Mitte liiga tõsiselt

Läinud nädalavahetusel maakonnas toimunud Eesti Vabariigi aastapäevapidustused tõid meilgi paljudes omavalitsustes tänavaile mundrikandjaid ja tsiviliste, kes kõik mingil määral riigi 95. sünnipäevaüritustes osalesid. Meie maakonnas olid suuremad pidustused linnades, eelkõige piirilinnas Narvas ja maakonnakeskuses Jõhvis.

Ürituste pidulikkusele pole midagi ette heita, aastatega on traditsioonid välja kujunenud ning kõik sujub libedalt. Kuid meile tundub, et nendes üritustes on liiga palju ametlikkust: kõned, pärjad, jumalateenistused... Kahtlemata on seegi omal kohal, ent korraldajad võiksid tulevikus mõelda sellele, kuidas muuta riigi aastapäeva tähistamine inimestele kaasatõmbavamaks. Teadaolevalt mõnes väiksemas kohas seda tehtigi.

Läinud pühapäeval oli ilm väga ilus ja inimesed tulid heameelega peredega kodudest välja. Ja jälgiti ka neid tseremooniaid. Aga rahvast polnud siiski kuigi palju, osa ei pidanud toimuvat huvitavaks ja lahkus. Nojah, kaua sa seisad väikeste lastega ühe koha peal kuivi kõnesid kuulates? Kus on soojad pirukad, supp ja soe tee, kus on lõbusad üritused lastele ning peredele?

Ei pea ju riigi sünnipäeva tähistamine koosnema vaid kõnedest, marssidest ja muust sellisest ametlikust. Kes tahaks minna sünnipäevale, mis koosneb vaid püstijalu kõnede kuulamisest, juubilarile ülistuslaulude laulmisest ning lillede üleandmisest? Tahaks ju ka väikest suupistet, lõbusaid seltskonnamänge ja -laule ning head muusikat. Nii et saaks veel tükk aega meenutada: igavesti vahva pidu oli!