Kool ei saa kunagi valmis

Kunagi 1990ndatel, kui peaministriks oli Mart Laar, küsis Põhjarannik valitsusjuhilt, kas Eesti ei võiks juba hakata eemalduma pideva reformiriigi kuvandist, kuna inimesed on lõpututest ümberkorraldustest väsinud ning riik võiks juba olla valmis meisterdatud. Laar oli tookord nõus, et pidevad reformid väsitavad ning Eesti võiks hakata nii-öelda rahulikumalt võtma.

Nii kummaline kui see ka pole, peame nüüd, 15 aastat hiljem tõdema, et tegelikult oleme reformiriik edasi − ainult selle vahega, et reformime praegu toona reformitud süsteeme. Ja haridus on kindlasti üks neist valdkondadest, mida pidevad muudatused puudutavad.

Kui tuhanded lapsed eeloleval esmaspäeval kooli lähevad, ei ole see enam see kool, mis ta oli aasta või kaks tagasi, ning ka järgmisel aastal pole ta see, mis tänavu.

Aastaid on olnud levinud arusaam, et olgu muuga, kuidas on, kuid kool on konservatiivne asutus, kus peab käima tõsine õppetöö, nagu ta alati käinud on. Nüüdseks oleme aru saanud, et nii see pole, sest haridussüsteemi ei saa eraldada muust ühiskonnast ega  maailmast, mis pidevalt muutub ja areneb. Vastasel juhul saabub kiirelt aeg, kus koolist saadud teadmistega pole noortel suurt midagi peale hakata.

Eesti koolisüsteem on aina uuenevate väljakutsetega seni hästi hakkama saanud ning seda kinnitavad ka rahvusvahelised uuringud, mis seavad meie hariduse kvaliteedi maailmas esirinda. Aga meil on ka mitmeid trumpe, mis meid selles aitavad. Esiteks riigi väiksus, mis lubab muutustele kiiresti reageerida. Ning juba ajalooliselt välja kujunenud hariduse väärtustamine, arusaam, et teadmised ja oskused neid kasutada aitavad tulevikus järjele saada.

Meie hariduses ootab kindlasti ees hulk muudatusi alates koolikorraldusest õpetajate töö tasustamise ning koolikohustuse vanuse muutmiseni välja, mistõttu peame valmis olema selleks, et Eesti kool ei saa kunagi valmis. Vaid sellisel juhul saab sealt haridust, mis ka tänapäeva nõuetele vastab.