Kas Viru saab teise elu?

Kahtlemata on tegevuse lõpetamine ligemale poole sajandi pikkuse ajalooga Viru kaevanduses, mis on olnud tööpaigaks tuhandetele Ida-Viru inimestele, nukravõitu sündmus.

Seal on teenitud korralikku raha ja rikutud samal ajal ka oma tervist. Mäeinseneride nutikad mõtted on leidnud lahendusi, kuidas põlekivibasseini geoloogiliselt sugugi mitte kõige soodsamas piirkonnas loodusjõudega toime tulla. Rohkem kui  80 miljonit tonni põlevkivi, mis selle aja jooksul maa seest välja on toodud, on kogus, millest jätkuks Narva elektrijaamadele Eestile elektrivarustuse tagamiseks ligikaudu kümneks aastaks.

Varude ammendumine on paratamatu hetk, mis ükskord igas kaevanduses kätte jõuab. Et nõudlus Eesti põlevkivi järele püsib jätkuvalt kõrge, on võimalik veidi rohkem kui pooltel Viru töötajatel teistes Eesti Energia üksustes tööd jätkata.

Ära viiakse ka seadmed ja tehnika. Ent mida liigutada ei saa, on kaevanduse toimiseks rajatud ehitised eesotsas kolmekorruselise kontoriga. Milline on nende hoonete saatus?

Tegevuse lõpetanud kaevandusi on viimase 15 aasta jooksul kogunenud Ida-Virumaal hulgi. Sugugi kõigil neil pole uus elu kujunenud sama õnnelikuks kui endises Kohtla kaevanduses, kuhu on rajatud kaevanduspark-muuseum, mille veelgi uhkemaks vuntsimiseks on Euroopa Liitki oma rahakraanid avanud. Kui palju muuseume, teemaparke või motoradasid ikka on mõistlik rajada?

Metsade keskel olevale Viru kaevanduse tööstusalale uue rolli väljanuputamine, millel ka majanduslik mõte sees oleks, pole sugugi lihtne ülesanne.  Kui kellegi peas ja silmades see sähvatus peaks siiski tulema, võiks üks lõpp luua võimaluse  mõneks uueks alguseks.