Piirivalve valusad küsimused

Piirivalvega seonduv on tänavu eriti teravalt üles tõusnud konteksti tõttu. Rohelised mehikesed Krimmis, Venemaa sissetung Ida-Ukrainas ning lõppude lõpuks kaitsepolitsei töötaja Eston Kohvri röövimine Eesti-Vene piiri lähistelt Vene salateenistuste poolt on need faktid, mis panevad laiemat avalikkust küsima, kui kaitstud meie piir ikkagi on.

Vanad piirivalveveteranid on algusest peale olnud ameti politseiga liitmise vastu. Siiani on nad seisukohal, et see oli viga, sest aset ei leidnud mitte liitmine, vaid piirivalve ülevõtmine politsei poolt. Ning Ukraina sündmustele viidates märgivad veteranid, et piir on küll valvatud, kuid mitte kaitstud, sest meie piirivalvurid on relvastamata. Kuid julgeolekuolukord Euroopas on muutunud, mis eeldab ka suuremat tähelepanu piirivalvele.

Poliitikud ei saa enam teha nägu, et piiril on kõik korras, kui isegi piiri külastanud ministrid tegid suured silmad, nähes, kui võssakasvanud on Eesti-Vene kagupiir. Ent tähelepanuta ei saa jääda ka idapiir, mis on ju peamiselt veepiir, kuid nõuab just seetõttu samuti tehnikat ja inimesi, et peale piiri valvamise tegelda ka turvalisuse ning kalakaitse teemadega.

Piirivalvurid ise ütlevad, et probleemidest, millest poliitikud praegu tõsisel ilmel räägivad, olid nad teadlikud juba ammu, mistõttu on silmakirjalik väita, et võssakasvanud piirist said nad teada tänu Kohvri juhtumile. Lihtsalt siis oli olulisemana tunduvaid teemasid, millega tegelda. See-eest nüüd on piiri turvalisus väga tundlik teema ning valitsusel pole sellega tegelemist kusagile lükata.