Meie kõigi asi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
On mitu märki sellest, et ühiskonnaelust kõrvale jäänud noored pole peavalu mitte ainult nende vanematele, vaid tervele ühiskonnale.
Euroopa Liidu maksumaksjate toel on kutsutud ellu mitu tugiprogrammi, mis peaksid koolist või tööturult eemale jäänud noored muutma taas aktiivseteks ühiskonnaliikmeteks.
Näiteks noorsootöötajatele usaldatud noorte tugilate programmil on ambitsioonikas eesmärk tuua nelja aastaga haridusteed jätkama või töörurule 8800 noort üle Eesti, sealhulgas Ida-Virumaal.
Programmi eelarve on üle kolme miljoni euro. Võib küsida, kas nii palju raha on mõistlik passiivsetesse noortesse panustada. Programmi vedurid ise on veendunud, et on. Üks asi, et marginaliseerunud noored on ohtlikud kogu ühiskonnale, sattudes sagedamini pahuksisse seadusesilmaga. Teine asi, et noored, kes ei leia Eestis sobivat rakendust, lähevad sageli ära välismaale. Seega on see omamoodi investeering noorte inimeste Eestis hoidmiseks.
Aina rohkem räägitakse tööjõupuudusest ja on teada, et noorele koerale on lihtsam uusi trikke õpetada − ehk noori inimesi tööandjate vajaduste kohaselt välja koolitada. Seega oleks Eestis rakenduseta jäänud noorte lahkumine Eestile igal juhul kaotus. Et jutt on paarikümnest tuhandest inimest, on see märkimisväärne osa võimalikest tuleviku tegijatest.
Noorte tugilad, töötukassa ja Rajaleidja keskused saavad noorte silmapiiri ning valikute rohkust avardada, kui kodune taust seda ei soosi. On oluline, et üheskoos otsitakse lahendusi, kuidas selliste noorteni jõuda.