:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2024/03/04/15927716t1h30b9.jpg)
Kohtla-Järve viies munitsipaalkoolis eestikeelsele õppele ülemineku järelevalve tegi kokkuvõtte, mille järgi toimusid 1. ja 4. klasside kontrollitud tunnid ligi 90 protsendi ulatuses eesti keeles. Maikuus kirjutasime samasuguse kontrolli läbiviimisest Narva koolides, kus see protsent oli veidi üle 70.
Jah, muidugi võib norida, et seljataha jäävast õppeaastast pidi kõigis koolides õpe olema sada protsenti eestikeelne, kuid tegelikult me ju ei teadnud, milline pilt meile kevadeks avaneb.
Olgem ausad, pessimismi oli ju selle reformi õnnestumise puhul kah üksjagu. Mis on ka arusaadav, sest omaaegne gümnaasiumide keelereform, kus aastaid tagasi mindi venekeelsetes gümnaasiumides justkui üle eestikeelsele õppele 60 protsendi ulatuses, osutus vähemalt osas koolides blufiks ja formaalsuseks, mis tegelikkuses ei toiminud. Seekord oli reformiks ettevalmistuse aeg väga napp, mis lubas skeptikutel arvata, et küllap on tegu järjekordse kampaaniaga, mille käigus sisulise eesmärgini ei jõuta.
Ega me ei teagi selle reformi lõpptulemust, sest üleminek toimub järk-järgult aastani 2030. Ent esimene aasta on väga märgiline, sest peaks olema kõige keerulisem. Kust leida sobivaid õpetajaid, metoodikat, õppematerjale jne.
Tahaks väga loota, et ministeeriumi järelevalve oli põhjalik ja objektiivne ega püüdnud pilti ilustada. Kui see nii on, tuleb Narvas ja Kohtla-Järvel esimest üleminekuaastat hinnata positiivselt. Kindlast pole koolidel ega omavalitsustel olnud lihtne seda üleminekut sujuvalt korraldada ja küllap on keeruline olnud nii õpetajatel kui õpilastel. Aga seda enam tuleb kõigi osapoolte pingutust tunnustada, sest see on loonud olulise eelduse sellele, et väga oluline ja põhimõtteline muutus meie haridussüsteemis kannab vilja ning ka venekeelsetest kodudest pärit noorte võimalused endale tulevikku ehitada paranevad sellega märgatavalt.