Jõhvis näeb Jorh Aadniel Kiire traagilist elu

Teet Korsten
Copy
Klassikaline stseen "Toots Teelet krabamas" − seekord siis näidendist "Paunvere poiste igavene kevade".
Klassikaline stseen "Toots Teelet krabamas" − seekord siis näidendist "Paunvere poiste igavene kevade". Foto: Alan Proosa / rakvereteater.ee

Kolmapäeval, 15. jaanuaril kell 19 näeb Jõhvi kontserdimajas Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud Rakvere teatri lavalugu "Paunvere poiste igavene kevade", mis on inspireeritud Oskar Lutsu ponnistusest olla sügav eksistentsialist.

Urmas Lennuk on kirjutanud nõnda palju näidendeid, et ta ei oska otsemaid peast nende arvu nimetada. "Igatahes on teatritekste kokku 60-70." Mees muigab, et sellest tulenevalt võiks teda ka grafomaaniks nimetada.

Oskar Lutsu tugevaim külg oli lisaks liigladusale jutustamisoskusele nii koomiliste kui traagiliste igapäevaeluseikade märkamine.

Urmas Lennuk

Üks populaarsemaid neist on 2003. aastal ilmavalgust näinud "Boob teab", mida on lavastatud lisaks Tallinna linnateatrile ja Rakvere teatrile ka mitmes välisriigis, sealhulgas Saksamaal, Itaalias ja viimati Genfis Šveitsis. Kõige pikemalt on mängitud tema Harper Lee samanimelise teose põhjal kirjutatud tükki "Tappa laulurästast", mille esietendus oli 2012 Tartu Sadamateatris.

"Teatrikoolis lavastamist õppides saab nii näitleja kui dramaturgi poole kätte. Seal õpib nelja aastaga suhteliselt selgeks, mis laval töötab ja mis ei tööta. Mul lihtsalt vedas, et sain nii praktilise hariduse, mille najalt on hea kirjutada," leiab Lennuk.

Lavastuse "Paunvere poiste..." kohta ütleb autor, et on selle kokku kirjutanud Lutsu eri raamatute põhjal: "Kevade", "Suvi", "Sügis", "Argipäev" ja eriti "Tootsi pulm". "Lutsu igatsus oli kirjutada midagi suurt ja inimeksistentsi üldistavat. Aga tema tugevaim külg oli lisaks liigladusale jutustamisoskusele nii koomiliste kui traagiliste igapäevaeluseikade märkamine. See näidend ongi katse Lutsu tema tegelaste kaudu eepilisemaks treida, et mastaap oleks suurem kui elu," tutvustab Lennuk.

Urmas Lennuk, Oskar Luts

"Paunvere poiste igavene kevade" 

Kiir hüppas ja Toots kargas

Tekst ja lavastus: Urmas Lennuk

Kunst: Kristjan Suits (Tallinna linnateater)

Muusika: Kulno Malva ja Kristjan Priks

Liikumine: Rauno Zubko

Osades: Imre Õunapuu, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Märten Matsu, Tarmo Tagamets, Madis Mäeorg, Liisa Aibel, Silja Miks.

Esietendus 2. novembril 2018 Rakvere teatri suures saalis.

Üks inspireeriv koht "Tootsi pulmast" oli autorile just stseen, kus ajal, mil Toots sõidab Teelega kirikusse, peksab Kiir jalaga seaküna ja on väga kurb.

"Luts kirjeldab tema kurbust nii kenasti, et tõesti hakkab hästi kahju Kiirest. Saad täitsa aru, et temagi on inimene. Püüamegi Kiire inimlikumat poolt avada, aga... ega tema tüpaaž seda eriti ei võimalda. Ta on siiras ja aus, kuid mõtleb liiga üle. Algul oli tööpealkirjaks "Jorh Aadniel Kiire traagiline elu ja surm, mis kuidagi ei tahtnud tulla", aga siis leiti, et see on liiga pikk, ja me keskendusime rohkem Paunverele," räägib Lennuk.

"Mõnikord on elu suurem kui unistused. Mõnikord ei mahu elu inimeste sisse ära. Mõnikord jäävad elust pihku vaid kuldsed sügislehed. Aga tähtis on üks: elu ei tohi kunagi elamata jääda.

Igavest noorust pole olemas, teab Kiir juba üsna väikese lapsena. Nõnda asub see punapäine poisike igavese armastuse teele. Tootsi huvitavad hoopis kandilisemad väärtused, kuigi ka tema hinges heliseb armastus isamaa vastu. Tõnisson kannab oma meeltes katkematut murekoormat eestlaste pärast, kuid mõnel raskemal hetkel on ta selle valmis ka võileiva vastu vahetama. Arno igatseb ja ootab, Teele loodab ja unistab… Samal ajal, kui Imelik keerutab lokki ning on pisut Jaan.

"Paunvere poiste igavene kevade" on retk läbi armastuse, nooruse, isamaa, ilu, elu ja surma. Lavastuses rullitakse lahti 20 aastat paunverelaste elust ning juhtumistest," öeldakse näidendi tutvustuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles