Ei julgegi lubada

Kui veel kümmekond aastat tagasi võis kohalikel valimistel märgata konkreetseid lubadusi, siis mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb. Lubadusi muidugi antakse, kuid need algavad üldjuhul sõnadega: "Toetame, tervitame, arendame, aitame kaasa, soodustame jne."

Ja kuigi lubadused justkui on, ei võta nimekirjad endale selliste loosungitega sisuliselt mingeid kohustusi. Hea, kui üldse mingi programm suudetakse ja viitsitakse kokku panna. Need, kes on võimul, ütlevad heal juhul: "Jätkame positiivset arendamist!", need, kes tahavad võimule, lubavad positiivseid muutusi.

Eks lubajad on muutunud ettevaatlikumaks, sest varasemad konkreetsed loosungid on paljuski osutanud nende hõikajaile karuteene. Mäletame ju kõik, milleni viis Res Publica populistlik kampaania.

Eelmistest parlamendivalimistest mäletame, kuidas IRL lubas kodukulud alla viia, toimunud hinnatõusude taustal tundub toonane kampaania aga paroodiana.

Eks hirm konkreetsete lubaduste ees tekib ka sellest, et ega palju lubada polegi. Kes julgeks rääkida valla ühinemisest? Kui mõistus ütleb, et gümnaasium tuleb lähiaastail kinni panna, ei saa seda ju praegu otse öelda - see hääli ei too, pigem viib. Kui tunnistada, et tänavaid järgmise nelja aasta jooksul tegelikult rahapuuduse tõttu korda ei saa, on see aus, kuid vihastab valijat. Ja üldsegi: laenatud on nii kõvasti, et läheb veel aastaid, kuni investeeringuvõime taastub, kui seda üldse kunagi olnudki on. Ja mida sellises olukorras siis lubada?