JUHTKIRI Millist eesmärki see eksperiment täidab?

Põhjarannik

Püüdkem heauskselt loota, et tasuta maakonnaliinide rakendumisega seotud segadust tuleb vähem, kui kardetud ja räägitud.

Võib ju soovida, et tasuta bussisõit ei muutu uueks hobiks neile, kel tegelikult kuhugi sõita pole vaja, aga vaba aega seevastu laialt käes, mille tõttu ei jätku ruumi nendele, kel tõepoolest sõita on vaja.

Et tasuta bussides ei kasva nii-öelda kriminaalsete kalduvustega sõitjate osakaal, mis paratamatult häirib teisi sõitjaid. Et tasuliste linnaliinide ja tasuta maakonnaliinide virvarris mõned liinid osa peatuste vahel sõitjatest umbe ei lähe ja teised seevastu tühjaks ei jää.

Inimestele ei saa pahaks panna, et nad on ratsionaalsed. Küllap raalib enamik pidevaid bussisõitjaid kiiresti välja, milliseid liine neil uues olukorras kõige mõistlikum, mugavam ja odavam on kasutada. Järelduste tegemiseks, kas tasuta bussid tekitavad segadust või leiavad pigem poolehoidu, on vaja  kuu või kaks aega, kuni selguvad inimeste liikumis- ja käitumismustrid. Siis on küsimus selles, kuivõrd kiiresti ja paindlikult suudavad bussiliikluse korraldamisel tegutseda hiljuti loodud maakondlikud ühistranspordikeskused.

Ent isegi siis, kui kõik peaks minema isegi paremini, kui arvatud, jääb ikka õhku küsimus: millist eesmärki see eksperiment täidab? Maksumaksjate raha on võimalik kulutada väga paljude teenuste peale. Mis tuleb järgmisena?  Kui bussisõitjatele on valitsuse poolt  nii-öelda kingitud tasuta sõit, siis võib autoomanikel tekkida õigustatud ootus saada riigilt näiteks igas kuus 30 liitrit tasuta kütust.