Tauno Võhmar: suure valla toimima saamine on siiamaani keeruline

"Kultuurid ja arusaamad on piirkonniti ikka väga-väga erinevad," tunnistab Tauno Võhmar, et esialgne lootus viis kogukonda poole aastaga ühte jalga käima panna oli ülemäära optimistlik. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Kümmekond aastat tagasi pidas Tauno Võhmar heaks mõtet ühendada Ida-Virumaa omavalitsused Soome lahest Peipsi järveni üheks Alutaguse vallaks, mille keskus oleks Jõhvis. Nüüd ütleb ta, et Alutaguse vald on pragustes piirides ainuõige ja isegi ühinenud viie kogukonna liitmine võtab arvatust kõvasti rohkem aega.

2005. aasta kevadel ilmus Põhjarannikus prohvetlik artikkel sellest, et Vaivara, Toila ja Illuka valla juhid kavatsevad ühineda üheks omavalitsuseks, mis pindalalt Eesti suurimana hõlmaks kolmandiku Ida-Virumaast ja mille nimeks sobiks Alutaguse.  

See ilmus 1. aprilli lehes. See oli väga äge uudis, isegi siseministeeriumist helistati ja küsiti, miks nemad midagi ei tea.

Tegelikult oli mõte teha ühte suurt Alutagust  toona juba olemas küll.

Neli aastat hiljem tegi sinu juhitud Jõhvi vald kuuele omavalitsusele juba ilma naljata ühinemisettepaneku.

Ainult Alajõe vastas meile, nemad olid ainsana nõus.

TAUNO VÕHMAR: "Praegu vaatab valda kui tervikut võib-olla vallavalitsus. Inimesed piirkondades seisavad ikka oma piirkonna huvide eest ja volikogu liikmed samamoodi."

Mulle on ikka väga ammu tundunud, et Ida-Virumaa võiks suuremalt osalt olla Alutagusemaa ja Jõhvi selle keskus.

Vallajuhid võisid ju suurelt mõelda, aga rahvas arvas teisiti. Kui ühinemiseelse rahvaküsitluse tulemused oleks aluseks võetud, jäänuks Alutaguse vald sündimata.

Nii oli jah; see muutis valla toimima saamise keerulisemaks ja see on siiamaani keeruline. Kultuurid ja arusaamad on piirkonniti ikka väga-väga erinevad. Olen oma arusaamades pidanud korrektiive tegema: arvasin, et läheb umbes pool aastat aega ja siis astutakse juba ühte jalga kui üks vald; nüüd on aasta läinud ja seda ei ole. Tahe on selleni jõuda, vaadata valda kui tervikut. Praegu vaatab valda kui tervikut võib-olla vallavalitsus. Inimesed piirkondades seisavad ikka oma piirkonna huvide eest ja volikogu liikmed samamoodi. Neile ei saa seda ka ette heita, sest nad on ju neist piirkondadest valitud.

Mis on endiste valdade elanike ühinemiseelsetest hirmudest praeguseks saanud?

Illukal ja Mäetagusel oli hirm, et nende territooriumil kaevandatava põlevkivi eest saadav ressursitasu jaguneb terve suure valla peale laiali ja kohapeal heaolu väheneb. Alajõel ja Tudulinnas kardeti, et kõik koondub keskusesse ja tekib kõrvalejäämise tunne.

Paljudel olid kõrgendatud ootused: miks me peame koomale tõmbama, kulutusi või toetusi vähendama, raha nüüd ju on? Aga tegelikult ei ole. Me sõltume põlevkivi ressursitasust, ühel päeval ei ole enam kaevandamist ega neid tasusid ja siis me ei suuda majandada. Selleks tuleb ette vaadata, kulutusi vähendada. Kulutuste vähendamine tähendab muutusi, mis kohapeal elajatele alati ei meeldi või tekitavad isegi trotsi: meil on kogu aeg nii olnud, nüüd tulevad teised ja hakkavad meie eest otsustama.

Täies mahus saab intervjuud Tauno Võhmariga lugeda laupäeva, 3. novembri, Põhjaranniku paberlehes. Külli Kriisi suurest loost leiab ka teiste haldusreformi käigus moodustunud uute omavalitsuste juhtide ja   tavaelanike  mõtteid sellest, kuidas läheb elu aasta pärast suurt  ühinemist Alutagusel, Lüganusel, Toilas ja Narva-Jõesuus. Teada saab ka seda, mis on muutunud Ida-Virumaalt "putku pannud"  valdades -  Lohusuus, Avinurmes ja Aseris.