Aaviksoo jutt ja õpetaja palk

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo põnevaid ja vastuolulisi väljaütlemisi on koolirahvas juba õppinud ettevaatlikult kuulama. Laiemale avalikkusele aga tundub see õpetajate palkade eest seismise jutt kaunis.

Meie õpetajate palk on tegelikult väga madal, liiga madal, et tagada piisavat huvi õpetajaks õppimise vastu. Loomulikult ei ole lastevanemetale tähtsamat vara kui nende armsad järeltulijad ning seega on nad väga huvitatud, et lapsi õpetaksid parimad õpetajad, kes on motiveeritud ning soovivad ja jaksavad koolis töötada.

Kahjuks on aga haridusminister otsustanud oma suutmatuse tõttu haridusele raha juurde saada võtta kasutusele kaks lahendust: raha sisemineümbertõstmine ning valdade ja linnade süüdistamine.

Kõigepealt siis raha sisemisest ümbertõstmisest. Vabariigi valitsuses heaks kiidetud ning riigikogu kultuurikomisjoni saadetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste hulgas paistavad eriti silma need, mille koondnimi on raha sisemine kokkuhoid: igal sammul on muudatused, mida riik ei suuda või ei taha rahastada ning nüüd toimub kohustustest loobumine.

Nii näiteks ei ole eelnõu kohaselt igale erilisele lapsele vajalike tugiteenuste tagamine enam riigi kohustus. Lisaks on õpetajatena palgafondist välja arvatud kõik koolis hädavajalikud spetsialistid - logopeed, psühholoog, eripedagoog, sotsiaalpedagoog jne. Nii mõnigi kool jõudis paari viimase aasta positiivsete muutuste valguses kooli leida logopeedi või eripedagoogi, kuid nüüdne rahastamise ebakindlus võib viia nende uuesti koolist lahkumiseni.

Rahaline kokkuhoid ja õpetajate koormusnormide ärakaotamine annab ainsaks reaalseks garantiiks üldise kehtestatud 35tunnise töönädala. Seega võib õpetaja 18-24 tunni asemel klassi ette saata 35 tunniks, ja selgitus, et mõistlik koolijuht seda ei tee, on ju lihtsalt valetamine.

Kui rahastamise juures enam 18-24 tundi ei arvestata, siis polegi ju muud lahendust! Õpetajatel kaotatakse ära atesteerimisastmed, mis siiani veidigi motiveerisid neid kauem koolis olema ja oma väärtuslikku kogemust kolleegidega jagama. Nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku ühele palgaastmele viimine tähendab veel mitu aastat reaalselt kogenenumate õpetajate arvelt palga tõstmist - palgatõus puudutab ju vaid osasid õpetajaid, seega peab oluliselt vähem raha otsima.

Samuti kaovad eelnõu kohaselt ära koolitusrahad, mis andsid kollektiivile võimaluse ennast arendada, sealhulgas õpetajatel endil koolitusplaane kokku panna. Tsentraliseeritud Euroopa vahendid tähendavad ikka eesti keeles raha äravõtmist, sest Euroopa projektide korraldatud koolitused ei asenda koolidele antud koolitusraha. Reaalselt tähendab see raha kadumist koolist.

Investeerimiskomponendi kaotamine tähendab samuti raha kokkuhoidu, sest koolide remondivajadused ei ole vähenenud ning tõenäoliselt tuleb nüüd paljudel õpetajatel hakata jälle ise klasse värvima nagu mõne aasta eest.

Kokku hoitakse ka kõigi muude lisatasude pealt. Näiteks on plaan seadusega kaotada klassijuhatajatasu ning lisatasud õpilaste olümpiaadideks ettevalmistamise ja huviharidusega seonduvate tegevuste eest. Seetõttu ongi lihtne - kaotad lisatasud ära, mis tõstavad justkui õpetajatele kehtestatud palkasid, kuid reaalselt saab õpetaja kätte vähem kui täna.

Veelgi enam, õpetajate koormusnormide tõstmine pöörastesse kõrgustesse tähendab, et õpetaja palga saab tõsta ka 1000 euroni või rohkem, kuid õpetaja keskmine töökoormus on sellest näiteks 0,56.

Mis on siis eesmärgiks? Koolist väljaspool olevale inimesele saab hämada, et õpetaja palk tõuseb, mis nad vinguvad. Õpetajad, kes koolis olla ei soovi, võivad ju lahkuda. Eelnõus on ka sellele lahendus. Asemele saab võtta ilma kvalifikatsioonita õpetajad. Lihtsalt toredaid kõrgharidusega inimesi, kes kindlasti on vähemnõudlikud.

Kohalikes omavalitsustes haukab hariduse ja sotsiaalvaldkonna rahastamine eelarvest kõige suurema suutäie. Paljudes omavalitsustes haarab haridusvaldkonna eelarve peaaegu poole kogu eelarvest. Just seetõttu pahandabki omavalitsusi Jaak Aaviksoo uus jutt, et õpetajate madalates palkades on justkui süüdi kohalik võim.

Esiteks, õpetajatele eraldatav ning haridusse suunatud raha on kasutatav vaid sihtotstarbeliselt. Millest siis Aaviksoo tegelikult räägib? Mõne aasta eest lepiti kokku, et riigi eraldatavaid vahendeid saab kasutada nii õpetajate kui ka logopeedide, psühholoogide ja eripedagoogide palkadeks - nüüd nimetab uus minister seda raiskamiseks. Selge on see, et koolis on tugiteenused õpetajale hädavajalikud.

Teiseks, see raha ei tule õpetajate arvelt, vaid on õpetajatele toeks. Kolmandaks on tugiteenuste koolist kaotamisel nii valusad tagajärjed, et ükski tänane väitleja ei kujuta ette, mis nende laste hariduseta jätmine ühiskonnale tegelikult maksma läheb.