Presidendi sõnaõigus

Eks ole ju teada, et parlamentaarses vabariigis, nagu Eesti seda on, pole riigipeast presidendil kuigi palju võimalusi sekkuda päevapoliitikasse. Ja eks ta tegelikult õige on, et nii väikeses riigis nagu meil on presidendi õigus poliitikasse sekkuda minimaalne, kuna nii on vähem riske demokraatiale.

Presidendil on, nagu me teame, rohkem esinduslik roll, nagu näiteks Põhjamaade monarhiatel või Briti kuningannal.  Muidugi on tal seadusest tulenev õigus jätta välja kuulutamata seadusi, aga ainult siis, kui need on vastuolus põhiseaduse või teiste seadustega.

Seetõttu võibki tekkida küsimus, milleks meile üldse presidendi institutsiooni tarvis, kui ta midagi teha ei saa. Ka järelevalve seaduste üle saavad omavahel ju suurepäraselt jagada näiteks õiguskantsler ja riigikohus.

Ent mõnel korral aastas räägitakse siiski presidendi seisukohtadest põhjalikumalt ja analüüsitakse tema öeldut.   Nagu Eesti Vabariigi sünnipäeval, kui riigipea peab oma aasta olulisima kõne.

Selle üle võib ironiseerida ja võrrelda presidendi kõnet vaimuliku jutluse või isa manitsusega lastele, ent tuleb märkida, et näiteks riigi aastapäevakõne üle arutavad väga paljud inimesed, nii tavakodanikud kui meie elu üle paljuski otsustav eliit. See kõne on ka lihtsustatud kujul kokkuvõte ühiskonna saavutustest ja eesmärkidest ning ühelgi teisel arvamusavaldusel ei ole meie riigi sisepoliitikas nii suurt kõlapinda kui presidendi aastapäevakõnel. Seetõttu ei saa kuidagi öelda, et meie riigipeal puudub igasugune oluline sõnaõigus.