Tarbijavaenulik seadus tuleb ümber teha

Yana Toom
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Kütte- ja veearvete tasumise probleem ei tekkinud eile. Tarnijatest monopolistid eelistavad lepinguid sõlmida korteriühistutega, mitte iga tarbijaga eraldi. Nende huvi on mõistetav: sellise lepingu kohaselt vastutavad hoolimatute naabrite võlgade eest kõik majaelanikud solidaarselt. See on väga mugav, sest arve tasumata jätmise korral võib kütte välja lülitada kogu majas. Seepärast tasub enamik ühistuid, hambad ristis, võlgnike arveid iseseisvalt. Sageli on nii, et asotsiaalsete tüüpide või majast ammu ära sõitnud ja oma korterid saatuse hooleks jätnud lohakate korteriomanike arveid tasuvad pensionärid ja puudusekannatajad.

Nimetatud probleemil on mitu olulist tahku. Esiteks paheline ringkäenduse praktika. Minu arvates on Eesti seadusandluse peamine puudus see, et soojustarnijal puudub kohustus sõlmida leping iga tarbijaga individuaalselt, kui too seda soovib. Selline võimalus − ja sedagi mitte alati − tekib alles kahe aasta pärast! Säärane olukord on äärmiselt ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes hoolsalt kommunaalteenuste arveid tasuvad. Lahendus sellele probleemile on ilmne: seadus peab kohustama tarnijaid sõlmima lepinguid iga korteriomanikuga eraldi. Just seda teed on läinud meie lõunanaabrid. Ning kui Lätis suudeti seadust vajalikul moel muuta, siis miks ei saa seda operatiivselt teha ka meil Eestis?

Teiseks on mul põhjendatud kahtlusi, kas kütte välja lülitamine Ida-Virumaal Eesti seadustele vastab. Ühest küljest võib küttehooajal võlgnikel kütte välja lülitada, kui nad ei ole suutnud 90 päeva jooksul oma võlgu likvideerida. Teisalt ei ole tervete majade kütteta jätmine ajal, mil väljas paugub käre pakane, ilmselgelt sobiv abinõu, kuna see põhjustab seal elavatele kohusetundlikele maksjatele raskeid tagajärgi − tegelikult muutub nende kinnisvara pärast torude lõhkemist kasutuskõlbmatuks. Ilmselt soodustab säärast käitumist ka veendumus, et kohtusse õnnetud majaelanikud nagunii ei lähe, kuna suurte firmadega protsessimine ei tasu end ära. Tahan siinkohal lisada, et kütte välja lülitamine pakasega on vastuolus mitte ainult humanismi printsiipide, vaid ka terve mõistusega − sisuliselt jätab soojustarnija end paari korteri tõttu ilma paljudest eeskujulikest ja vastutustundlikest klientidest.

Ning kolmandaks näitab säärane olukord ilmekalt, et parempoolsete parteide juhtimisel rikub Eesti riik räigelt inimõigusi, millest üks on õigus eluasemele. Kuni sellised garantiid Eesti seadustes puuduvad, on inimõigused meie riigis ilmselgelt rikutud.

Mis puudutab kohaliku omavalitsuse tegevust kujunenud kriisisituatsioonis, siis see vastas seaduse nõuetele, kuna peavarju inimestele pakuti. Iseasi on see, et meie vaesuse tõttu ei suudetud inimestele pakkuda tõepoolest kvaliteetset eluaset. Olen veendunud, et kohalike omavalitsuste võimalusi tuleb laiendada − neil peab olema õigus panna veto selliste "efektiivsete omanike" otsustele, kui nood seavad ohtu teiste linna- või vallaelanike elu ja tervise. Eluasemega seotud konfliktide lahendamise meetodid Ida-Virumaal meenutavad praegu Dickensi ja Leskovi teoseid − kuid meie ei ela siiski mitte 19. sajandil ning iga inimese huvid peavad olema kaitstud nii riigi kui ka kohalikul tasandil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles