Jälle raha ei ole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
"Raha ei ole!" See on kõiksugu masti ametnike valvefraas ikka olnud, kui osutatakse nende haldusalas leiduvatele puudustele. Jah, sageli tuleb nõustuda, et suure osa meid ümbritsevate puuduste põhjus ongi rahanappus. Sest teha on ju nii palju, aga maksumaksja kukkur pole ammendamatu allikas.
Nii oleme ka Jõhvis viimastel aastatel aina enam kuulnud seda lauset rahapuudusest, käigu siis jutt tänavate või lasteaedade remondist. Ikka on nii, et omaosalus suurtes projektides on valla eelarve äärmiselt pingule tõmmanud.
Ausalt öeldes oli meil sel nädalal üsna alandav ja piinlik käia Sipsiku lasteaias. Oli tahtmine paluda vabandust kõigi nende väikeste tegelaste ees, kes päevast päeva peavad sellistes oludes viibima. Tekkis tahtmine vabandust paluda nende vanemate ees, kes ei oska vastata oma lapsele, miks on nende lasteaed nii kole koht.
Ometi on ühe rühmaruumi täielikuks kordategemiseks tarvis samapalju raha, kui vallavalitsus maksis Ivo Tupitsale hüvitist, et ta käpardlikult gümnaasiumidirektori kohalt kangutada. Kui lisada siia veel 20 000 eurot, mis vald maksis mullu jõuludeks ametnikele preemiaks, sest "raha jäi lihtsalt üle", saanuks korda veel teisegi rühma ja raha oleks veel ülegi jäänud.
Nii et rahapuudust siiski otseselt pole, küsimus on prioriteetides. Kas ehitada uhke miljoniraekoda või korrastada sotsiaalobjekte, kas kulutada lastele või ametnikele selles lapsesõbraliku linna tiitlit kandvas omavalitsuses.