Probleem üks kord aastas

Igal kevadel, kui lumi ära sulab, põrkab Ida-Virumaa kokku vana probleemiga: algavad kulupõlengud, mis ähvardavad metsi, hooneid ja inimesi, hävitavad taimi ja loomi ning tekitavad peavalu päästjatele.

Igal aastal kuuleme me ka päästjate manitsusi, et Eestis on kulu põletamine aasta ringi keelatud ning sellise teo eest võib oodata kuni 1200 eurot trahvi. Aga miski ei mõju: maapind lõõmab endiselt ja riik põletab päevast päeva meie kõigi raha selleks, et kustutada anonüümsete süütajate tekitatud palanguid. Ja see on Ida-Virumaa eripära, sest umbes pooled kogu Eestis registreeritud kulupõlengutest toimuvad meie maakonnas.

Tõesti võib juhtuda, et osa neist ongi tahtmatud ja tekkinud hooletusest või tuleohutusnõuete eiramisest. Ent meil on siiski alust arvata, et enamiku on keegi süüdanud, ja päästjad teavad, et siin on tavaliselt mängus alaealiste käsi.

See, et me igal aastal ikka ja jälle selle probleemi ees seisame, näitab, et selles valdkonnas on ennetustöö nõrk ning karistuspoliitika  pole piisav. Kuigi päästeamet alatasa ähvardab, et sellise tegevuse eest on ette nähtud trahv, pole me reaalsetest karistustest siiski eriti kuulnud. Ja see ongi tekitanud ehk paljudes kurikaeltes tunde, et karm on see teema vaid paberil, reaalses elus ei huvita aga kedagi kulupõlengute süütajate väljaselgitamine.

Arusaadav, et päästjad, kes peavad tuld kustutama, ei saa samal ajal mööda põldu poisikesi taga ajada. Aga tundub ka nii, et probleemiga pole eri ametkonnad kuigi aktiivselt soovinud tegelda, miks muidu midagi ei parane?

Siiski armastavad päästjad oma selleteemalistes manitsustes meenutada traagilisi juhtumeid, kus kulupõlengud on jätnud inimesi koduta ja põhjustanud ka inimsurmasid. Võib-olla on põhjus selles, et kulupõlengute aeg on tavaliselt suhteliselt lühike ja värske rohu tärgates ununeb kiiresti. Aga siis tulebki valmis olla selleks, et aasta pärast taas probleemiga kohtuda ning jälle aina manitseda.