Mõistlik ühendamine

Muidugi on Narva eesti gümnaasiumi kui omaette õppeasutuse  kadumist sellega seotud inimestel emotsionaalselt raske omaks võtta.

Selge on seegi, et see kool on piirilinnas üks eesti keele ja meele hoidmise sümbolitest. Aga halb on ka see, kui mõne aasta pärast ta ainult nime poolest sümboliks jääbki.

Kurioosne tõsiasi on paraku, et demograafilist olukorda arvestades oleks eesti gümnaasiumil lihtsam tegutseda pigem Helsingis või Brüsselis kui oma riigi suuruselt kolmandas linnas.

Eesti noorte perede osakaal Narvas pole viimase paarikümne aasta jooksul kasvanud ja vähetõenäoline, et see toimuks ka lähiaastatel. Sellest hoolimata peab Narva-suuruses linnas saama  kvaliteetset kooliharidust eesti keeles. Et sellise võimaluse puudumine ei saaks põhjuseks, mis sunniks praegu Narvas elavaid väheseid Eesti peresid mõtlema sealt ärakolimisele, ega tõrjuks neid, kel tekib tahtmine piirilinnas oma elu sisse seada. Kui on teada, et lastele on olemas normaalsed õppimisvõimalused, siis on ka vanematel kergem Narvat oma töö- ja elukohaks valida.

Sellest tulenevalt tundub haridusministeeriumi kavatsus panna õpilaste arvult väga väikeseks kuivanud eesti gümnaasium  kokku Narva Vanalinna riigikooliga, säilitades seal eesti osakonna, mõistliku mõttena.  Selle tulemusel peaks eestikeelne haridus Narvas ainult võitma. Sellisel jõudude liitmisega tekkival koolil peaks olema head eeldused kujuneda silmapaistvaks Eesti kultuurikeskuseks Narvas.

Äärmiselt tähtis on seejuures, et liitumisprotsess (mis iseenesest on ikka mingil määral valuline) saaks läbi viidud võimalikult avatult ning et kõik üleskerkivad küsimused, kuidas edaspidine elu hakkab toimuma, saaksid selged vastused.