/nginx/o/2018/12/22/11674218t1ha62d.jpg)
/nginx/o/2019/10/04/12624015t1h3bf8.jpg)
Läinud suvel sai Ida häirekeskuse juhiks Janek Murakas, kes viimati töötas Harjumaal Viimsi abivallavanemana. Kuigi endise õpetajana ütleb ta, et valdkond on temale täiesti uus, on ta abipolitseinikuna tegutsedes sisekaitse valdkonnaga kokku puutunud.
Kui palju te olete pidanud ise oma elu jooksul numbrile 112 helistama?
Olen helistanud küll, aga need korrad on peaaegu kõik seotud sellega, kui olen abipolitseinikuna patrullis olnud.
Mis on olnud teie ametis oldud kahe kuu jooksul kõige ootamatum?
Ma poleks arvanud, et nii palju igasuguseid asju juhtub. See mõnes mõttes ehmatas. Väliselt tundub väga turvaline riik... ja eks ta ongi, tänu sellele tööle, mida tehakse. Aga mis positiivselt üllatas? Arvasin enne ka, et häirekeskus on tehniliselt heal tasemel, aga ma poleks osanud mõelda, et see tehniline tase on nii kõrge. Eks see natuke hirmutab ka, et mis siis saab, kui see kõik ühel hetkel alt veab. Selleks tuleb kogu aeg valmistuda. Arvan, et oleme tehnoloogiliselt üks moodsamaid riigiasutusi üldse, kes julgeb ja tahab katsetada uusi lahendusi.
Tavainimesele on ilmselt ammugi see kõik hoomamatu, kuidas kogu teie masinavärk töötab. Seepärast räägiks sellest, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui inimene helistab numbrile 112.
Paljud ei tea seda, et kui sa helistad Jõhvist, Narvast või Rakverest häirekeskusesse, siis see kõne ei lähe ilmtingimata Jõhvi. Kõned suunduvad üle Eesti sinna, kus parajasti liin on vaba [häirekeskus on peale Jõhvi Tallinnas, Pärnus ja Tartus − E.K.]. See tagab, et teenus toimib hästi ja keegi ei pea ootama, kuna liin on kinni.
Kõige olulisema töö teeb ära päästekorraldaja, kes kõnele vastab. Tema ülesanne on kiiresti aru saada, mis on juhtunud ja missugust abi vajatakse. Sageli inimesed ei mõista, miks nii palju neid küsimusi päästekorraldajalt tuleb ja millal lõpuks juba abi saadetakse. Tegelikult on see abi juba teel, lihtsalt infot küsitakse edasi, et operatiivteenistus − politsei, päästjad või kiirabi − oleks kohale jõudes võimalikult hästi valmis.
Aga kas see ei raskenda tööd, kui Jõhvist tuleva kõne võtab vastu Pärnus istuv päästekorraldaja, kes ei ole võib-olla kunagi Jõhvis käinudki, rääkimata selle piirkondade ja tänavate tundmisest, ning inimene ütleb näiteks, et juhtum leidis aset punasel väljakul või vana kaubamaja taga?
Aadressi määramine on sageli üks kõige raskemaid kohti nendes kõnedes. On lihtne tuvastada, mis olukorraga on tegu ja missugust abi vaja, aga sageli ütlevad inimesed näiteks mingi baari või pubi nime, mis kunagi on olnud, kuid mida enam ei ole. Siin on suureks abiks meie kaardisüsteem, mida kogu aeg täiendatakse, ja seal pole ainult ametlikud aadressid. Aitab ka mobiiltelefoni positsioneerimine. Selle abil näeme üsna täpselt ära, kus helistaja paikneb. Tihti ei tea inimesed isegi oma töökoha aadressi.
Aga see, kes saadab näiteks Jõhvi piirkonna sündmusele kiirabi või päästjad välja, istub ikkagi siin Jõhvi häirekeskuse töösaalis. Tema teab kasutada olevaid ressursse ja tunneb hästi ka piirkonda.
