Kahju ei korva keegi

Läinud aasta lõpus möllanud torm jättis ka meie maakonnas sadu ja sadu peresid talvepühade ajal elektrita. Tegelikult me ju tavaolukorras ei mõtle sellele, kui palju on meie elu sõltuv elektrivarustuse kindlusest. Meie energiamonopol teatas päevast päeva, kuidas ta teeb üliinimlikke pingutusi selleks, et elektrivarustust taastada. Oponendid seevastu toovad argumente selle kohta, kuidas aasta-aastalt on paralleelselt hinnatõusudega läbi koondamiste vähendatud Eesti Energia reageerimisvõimekust.

Energiahiid on küll teatanud, et investeerib vähehaaval õhuliinide asendamisse maakaablitega, ent see on kulukas ning ei lähe nii kiirelt kui tahaks.

Küll aga jätab soovida Eesti Energia suhtumine klientidesse, kes neil tormipäevil pidid külmas ja pimedas istuma. Sisuliselt kehitati õlgu ja anti mõista, et see on vääramatu jõud, mille eest firma vastutada ei saa. Aga inimestele, kellel külma toa tõttu tervis ohus, kellel külmikutäite viisi riknes toit, kes ei saanud helistada, sest ümberkaudsed mobiililevi tugijaamad ei töötanud, kes istusid päevade viisi ilma veeta, pole ettevõttel midagi soovitada. Hüvitise maksmisest hakatakse rääkima vaid nendega, kellel elekter puudus 72 tundi jutti. Need, kellel kas või pooleks tunniks see vahepeal taastus, ärgu küsigu midagi!

Aga kujutagem nüüd ette olukorda, kus ükskõik mis muu kauba või teenuse tarnija jätab teie tellimuse täitmata, põhjendades seda kehva ilmaga, ent raha kasseerib teilt ikkagi. Loogiline?