Nobeli preemiast, ebavõrdsusest ja tervisest
18. oktoober 2015, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Angus Deatonile määratud Nobeli preemia juhib tähelepanu sellele, et lisaks majanduslikule ebavõrdsusele mõjutab inimeste heaolu veelgi tähtsam vara − tervis. Kuidas on koos majandusarenguga paranenud Eesti tervisenäitajad?Lõppeval nädalal avalikustati selleaastane Nobeli majanduspreemia võitja, kelleks osutus Princetoni ülikooli professor Angus Deaton. Preemia määramist mõjutavad paratamatult trendid majandusteaduses ja Deatoni uurimisvaldkonnad − vaesus, ebavõrdsus, arenguökonoomika − on tähelepanu all olnud juba mõnda aega.
Ebavõrdsuse temaatika populaarsuse heaks näiteks on 2013. aastal ilmunud Thomas Pikkety raamat "Kapital 21. sajandil", mis hoolimata 700 leheküljest majandus-teaduslikust tekstist on müünud sama hästi kui mõni armastusromaan. Deatoni suureks tugevuseks on peetud ebavõrdsuse käsitlemisel poliitiliselt neutraalset vaadet: ta ei püüa oma töös ühte või teist poolt kaitsta, vaid analüüsib kaine ratsionaalsusega nii majandusarengu positiivseid kui negatiivseid tagajärgi. Deatoni enda sõnastuses on ebavõrdsus sageli progressi tagajärg: mitte igaüks ei saa rikkaks samal ajal ega naudi suurema heaolu viljasid.
Vähem sõpru on Deaton võitnud ilmselt arenguabi eestkõnelejate seas. Furoori on ta tekitanud analüüsidega maailmas antava arenguabi kohta, mida ta peab suuresti pigem kahju kui kasu põhjustajaks. Deatoni hinnangul ei takista vaeste riikide arengut mitte raha vähesus, vaid nõrk riik ja halb valitsemine. Ei saa vaielda, et rahaline, kuid ka muu materiaalne arenguabi jõuab mittetoimiva demokraatia ja/või institutsioonidega riikides rahva asemel sageli võimulolijateni, kes seda siis enda ettekujutuse kohaselt jagavad ja kasutavad. Rahalised toetused motiveerivad ebaausaid valitsejaid ka edaspidi riigitüüri juures püsima. Välismaailma rahaline toetus ei motiveeri riigiaparaati tegelema maksukogumise parandamisega ja kuna varastatakse teiste, mitte rahva raha, siis ei ole ka suuri proteste oodata.Pikkety "Kapitaliga" samal aastal ilmunud suurteoses, mida võiks eesti keelde tõlkida ehk kui "Suur põgenemine: tervis, jõukus ja ebavõrdsuse päris põhjused", keskendub Deaton riikide majanduslikule progressile ja pääsemisele vaesusest, mis on samas endaga kaasa toonud ka ebavõrdsuse suurenemise. Deatoni lähenemise juures on märkimisväärne, et vaid rahalisele poolele keskendumise asemel käsitleb ta võrdsust palju laiemalt, pöörates tähelepanu tervisele ja pikemale elueale.
Tõepoolest − millist rõõmu on rahast, kui sured 50. eluaastates või põed raskeid haigusi? Deatoni eeskujul võiksime küsida, kuidas on lisaks majanduslikule poolele konvergeerunud Eesti muude inimelu kvaliteeti määravate tegurite poolest Euroopaga?
Eesti majanduslikus järelejõudmises lääneriikidele kahtlevad ilmselt vähesed. Kiire areng ei iseloomustanud vaid 1990ndaid, vaid ka viimast kümnendit. Kui ostujõuga kohandatud SKT inimese kohta oli 2004. aastal 28 praeguse Euroopa Liidu liikmesriigi keskmisest 55%, siis eelmisel aastal juba 73%. Põhjanaabritest eeskujud Soome ja Rootsi on meist veel küll kaugel, ületades vastavalt 10 ja 24 protsendiga Euroopa Liidu keskmist, kuid vähemalt Soome on keskmisega võrreldes pidanud elatusstandardis kümne aasta jooksul lausa allapoole tulema.SKT poolest on riigi jõukus kasvanud, kuid kuidas on lood vaesusega? Üheks oluliseks vaesust kirjeldavaks näitajaks peetakse sügavas materiaalses ilmajäetuses elavate inimeste määra. Dramaatilise kõlaga näitaja väljendab seda, kui paljud inimesed peavad hakkama saama mugavusteta, millega enamik inimesi on harjunud. Definitsiooni kohaselt on need inimesed, kes ei suuda endale järgnevatest hüvedest lubada vähemalt nelja: maksta üüri või kommunaalteenuste eest, hoida kodu piisavalt soojana, saada hakkama ootamatute kulutustega, süüa üle päeva liha või kala, nädalast puhkust kodust eemal, autot, televiisorit, pesumasinat, telefoni.
Selliste inimeste osakaal kahanes Eestis buumiaastatel väga kiiresti, kuid hüppas 2010.-2012. aastal taas ligi 10% piirimaile. Kiire palgakasv ja töötuse vähenemine on viimastel aastatel raskes materiaalses olukorras inimeste arvu tublisti kahandanud − 2014. aastal oli neid 6%. Samas on tähelepanuväärne, et vähemalt viimase 10 aasta jooksul on vaesuses elavate inimeste arv jäänud Euroopa Liidu keskmisele alla peaaegu kõigil aastatel. Rikastes Põhjala riikides Soomes ja Rootsis on sügavas materiaalses ilmajäetuses elavate inimeste osakaal loomulikult väiksem, 2-3%.
Rääkides Deatonile olulistest tervisenäitajate konvergentsist, siis veel 2000ndate alguses häbiväärselt kõrgel tasemel olnud vastsündinute suremus on Eestis kahanenud Põhjamaade tasemele, olles Rootsi näitajast isegi madalam.
Märkimisväärne paranemine on nähtav ka eestlaste keskmises elueas. Kui 1990. aastal suri keskmine Eesti elanik 69 aasta vanuses, siis rootslane 78 aasta vanusena. Ka praegu jääb eestlaste keskmine eluiga Põhjamaadest veel kõvasti maha, kuid vahe on tunduvalt vähenenud: 2013. aastal oli keskmine eluiga Rootsis 82 aastat, Soomes 81 aastat ja Eestis 76 aastat.
Järgmine tervisenäitaja, mille konvergentsi poole Põhjamaadega peab Eesti püüdlema, on tervena elatud eluiga. Kui Rootsis ootab meesterahvast sünnihetkel ees 71 tervena elatud aastat, siis Eestis vaid 51 aastat. Selle näitaja paranemine ei ole oluline vaid indiviidi tasandil, vaid mõjutaks märkimisväärselt ka Eesti tööturgu ning sotsiaal- ja tervisekaitsekulusid.