Juriidiline vesi

Tänases Põhjarannikus on kaks uudislugu, mis kajastavad joogivee probleeme. Need juhtumid on oma sisult muidugi erinevad, kuid siiski ühendab neid üks probleem: veetarbijad kannatavad.

Kohtla-Järve Oru linnaosas algas probleem sellest, kui seal avastati joogivees benseenireostus. Seda kõrvaldada ei õnnestunud, nagu ei suudetud tuvastada ka reostuse allikat. Üle aasta on kestnud probleemiga tegelemine, bürokraatlikud asjaajamised said justkui ühele poole ning ehitajad on juba justkui käised üles käärinud, aga näe, nüüd ei suuda tellija ja tööde tegija omavahel kokku leppida. Tekib küsimus: kuidas on see võimalik, et pärast riigihanke toimumist algavad veel vaidlused selle üle, kuidas töid teha? Kõik peaks olema ju ammugi paigas.

Jõhvi sõjaväeosas tekkinud joogiveeprobleem on aga alguse saanud üldsegi poliitiliselt pinnalt palju aastaid tagasi, kui vald andis vee-ettevõtjale Toomas Ziljovile lubaduse eraldada talle Jõhvis tükike joogiveeturust vastutasuks selle eest, et Ziljov kunagi volikogu liikmena toetas umbusalduse ohtu sattunud linnapead. Pärast püüdis omavalitsus küll kuidagi sellest loost puhtalt välja tulla, ent asi läks kohtusse ja vald kaotas. See andis ettevõtjale indu juurde ähvardada valda 100 000 euro suuruse võlanõudega saamata jäänud tulu eest.

Nüüd väidab väeosa juhtkond, et Ziljovi vesi ohustab ajateenijate tervist ning see ei kõlba juua. Kõik see tundub uskumatu loona, kus on omavahel põimunud majandus-, juriidilised ning poliitilised aspektid. Ent lõppkokkuvõttes tundub absurdne, et sellised probleemid tekivad joogiveega meil ajal, kui oleme Euroopa Liidu ees võetud joogivee nõuetega seotud kohustused ammu täitma pidanud.

Pole välistatud, et selles juriidilises sasipuntras tuleb veelgi vaidlusi ja kohtuasju, ent kahjuks peame tõdema, et mõlema loo puhul on ilmselt nii objektiivseid kui subjektiivseid põhjusi, miks olukorrad nii absurdseks on läinud. Kõige halvem on aga see, et olukord puudutab sadu veetarbijaid, kes pole kuidagi ise selles süüdi.