Hoolimata sellest, et suvel toimunud Ida häirekeskuse juhi konkursil osales 24 kandidaati, on päästekorraldajate leidmine siia olnud raske. Miks? Ja kas teil on plaan, kuidas kaadripuuduse küsimus lahendada?
Praeguse seisuga on Ida häirekeskuses ligi kolmandik töökohtadest täitmata. Päästekorraldajatele tähendab see ülekoormusega töötamist, mis loomulikult nõuab ühel hetkel lõivu. Mingil määral saame leevendada kaadrinappust sellega, et meil on üleriigiline kõnede süsteem. Aga kusagil pole inimesi üle, pigem puudu.
Kõige kriitilisem olukord on logistikute ja valvevahetuse juhtide puhul, sest nemad peavad olema kohalikud. Üks põhjus, miks inimesi on raske leida, on olnud ka meie enda väljaõppesüsteem. Praegu kestab see aasta aega sisekaitseakadeemias Tallinnas. Inimene peab aastaks siit sisuliselt ära kolima. Palka ta sel ajal ei saa, vaid stipendiumi, mis aga kindlasti kõiki kulusid ei kata. Pereinimene võtab sellist otsust tehes suure riski ning paljud jätavadki seetõttu selle otsuse tegemata.
Oleme hakanud väljaõppesüsteemi üle vaatama. Kõikides keskustes katsetame septembrist alates töökohapõhist väljaõpet. Erinevus sisekaitseakadeemiaga on veel see, et samal ajal maksame inimestele kohapeal õppimise ajal ka palka. Loodame, et see eksperiment on edukas − sellisel juhul läheme tulevikus sellele väljaõppemeetodile üle.
Teine probleem, mis raskendab inimeste leidmist eriti siin piirkonnas, on eesti keele nõue C1-tasemel. Olles ise seda eksamit näinud, julgen arvata, et ka pooled eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed ei sooritaks seda eksamit. Olen ise puutunud kokku kahe inimesega, kes selle töö vastu huvi tundsid, aga kohe ütlesid, et nad ei lähe seda C1-eksamit tegema, kuigi räägivad eesti keelt väga hästi. Meile on tähtis, et inimesed oskaks rääkida, mõistaksid eesti keelt ja mingil määral suudaksid eesti keeles kirjutada.
Üks asi on eesti keel, aga teisalt peab olema ka vene keele oskus, sest kui päästekorraldaja ei saa venekeelsest abivajajast aru, siis on ju häda käes.
Kindlasti. Vene keelt peavad meil oskama kõik häirekeskuste töötajad. Päästekorraldajad peavadki olema kakskeelsed. Meie keskuses vene keele oskusega probleeme pole.
Ida-Virumaa piirkonnast tuleb umbes viiendik kõigist Eesti hädaabikõnedest ja suhtarvult elanike kohta on siin kõige rohkem nii kõnesid kui sündmusi. Miks?
Õnneks näitavad need arvud nii siin kui üle Eesti langustrendi. Elu muutub järjest turvalisemaks, aga mingid probleemid jäävad. Alkoholiga seotud juhtumite hulk on endiselt suur.
Eks oma rolli mängib mõneti see, et elanikkond on siin teiste Eesti piirkondadega võrreldes keskmiselt vanem ja eks paljud kõned on ka sellised, kus ei olegi vaja kiiret abi või sekkumist. On palju nii-öelda sotsiaalseid kõnesid. Üksildased vanainimesed ja mentaalsed probleemid mõjutavad kõikide operatiivteenistuste tööd ning nende lahendamisel tahaksime rohkem koostööd näha kohalike omavalitsustega. Aga praegune reaalsus on paraku see, et omavalitsuste võimekus ja tahtmine neis küsimustes sekkuda on erinev.
Kas see tähendab, et teile helistavad inimesed põhjusel, et neil on toimetulekuraskused või mingi olmemure või nad lihtsalt tunnevad end üksiku ja mahajäetuna?
