Donetskist sõja eest Ida-Virumaale põgenenud arstide pere kiidab Eesti meditsiini

Olena Kostyukovska ja Vladlen Kostyukovskyy ütlevad, et nende pere tunneb Kohtla-Järvel elades suurlinna pakutavatest võimalustest küll veidi puudust, ent seda kompenseerib Ida-Virumaa kaunis loodus.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Juba neli ja pool aastat Ida-Viru keskhaiglas töötavad neuroloogid Olena Kostyukovska ja Vladlen Kostyukovskyy saabusid siia Donetskist. Peamine põhjus, miks nad oma kodupaiga maha jätsid, on nende sõnul sõda. Küsisime Vladlen Kostyukovskyylt, miks nad valisid just nimelt Eesti ning kuidas nad on haiglas kohanenud.

Kui kaua te Donetskis elasite ja töötasite?

Ma õppisin seal, lõpetasin Donetski riikliku meditsiiniülikooli ning töötasin peaaegu 20 aastat neuroloogina. Üldkokkuvõttes aga olin Ukraina meditsiinis tegev 34 aastat: olen olnud nii sanitar, meditsiiniõde kui ka velsker. Olen töötanud oblastihaiglas, mis teenindab tohutu suurt regiooni, kus elab ligikaudu 5 miljonit inimest. Abikaasa töötas linnahaiglas.

Kui sõda poleks alanud, kas te siis poleks sealt ära sõitnud?

Kõikidel Ukrainast siia saabunud arstidel on oma lugu. Ent põhiliselt on nad siia tulnud sellepärast, et Ukrainas on palgad madalamad kui siin. Meie puhul oli kõik mõnevõrra teistmoodi. Kui sõda poleks puhkenud, siis ilmselt oleksime jäänud sinna, kus elasime. Tulistamised, marodööritsemine, röövimised ja seadusetus muutsid ärakolimise otsuse vastuvõtmise kergemaks.

Miks tulite just Eestisse?

Meil oli võimalus sõita USAsse, Iisraeli või Saksamaale. Neist iga riigi puhul olid omad plussid ja miinused, ent juhuslikult tekkinud Eesti variant meelitas sellega, et siin oli võimalus jätkata erialast tegevust. Eelnimetatud riikides säärast võimalust lähitulevikus ei paistnud. Kõigepealt tulnuks seal riigikeeles meditsiinieksam sooritada. See pole muidugi võimatu, kuid on äärmiselt keeruline, kui arvestada, et sa pead seejuures tegelema kolossaalsel hulgal sõjaga seotud probleemidega. Praegu kehtib siia tööle tulla soovivatele arstidele selline nõue ka Eestis.

Tollal aga, kui meie tööd otsisime, vajas haigla neurolooge ning meie huvid langesid kokku. Me saime kohe tööle asuda ja keelt õppida. Oleme oma kolleegidele abi ja toetuse eest haiglas tööga kohanemisel väga tänulikud. Eriline tänu kuulub doktor Zjablovile, kes on kahtlemata üks paremaid oma eriala spetsialiste.

Kohanesime kergemini ja kiiremini, kui me oodatagi oskasime, osalt ka tänu sellele, et selles regioonis on domineeriv suhtluskeel vene keel. Kuid praegu pole ei mul ega ka abikaasal mingit probleemi kolleegide ja patsientidega eesti keeles suhelda. В1-taseme eksami tegime ära ning nüüd liigume edasi ja käime kursustel. Samas anname endale aru, et kui me oleksime siia kolinud lapse- või nooruspõlves, siis olnuks see kõik tunduvalt lihtsam.

Kui me siia kolisime, õppis meie poeg 8. klassis. Praegu käib ta 12. klassis ning räägib ja kirjutab eesti keeles vabalt. Ta sooritas juba kaks aastat tagasi С1-taseme eksami.

Vanem poeg õpib Saksamaal. Ta on lõpetanud Ukraina meditsiiniülikooli ning kui oleks võimalus jätkata õpinguid Tartus inglise keeles, siis tuleks ka tema siia, kuid kahjuks sellist võimalust ei ole.

Kuidas lahenes eluaseme küsimus?

Ametikortereid haiglal ei ole. Kuid me polnudki sellega arvestanud, vaid lootsime, et meil õnnestub midagi üürile võtta. Korterid, mida meile maakler pakkus, olid kohutavas seisukorras. Välja aitasid kolleegid. Esimese korteri andis meile täitsa tasuta üürile doktor Feldman. Hiljem üürisime teise korteri, kui aga juba pikaajalise elamisloa saime, siis soetasime päris oma korteri. Kohtla-Järve pole Tallinn ning siin võib korteri osta laenu võtmata.

