Pankrotis linna valikud
24. september 2014, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtla-Järve linnavolikogu asub tänasel istungil otsustama, kas tõsta uuest, 2015. aastast lasteaia osalustasu linna koolieelsetes lasteasutustes 53% võrra - seniselt 12,75 eurolt 19,50 eurole, millele lisanduvad veel toidukulud.
Tundes ja teades Kohtla-Järve saadikute käitumismalli, kiidetakse linnavalitsuse selline ettepanek ühel keskerakondlikul häälel heaks.
Tegemist on järjekordse näitega, kuidas kõige väiksemaid ja kaitsetumaid karistatakse linnavalitsuse juhtimis- ja planeerimisvigade eest. 53% suurust tõusu ei ole võimalik millegagi põhjendada. Isegi siis, kui Kohtla-Järve lasteaedade osalustasu jääb madalamaks kui teistes omavalitsustes.
On täiesti mõistetav, et hinnad tõusevad, palganumbrid ei ole lasteaedade töötajatel kiita jne, kuid 53% suurune tõus korraga ei ole mingil juhul õige ja aus tegu Kohtla-Järve lastevanemate suhtes. Kas linnavolikogu liikmed jõuavad oma häält andma kiirustades mõelda ka perede majanduslikule olukorrale, linnaelanike palgatasemele või sellele, et osalustasu ei ole ainus väljaminek väikese linnakodaniku kasvatamisel? Tahaks loota.
Lasteaia osalustasu märkimisväärne tõus toimub Kohtla-Järve linnavalitsuse kinnituste taustal, et linna rahaasjad on kontrolli all. Jah, tõepoolest hoiab linnavalitsus rangelt kontrolli all seda, et linna laenukoormus ei kasvaks üle 59,99%, sest vastasel juhul võtab linna juhtimise üle rahandusministeerium. Ainus võimalus selleks on kulude kokkuhoid, sest tulude kasvu ette näha ei ole. Maksumaksjate arv väheneb vaat et juba saja inimese võrra iga kuu.
Ja kelle arvelt siis kokkuhoidu tehakse? Ikka kõige nõrgemate arvelt. Seda tehakse haridus- ja kultuurivaldkonnas. Koolid, lasteaiad, kultuurimajad, raamatukogud, spordiasutused - need on kohad, kust on veel midagi võtta. Häbiväärsed palgad, tasuta puhkused, koondamised ja sulgemised ei ole Kohtla-Järve linna hariduses ja kultuuris enam ammu uudis.
See-eest tänavaid remonditakse linnas regulaarselt. Selgi suvel. Mitmesaja tuhande eest. Seda teeb vana hea tuntud firma. Nagu ikka koos märkimisväärsete ettenägematute töödega.
Raha ei jätku, aga ikka võetakse ametisse mõni kõrge palgaga linnavalitsuse liige, kelle peamine ülesanne on mõelda, mis juhtub siis, kui Euroopa uue perioodi rahakraanid ükskord lahti tehakse. Rahas pole küsimust, kui tõstetakse linnavolikogu liikmetele kohalkäimise eest makstavat tasu ning lisaraha hakatakse maksma ka linnavalitsuse teenistujatele, kes oma tööajal (mille eest niigi maksumaksjad palka maksavad) linnavolikogu komisjonide istungitele kohale ilmuvad.
Sellist loetelu võiks pikalt jätkata. Need on ühe omavalitsuse valikud. Ühe pankroti äärel oleva linna valikud. Kui otsest ametlikku finantspankrotti veel pole, siis hakkamasaamise ja usaldusväärsuse pankrot on Kohtla-Järvel juba käes.
Kõige selle juures vapustab mind enamiku linnavolikogu liikmete ükskõiksus. Volikogu liikmete sõltuvus linnavalitsusest on niivõrd suur, et ollakse kõigega nõus küsimustesse süvenemata. Saaks aga võimalikult kiiresti hääletatud ja koju mindud.
Näiteks olukorras, kus inimesed lakkamatult kaebavad haisu pärast Järve linnaosas, hääletavad Kohtla-Järve keskerakondlased selle poolt, et mitte viia läbi keskkonnamõju hindamist tahkete ja vedelate ohtlike jäätmete ladustamispindade rajamisele juba olemasoleva ohtlike jäätmete ümbertöötamise tehase laiendamise eesmärgil.
Linnavalitsus soovis nii, oleme poolt. Või näiteks lõhkeainelao ehitamine linna ühe kooli vahetusse lähedusse - hääletagem poolt, ei soovi süveneda. Need on kõigest kaks näidet augustikuu istungilt. Kuid selliseid näiteid tuleb ette igal istungil.
Kui aasta pärast valimisi korraldab linnavolikogu esimees Kohtla-Järve saadikutele sisseelamiskoolituse väljasõiduga Tallinna linnavalitsusse ning uurib teemasid, mida koolitusel käsitleda, kostab linnavolikogu saalist ainult üks küsimus: "Kas süüa antakse?"
Kahju on sellest, et finantspankroti korral saab määrata halduri, kuid mõistuse ja usalduse pankroti korral haldurit määrata ei ole võimalik. Kohtla-Järve linnale aga on usaldusväärne haldur äärmiselt vajalik. Muidu see pesa jääbki pankrotipesaks, kuniks viimased pojad sealt ära lendavad.