:format(webp)/nginx/o/2019/07/17/12375809t1h1bc5.jpg)
See, et Jõhvi ja Toila vallavalitsus kaht omavalitsust ühendava kergliiklustee projekti küljes terjerina ripuvad ning riigi säärest selles küsimuses lahti lasta ei taha, on igati tervitatav. Seda enam, et aastaid tagasi ei tahtnud need kaks omavalitsust selles küsimuses kuidagi koostööd teha, kuigi kohalike elanike ootus ja vajadus selle järele oli ning on endiselt suur.
Lisaks sellele, et paljud Toila elanikud käivad Jõhvis tööl, on Toila Jõhvi, aga ka naaberlinna Kohtla-Järve elanikele üks armastatumaid puhkekohti.
Aga kui veel kümmekond aastat tagasi oli riigi teedevõrgu kavandamisel kergliiklusteede rajamine vaat et poolkohustuslik, siis ühel hetkel tegi see paradigma kannapöörde ning kergliiklusteede rajamine jäeti peamiselt kohalike omavalitsuste mureks.
Vaadates meie maakonna kergliiklusteede võrku, tekib mõnes kohas küsimus, miks on see tehtud just siia ning mitte sellesse kohta, kus elab kordades rohkem inimesi ja potentsiaalseid kasutajaid. Aga tundub, et siin mingit süsteemsust polegi olnud. Jõhvi ja Kohtla-Järve vaheline kergliiklustee on end igati õigustanud. Nagu ka näiteks Narva ja Narva-Jõesuu vaheline tee, mille rajamine küll omal ajal üle kivide ja kändude käis.
Tegelikult oleks loogiline, kui kergliiklusteedega oleks omavahel ühendatud kõik meie suuremad asulad. Nii et Narvast saaks rattaga või jalgsi läbi Narva-Jõesuu Sillamäele, sealt Toila, kust omakorda Jõhvi ja Kohtla-Järvele. Selline kergliiklusteede võrk oleks kasulik nii kohaliku elukeskkonna kui ka turismi arendamise seisukohast.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)