Valimised ei toimu vaid Tallinnas

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Erakondade viimaste kuude sõnumitest jääb vägisi mulje, nagu toimuksid 15. oktoobril kohalikud valimised vaid pealinnas. Erilise võimenduse sellisele hoiakule on andnud peaministriparteis Keskerakonnas toimuv siseheitlus.

Loogiline, et pealinnas peetakse kohalike valimiste pealahing. Seal on kõige rohkem valijaid ja maksumaksjaid, eelarves kõige rohkem raha, mida jagada, ning  kõige pikemad kohaliku võimuga seotud toiduahelad. Lisaks krutib pinget küsimus, kas ja millise hinnaga suudab Keskerakond säilitada pealinnas ainuvõimu olukorras, kus partei esimees ei ole enam Edgar Savisaar.

Tähelepanuväärne, et ka Keskerakonda lõhenemiseni viia ähvardanud  "kolme õe" lugu oli seotud eelkõige pealinnas toimuvaga. Ometigi tasub meenutada, et europarlamendi liige Yana Toom ei ole Keskerakonna Lasnamäe ega ka Põhja-Tallinna, vaid hoopis Narva piirkonna esimees. Ka viimastel riigikogu valimistel ei kandideerinud ta mitte Tallinnas, vaid Ida-Virumaal, kus talle andis oma hääle koguni iga kolmas valimas käinu.

Oleks loogiline eeldada, et nii tugeva valijate usaldusega poliitik keskendub eelkõige oma valimispiirkonna huvide eest seismisele.  Kui Tallinna teemadel tuleb Toomilt avaldusi ja postitusi kui konveierilt, siis Ida-Viruga seotud küsimustes andis ta endast märku viimati paar kuud tagasi, kui avaldas Facebookis Narva muuseumi ja linnavõimude vahel puhkenud tüli puhul imestust, et muuseumi restorani peakokal on nii suur palk. Meenub ka poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud Toomi arvamuslugu, kus ta ennustas, et Rõivase valitsusega on Ida-Viru piirkond tervikuna määratud aeglasele väljasuremisele.

Avalikkuseni ei ole jõudnud ühtegi suuremat Yana Toomi ettepanekut või algatust, mis aitaks tema valimisringkonna  inimeste elu paremaks muuta ja piirkonna väljasuremist ära hoida. Isegi sel  ajal mitte, mil peaministritoolis on Taavi Rõivase asemel koha sisse võtnud tema oma erakonna esimees Jüri Ratas. Ka äsjastel tulistel läbirääkimistel, mis päädisid Toomi Keskerakonda jäämisega, oli laual hulganisti kõikvõimalikke teemasid kuni Aegna saarele lastelaagri rajamiseni, aga ei mingit märki ühestki otsesest Ida-Virumaa küsimusest. Küüniliselt võttes võivad idavirulased leppida teadmisega, et valitsus jätkab "riikliku löökehituse" − Narva 25meetrise ujula rajamise veerand sajandit kestnud ettevalmistusi.

Arusaadav, et hea valimistulemus Tallinnas on tähtis kõigi suuremate erakondade jaoks. Kuid seal kõige kallimate lantidega suurt kala püüdma minnes ei tohiks üleriigilist ambitsiooni omavad parteid suhtuda sugugi leigemalt ka sellesse, mis saab ülejäänud 14 linnast ja 64 vallast, kus samuti sel sügisel volikogud valitakse. Tegelikult vajavad liitunud omavalitsustes toimuvad valimised varasemast märksa rohkem tähelepanu.

Tegu on täiesti uue olukorraga. Eelnevatel kordadel on kohalikud valimised paljudes kohtades olnud pigem rutiinne kohustuslik toiming, mis on harva kaasa toonud sisulisi võimuvahetusi. Kui senised omavalitsusjuhid polnud tööst tüdinud, omavahel tülli läinud ega millegi kriminaalsega hakkama saanud, siis pole nad pidanud valimistel just eriti palju pingutama, et teenida valijatelt ka järgmine valitsemisaeg. Nüüd on suuremal areenil konkurentsis endiste valdade ja linnade liidrid ning tulemused on märksa raskemini ennustatavad.  Kombineerimisvõimalusi on kõvasti rohkem. Rohkem kui kunagi varem on ka peamurdmist, kellega koos ühes nimekirjas hääli püüdma minna, kas siduda end mõne erakonnaga või teha valimisliit.

Tähtis on, et erakonnad, kes on viimas praegu läbi haldusreformi, tooksid  eelseisvas valimiskampaanias esile, mil moel omavalitsuste liitumine aitab reaalselt kaasa kohaliku elu edendamisele. Kui haldusreformi kriitikud on heitnud ette, et piiride muutmise kõrval ei ole reformi sisulisele poolele piisavat tähelepanu osutatud, siis nüüd tulebki sobiv aeg lahti rääkida, kuidas üks või teine erakond konkreetses paigas kavatseb tegutseda, et  uut ja suuremat omavalitsust tugevamaks ja elujõulisemaks muuta. Seda on ju valitsus väsimatult nimetanud haldusreformi peamisteks eesmärkideks. Nüüd tulebki loosungite asemel üksikasjalikuks minna, ideed letile panna ja püüda võita valijate poolehoid. See aga eeldaks erakondadelt kohalikesse valimistesse väljaspool pealinna väga suurt ja sisulist panustamist.

Ühinevates omavalitsustes on muutused ilmselgelt tulemas. Tallinna puhul aga ei imestaks, et kõik jääb suurele möllule vaatamata nii, nagu oli: Keskerakond jätkab üksi valitsemist ja kuigi valimisplakatitele trükitakse Eesti poliitilise raskekahurväe pildid, võtavad lõpuks volikogus nende asendusliikmetena koha sisse küllaltki vähetuntud tegelased.