seadusevastast teinud ega mitte ühtegi senti ebaõiglaselt saanud. Kompromissi või raha tagasimaksmisega oleks me ennast süüdi tunnistanud, aga me ei ole süüdi. Õnneks on jätnud kohtud võimaluse samas asjas uuesti kohtusse pöörduda.