:format(webp)/nginx/o/2019/10/14/12653529t1h3fcc.jpg)
Möödunud nädal oli poliitiliste sündmuste poolest rikas. Euroopa Nõukogu parlamentaarsesse assambleesse (ENPA) EKRE kandidaati edutavad keskerakondlased keelduvad andmast passe 8000-le mittekodanike lapsele. Lugedes uudisteportaalidest kommentaare ja arvestades Keskerakonna poliitikute vaikimist, tundub, et kõik on kõigega rahul.
Kõige naljakam on see, et statistikabüroo Norstat andmetel pole keskerakondlaste reiting nende sündmuste järel kokku varisenud. Siinkohal tahan ma venekeelsetelt valijatelt küsida: kui kaua te veel Keskerakonna valimiseelsed loosungid ja mõnitused alla neelate?
Viimane nädal on pannud mind mõtlema, kui palju Keskerakonna valija veel välja kannatada suudab.
Lubati ju palju: pensionide tõstmist 100 euro võrra, pensionäride maksuvabastust, arstijärjekordade vähendamist, õpetajate ja päästjate palgatõusu. Kõigest lubatust pole me poole aastaga näinud mitte kui midagi, kuid pole hullu − saame hakkama.
Just viimane nädal pani mind aga mõtlema, kui palju Keskerakonna valija veel välja kannatada suudab. Mäletan suurepäraselt valimiseelset reaktsiooni Eesti 200 skandaalsele reklaamile, mis jagas ooteplatvormi ära eestlaste ja venelaste alaks. See oli meie lõhestunud ühiskonna lakmuspaber, inimeste nördimusel ja pahameelel polnud piiri.
Yana Toom ütles toona, et selle reklaami autoritel puudub igasugune empaatia, ning teatas oma videopöördumises, et kui mõni Euroopa või Ameerika poliitik lubaks endale mängida reaalse rassismi ja segregatsiooni läbinud valijatega sääraseid mänge, saaks temast hetkega poliitiline laip.
Ent nüüd, kui kõiki Eesti venelasi tibladeks nimetanud Urmas Reitelmann saab tänu tema erakonna liikmetele koha ENPA delegatsiooni koosseisus, on proua Yana Toom vait. Mis kõige naljakam: Maria Jufereva-Skuratovski andis oma hääle Reitelmanni toetuseks, selgitades seda sellega, et too palus ju vabandust ega mõelnud midagi halba. Mihhail Kõlvart ei kommenteeri seda olukorda samuti.
Ent kus on ENPA ja kus tavalised Eesti inimesed... Palju olulisem on see, mis puudutab inimesi otseselt. Näiteks kodakondsuse küsimus, mis on olnud omamoodi suuskadeks, millega tsentristid juba mitu aastakümmet ringi mööda sõidavad.
Alles hiljuti käisid sotsiaaldemokraadid välja seaduseelnõu, mille kohaselt võiksid Eestis sündinud mittekodanike lapsed saada kodakondsuse igasuguste eksamite ja testideta ning muid alandavaid protseduure läbimata. Selle seadusega võiksime anda kodakondsuse 8000-le praegu Eestis elavale lapsele. Ent tsentristid seda ettepanekut ei toetanud. Kui isegi vene keelt kõnelevad erakonnaliikmed (teiste seas Martin Repinski, Maria Jufereva-Skuratovski, Mihhail Stalnuhhin ja Mihhail Korb) venelastest mittekodanike probleemidesse ei süüvi, mida siis veel ülejäänutest rääkida.
Enne valimisi hirmutati meid EKRE võimuletulekuga, kõik püüdsid neist eemale hoida ja keeldusid nendega koalitsiooni astumast. Lõpptulemusena aga tuleb välja, et selliste sõpradega nagu Keskerakond pole vaenlasi vajagi.
/nginx/o/2019/10/14/12653526t1h900f.jpg)