Kes need inimesed on?

Eile sai teatavaks, et Euroopa Liidu ülemkogu (liikmesriikide peaministrid) jõudis eelnenud ööl pagulasküsimuses kokkuleppele, et Lõuna-Euroopa riikidesse kogunenud kümneid tuhandeid pagulasi hakatakse riikide vahel jagama, arvestades nende riikide sellekohast võimekust ja valmisolekut.

Eile avalikustati ka teadaolevalt esimese riigisisese pagulasteemalise uuringu tulemused, mis on tehtud pärast pagulasteema aktuaalseks muutumist. Selle tulemuste järgi on 42 protsenti Eesti elanikest pagulaste riiki võtmise vastu, 32 on poolt ning 26 protsendil puudub selles küsimuses kindel seisukoht. Uuringu kohaselt on kõige leebema suhtumisega pagulastesse Ida-Viru suuremate linnade elanikud, aga ka tallinlased ja tartlased. See on loogiliselt seletatav sellega, et suurtes linnades on inimestel rohkem kogemusi naabrusest teiste rahvuste ja kultuuride esindajatega.

Põhipõhjuseks, miks rahvas on vastu võõra taustaga inimeste saabumisele meie riiki, on hirm. Me ei tea ju täpselt, kes on need inimesed, missugune on nende hariduslik taust, kombed, motivatsioon, kriminogeensus jne. Lõpuks veel peamiselt rahvusvahelistest uudistest ammutatavad teadmised selle kohta, et moslemitega kaasneb terrorismioht jne.

Ja neid hirme ühiskonnas pole siiani keegi suutnud leevendada. Pigem vastupidi, osa poliitikuid kasutab olukorda ära, et endale tähelepanu võitmiseks neid hirme veelgi üles kütta. Selle harjal on jahmatav lugeda endise tipp-poliitiku, kunagise välisministri ja europarlamendi saadiku, Ida-Virumaalt pärit Kristiina Ojulandi ütlusi, nagu: "Me ei tohi lasta neegritel Eestit vallutada. See valitsus peab tagasi astuma."

Valitsuspoliitikud peaksid inimeste madalatel instinktidel mängimise asemel enne põgenike riiki lubamist teadma ja rahvale selgitama, kes on need inimesed, kes meie kodumaale võõrsilt tuuakse, ning mida nad siin tegema hakkavad.