ANVAR SAMOST Raha pole! Või pole hoopis eesmärki?

Copy
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Veel enne kui riigieelarve tegemine uudistes domineerima hakkas, pidas president Alar Karis iseseisvuse taastamise aastapäeva kõne, kus osutas vastuolule, mis üha teravamalt silma paistab. Ühest küljest kuuleb maksumaksja iga päev poliitikute käest, et raha pole. Teisalt näeb sama maksumaksja sagedasti riigieelarvest tehtud kulusid, mida oleks raske mõista ja põhjendada ka siis, kui majandus kasvaks ja riigikassa ülejäägis oleks.

Sellele lisandub üha selgemini tunnetatav vastuolu valimistel seadusandliku ja täitevvõimu teostajatele antud mandaadi ning tegelikult ellu viidava agenda vahel.

President ütles teravalt: "Paljud inimesed tunnetavad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast. See on ohtlik areng, mida ei saa panna lihtsalt eksimuse arvele. Inimesed tahavad mõista, miks neid maksudega koormatakse ja kuidas nende raha kasutatakse. Ei piisa kinnitamisest, et riigi kulud ja tulud pole tasakaalus. Valitsuse poliitika võib olla õige, kuid inimesed peavad seda tajuma õige ja õiglasena."

Mitte ükski erakond pole valimistel lubanud maksumaksjale kuuluvaid metsi sama maksumaksja raha eest üle ujutada.

Juhtimine on raske, eriti polariseerunud ja kriitikarohkes keskkonnas, nagu riigivalitsemine on. Kipub tekkima maailmapilt, mis näitab ajakirjandust, opositsiooni ja ettevõtjaid vaenulike või lollidena. Parimaks näiteks on rahandusminister Jürgen Ligi.

Aga võime ennast kõrvalt näha on väga oluline. Koos piduliku kuulutusega, et maksutõusudes on kokku lepitud, andsid koalitsiooni kolm juhtpoliitikut eelmisel nädalal edasi sõnumi, et eelarve eelnõu valmib nädala jooksul ning enne detaile välja ei anta. Millegipärast pidas valitsus vajalikuks teha ühele konkreetsele riigieelarve kulule erandi ning teavitada kahe miljoni euro eraldamisest Tartu-Riia rongiühenduse käivitamiseks. Siin oleks võinud mõelda presidendi sõnadele ja mõista, et need kaks miljonit eurot satuvad ühte konteksti laste huviharidusest kärbitava miljoniga.

See oli lihtne näide. Aga mida peab maksutõusude möödapääsmatusest arvama inimene, kes saab teada, et kõrged ametnikud tegelevad regulaarselt innosprindi, müksatoni, katse disaini sprindi ja šerpade praktikumiga? Et riigikantselei viib läbi tippjuhtide radikaalse innovatsiooni arenguprogrammi, et "võrgustikke ja platvorme ehitada, julgustada ja toetada uute lahenduste otsimist, võimaldades katsetamist ja senisest totaalselt erinevat tegutsemist"?

Iseenesest peaks küsimusi tekkima ka valitsuse liikmetel ning rahvasaadikutel. Kui mitte muud, siis kas või see, millise usutavusega on võimalik valijatele põhjendada käibemaksu ja tulumaksu tõstmist ning peretoetuste vähendamist ilma müksatone ja radikaalse innovatsiooni arenguprogramme riigieelarve kuludest välja kärpimata.

Kõige veenvam sõnum on tegu. Kindlasti oleks ametnike motivatsioon kärpekohtade otsimisel mitu korda kõrgem, kui ministrid oma haldusalas esimese asjana kõik mugavus- ja moekulud lõpetaksid või vähemalt pausile paneksid. Erasektori kokkuhoiupraktikas on kurikuulsad näited kontori kohvimasina tasuliseks tegemisest, kuid sõnumi saatmisel on neist palju abi.

Sõnumit kannab ka pilt 50 hektarist tahtlikult uputatud metsast, kus puud sõna otseses mõttes püsti surevad. Seda on kole vaadata, kuid hind on kõrge ka rahalises väljenduses.

Mitte ükski erakond pole valimistel lubanud maksumaksjale kuuluvaid metsi sama maksumaksja raha eest üle ujutada. Surnud mets on poliitikakujundajate rolli üle võtnud ametnike võimu sümbol. Ühtlasi jälgivad need ametnikud teraselt, kes on need julged, kes "valesti" mõtlevad ja nende maailmavaatelistest eelistustest kantud valikuid kritiseerivad.

"Keskkonnaühenduse paleusest on nagu imeväel saanud riiklik poliitika ja viimases märgade metsade tegevuskavas on plaanis muuta juba 22 400 hektarit metsa soodeks.

Need kiretud numbrid on nüüd saanud muljetavaldavateks kaadriteks Öördi rabast. Keegi ei taha lugeda lehest igavaid sihtarve ja strateegiate ülevaateid, pärast aga imestatakse: kuidas nüüd äkki nii sai juhtuda? Kliimaministeerium võtab väljendit "metsade uputamine" isikliku solvanguna," kirjutas Maalehes kolleeg Mari Kartau.

Lennartmerilikus sõnastuses andis president diagnoosi mitte üksi üleolevale selgitamisele ning maksutõusude ja kulukärbete vähesele kooskõlale, vaid viitas ka puuduvale eesmärgile. Kui poliitikud Eesti eesmärke sõnastada ei suuda või näevad sellena riigieelarve tasakaalu, siis võtavad võimust ametnikud ja aktivistid. Head müksatoni meile kõigile.

Tagasi üles