Jah, selliseid kõnesid on väga palju.
Ja mida te siis teete?
See sõltub väga palju just sellest inimesest, kes telefonile vastab. Kindlasti ei saa olla nii, et pannakse toru ära ja lõpetatakse kõne, kuna üks meie enda väärtusi on inimlikkus. No näiteks on eluline juhtum: kui helistab vana inimene, kelle abikaasa on äsja surnud, aga ta ei tea, kuidas tellida autot surnu äraveoks ja kust saada vajalik telefoninumber, siis sellisel puhul me kindlasti võimaluse korral aitame.
Varasemast on pärit arusaam, et kõnede hulk kasvab täiskuu ajal ja kuu alguses, kui makstakse palkasid, pensione ja sotsiaaltoetusi. Kas see on tõsi?
Sündmuste arv kasvab kuu algul kindlasti, seda võin öelda juba ka oma abipolitseiniku kogemusest. Kui olla kuu 3.-6. päevani patrullis, on väljakutseid märkimisväärselt rohkem. Just alkoholi tõttu.
Täiskuu puhul on see ehk selline legend, mis paljude peas on, aga veidraid või keerulisemaid sündmusi kipub küll siis rohkem olema. Tundub, et see tsükkel inimesi tõesti kuidagi mõjutab.
Nii palju kui olen teie kõnekeskuses käinud, olen näinud, et peamiselt töötavad seal naised. Miks see nii on?
Väga hea küsimus. Ida häirekeskuses olen mina ainus meesterahvas, teistes keskustes on mehi ka, aga vähe. Ise julgen arvata, et mingil määral on küsimus palgas. Teisalt, ja tunnetasin seda ka õpetajaametis, on meil ühiskonnas juurdunud mõningad soopõhised ametikohad ja häirekeskusest arvatakse ehk samuti, et see on rohkem naiste töö. Mida see aga kindlasti pole. Mõnede probleemsete kõnede puhul saad kohe aru, et kui vastab meesterahvast päästekorraldaja, siis helistaja kontrollib ennast ega kipu nii sõimama.
Aga sõimamist ikka on?
Paraku jah.
Miks nad sõimavad?
Üks päästekorraldajate suuri muresid ongi alkoholijoobes helistajad, kes üldjuhul abi ei vaja, vaid lihtsalt helistavad ja tahavad rääkida. Kui algul püütaksegi nendega rääkida, siis ühel hetkel tuleb ikkagi piir tõmmata, sest sellelt numbrilt soovivad teised inimesed saada abi. Samas hoiab selline kõne ühe meie liini päris abivajajate jaoks kinni. Siis vihastatakse ning tuleb päris koledat sõimu ja ka ähvardusi kuulata. Aga eks see lõpuks mõjub ka päästekorraldajatele, sest kõik on inimesed.
Kuidas te oma töötajate närve taastate?
Minule oli positiivne üllatus, et kõigil meie töötajatel on võimalus tööandja kulul käia psühholoogi juures nõustamisel kuus korda aastas, kuid vajaduse korral ka rohkem. Selles töös on see vajalik, sest töötaja psüühikale ei mõju mitte ainult need sõimajad, vaid ka keerulised sündmused. Olen ise kõrvalt näinud, kuidas lastega toimunud õnnetused puudutavad meil töötavaid naisterahvaid eriti lähedalt. Püüame ka nii-öelda töösaaliväliseid üritusi korraldada, et tuua inimesed igapäevasest rutiinist välja.
Teame, et päästjad käivad kasse puu otsast alla toomas. Kust läheb see piir, millal otsustatakse abi saata ja millal mitte, kui näiteks homme helistab keegi ja ütleb, et tal jäi hamster kapi taha kinni ja tulge appi?
Mingeid jooni maha tõmmatud ei ole. Kõik sõltub olukorrast, aga meil on üldjuhul reegel, et pigem reageerida üle kui pärast kahetseda.