Mille poolest erineb Eesti meditsiin Ukraina omast?

Mulle meeldib Eesti meditsiin − minu meelest on see üks paremaid. Teadnuks ma varem, kuidas see on korraldatud ja kui mõnus on siin töötada, olnuks kiusatus siia tööle tulla olnud suur. Isegi siis, kui me oleks elanud täiesti rahumeelses Donetskis, kus on mitu teatrit, tsirkus, staadion − ühesõnaga kogu vajalik ja mõeldav taristu. Eestis puudub arsti ja patsiendi vaheline finantssuhe ning meile teeb see ääretut rõõmu.

Siin on head võimalused erialaseks kasvuks. Läbisime koos abikaasaga Tartus kursused ning tänu sellele tegelen ka botuliintoksiiniteraapiaga. See aitab parandada lihasdüstooniat põdevate patsientide elukvaliteeti. Ukrainas kasutatakse seda samuti, ent seal peab patsient raviks vajaliku preparaadi ise kinni maksma − ning üks pudelike maksab 170-200 eurot. Siin aga maksab selle kinni riik. Selge see, et seda tehakse inimeste tasutavate maksude arvelt, ent tänu säärasele solidaarsele süsteemile saab inimene vajaduse korral kitsalt spetsialiseeritud abi ning ei pea mõtlema sellele, kas tal on selleks sääste kogutud või mitte. Ukraina inimesel aga tuleb kõigepealt koguda raha kõikide haiguste jaoks, mis elus ette tulla võivad, ning alles siis võib ta haigeks jääda.

Olena läbis Tartus kursused, mis lubavad tal teha patsientide uuringuid neurograafia abil. Ukrainas oli samuti võimalus neurograafiat õppida ning säärane idee ka oli. Ent vajalik aparaat tulnuks endal osta − see maksab mitu tuhat eurot −, seada sisse kabinet, luua äriprogramm ning võib-olla 50 aasta pärast oleksid need investeeringud end ära tasunud.

Kas olete pärast siia kolimist Ukrainas käinud?

Ei ole. See pole ohutu. Minu seisukoht Donetskis aset leidvate sündmuste kohta oli hästi teada, kuna ma olin seal üsna tuntud inimene. Ning sinna sõitmine tähendaks tõenäoliselt Eestisse mittenaasmist. Inimesed, kellel on toimunud ja toimuvatest asjadest oma arusaam, kellel on ebaõiglusesse teravdatud suhtumine, lähevad seal tihti kaduma.

Kas tunnete suurlinna pakutavatest, sh puhkamise võimalustest puudust?

Tunneme, kuid seda kompenseerib Eestis kaunis loodus. Donetskis tuli tammemetsa jõudmiseks läbida 80 kilomeetrit, männimetsa 155 ja puhta mere äärde jõudmiseks samuti üle saja kilomeetri. Siin aga on kõik käe-jala juures. Läänemeri on küll külm, ent seda võib alati imetleda. Toila ja Alutaguse meeldivad väga. Nii et siingi on palju võimalusi pärast tööd täisväärtuslikult puhata.

Me ei kahetse, et valisime Eesti ja Ida-Virumaa, ning plaanime siin edasi elada ja töötada.

Teatavasti on osa mujalt siia tulnud arste pärast mõningast Ida-Viru keskhaiglas töötamist ja kohanemist kolinud Tallinna või mõnda teise Euroopa riiki.

Me mõlemad saime pakkumise hakata tööle Tallinnas, kuid me keeldusime sellest, kuna esiteks seovad meid Ida-Viru keskhaiglaga kohustused ning teiseks polnuks sel meie puhul mingit mõtet. Ida-Viru keskhaiglas on kõik meie tööks vajalik olemas. Meil on võimalus saata patsient Tartu või Tallinna erialaspetsialistide − neurokirurgide, veresoontekirurgide jt juurde.

Me näeme Ida-Viru keskhaigla puhul suuri arenguperspektiive. Praegu on käimas uue korpuse ehitus. Muide, ehitusest ja remondist... Donetskis paigaldasime neuroloogiaosakonna aknad oma raha eest − iga arst oma palatis. Seda võib muidugi heategevuseks nimetada, ent nõnda see süsteem toimis. Ning seegi on üks põhjus, mille pärast on palju koost lagunenud. Praegu on Ukrainas käimas puhastusprotsess, kusjuures Ukrainat aitavad reformida ka Eesti kolleegid, muu hulgas elektroonilises plaanis. Ning kui ta sellele raskele katsumusele siiski vastu peab ning asub teele, mida mööda omal ajal liikus ka Eesti, siis umbes kolmekümne aasta pärast tekib sealgi midagi samasugust. 

Tagasi üles