Jõhvi vussijaam

Juba piinlikult pikaks veninud vaidlus selle üle, kelle asi on hallata Jõhvi bussijaama, pole siiani mingi lahenduseni jõudnud. Ehkki valla ning bussijaama omaniku vaheline rendileping kaotab juriidilise jõu vähem kui kuu aja pärast.

Ja kuigi vaidluse osapooled kinnitavad, et maakonnakeskus uuest aastast mingil juhul bussijaamata ning seal pakutavate vajalike teenusteta ei jää, ei anna selleks sajaprotsendilist kindlust praegu miski.

Küsimus on selles, et kellele on bussijaama rohkem tarvis. Kas mäletate veel, kuidas aastaid tagasi kogu Virumaa pealinnaks pürgiva Jõhvi südames täitis bussijaama rolli inetu plekist putka, kus oli ka väike ooteruumile pretendeeriv ruum, mis haises nii, et seal polnud võimalik olla?

Kui Jõhvi omavalitsus toona õigustas järjekordse inetu plekkrajatise (Jewe) kerkimist oma südamesse, räägiti ka sellest, et lõpuks saab maakonnakeskus endale väärika bussijaama. Omavalitsus oli siis sellest väga huvitatud.

Nüüd aga huvid põrkuvad: omanik tahab teenida tulu, rentnik ei taha kanda kulu.

Ühest küljest võib öelda: aga Jõhvi on ju ise oma keskuse staatust saavutada soovides paratamatult võtnud endale moraalseid kohustusi, mis selle positsiooniga kaasnevad. Teisest küljest on arusaamatu ka omavalitsusliidu positsioon, kes teeb oma eelarvest kulutusi, mille mõistlikkus on küsitav, ent nii olulist ühisüritust, nagu ühistranspordi korraldamine, keeldub toetamast. Kuigi Jõhvi bussijaama kasutab enamuse meie valdade-linnade elanikke.