Teadliku valega võimule
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
5. oktoober 2017, 13:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu tarbijakaitse ei saa aidata inimest, kes on raha välja käinud sõnaosava müügimehe jutu põhjal imet tegevate klaaspärlite eest, pole ka valijatel mõtet tagantjärele kiruda poliitikuid, kes on pääsenud võimule nende endi häältega.
Ainus rohi altmineku vältimiseks on enne hääletussedeli kasti laskmist teha endale selgeks valitud kandidaadi taust ja tema lubaduste tõsiseltvõetavus. Kodanikul ei ole oma kodukandi huvide eest seismisel paremat võimalust kui teha kohalikel valimistel hästi läbimõeldud valik ja mitte lasta end ära lollitada.
Miks seda justkui ilmselget tõsiasja ikka ja jälle peab meelde tuletama? Eks ikka sellepärast, et käimasolevas valimiskampaanias kipub päris paljude kandidaatide lubadustest jääma mulje, justkui valmistutakse tõsimeeli Thomas Campanella utoopilise päikeselinna rajamiseks.
4500 maksumaksjaga valda lubatakse rajada õnnepalee ja noorte perede eramute rajoon, 30 000 kohaga staadion, meremuuseum, 500 uut töökohta, panna käima tasuta ühistransport. Õigusabi hakatakse jagama samuti tasuta, narkosõltlaste keskus tõstetakse lihtsalt vallapiiri taha, haigla ravijärjekorrad kaotatakse, pensionäridele makstakse juubelitoetust. Täielikust idüllist on puudu vaid aukodanike allee, aga loomulikult lubatakse seegi ära teha.
See ei ole mingi nali ega ulmejutt. Selliste lubadustega püüab maakonnakeskuses Jõhvis hääli peaministri erakond, mille valimisnimekirja veab ministrikogemusega poliitik Martin Repinski, kes on üheks oma lähivõitlejaks valinud tuntud selgeltnägija Ilona Kaldre.
Eks valimiste eel ole ikka blufitud ja valijaga manipuleeritud. Küsimus on mõõdutundes ja piirides, milliseks hinnatakse oma valijate poliitika mõistmise alghariduse taset. Kui kuhjatakse kokku meeletult palju ebareaalseid lubadusi, siis eeldatakse, et valija ei jaga mitte midagi sellest, milline on kohaliku võimu ja milline keskvõimu roll, milline on ühe või teise lubaduse elluviimise hind. Ning seda püütaksegi silma pilgutamata ära kasutada. Valimistulemuste kokku löömisel maksavad nii mõtleva kui kergelt mõjutatava valija hääled sama palju.
See julgustabki sellist teadlikule valele tuginevat dopingut kasutama. Pärast leiab ikka taganemistee. Võib öelda, et saadi valesti aru, see polnudki lubadus, vaid hoopis soov. Või plaane ei lasknud ellu viia koalitsioonipartner. Oluline on siiski vahet teha suurelt unistamise ja valija omakasupüüdliku lollitamise vahel.
Paraku on selline valija hullutamise epideemia valla pääsenud mitte väikestest kohtadest, vaid pigem ikka pealinnast endast, kus valimiskampaaniates lubatakse üha suurema agarusega tasuta asju: ühistransporti, toitu lasteaias, huviringe jne. Praktika on näidanud, et see töötab, ja seepärast püütakse sama stiiliga sammu pidada ka väiksemates kohtades, unustades seejuures ära olulise erinevuse: kui jõukust ligitõmbaval Tallinnal on selliste asjade teoks tegemiseks eelarves ka raha, siis teistes linnades ja valdades üldjuhul pole.
Lubadusega menetleda detailplaneeringuid senisest kiiremini ja minimaalse bürokraatiaga, et rohkem ettevõtlust oma valda meelitada, ei püüa pooltki nii palju hääli kui midagi tasuta lubades. Ometigi on kohaliku elu arengu seisukohast esimene asi märksa olulisem.
Kohalikud valimised võiks olla parim aeg selleks, kus nii suured erakonnad kui ka valimisliidud tulevad välja ideedega, kuidas vähendada ääremaastumise hoogu. Selliseid mõtteid jääb aga sõelale väga vähe. Pigem paiskavad erakonnad üksteist pealinnas üle trumbata püüdes välja lubadusi, mis rebivad piirkondlikku ebavõrdsust veelgi laiemaks. Kui näiteks Reformierakond lubab Tallinnas kaotada lasteaiamaksu, aga mujal mitte, siis on see ilmselge regionaalne diskrimineerimine. Sel moel pannakse totrasse seisu ka oma erakonnakaaslased väiksemates kohtades, kes ei oska toimuvat kuidagi mõistlikul moel selgitada.
Kas üha uute avalike teenuste tasuta pakkumine on põhjendatud või mitte, on iseküsimus. Kui aga seda ilmtingimata piirkondlikult teha, siis riigi ühtlase arengu huvides eelkõige ikka seal, kust muidu inimesed ära kolima kipuvad, aga mitte linnas, mis niigi elanikke mujalt enda poole tugeva jõuga tõmbab. Praegu läheb hoopis vastupidi.