/nginx/o/2020/02/03/12911927t1h7f40.jpg)
Pärast rohketele skandaalidele vaatamata pool aastat kestnud stabiilsust erakondade populaarsuses võib olla kätte jõudmas hetk, kus näeme suuremaid muutusi.
Anvar Samost: poliitikarindel muutuste ootel? (1)
4. veebruar 2020, 00:00
Nii ajakirjanikel kui poliitikutel kipuvad kõneldes apteegireform ja pensionireform segi minema − nii hoogsalt on pärast jõulupühi poliitikaelu jätkunud. Ajakirjandusväljaannete külastusstatistika näitajad on kõik kõrge tõusunurgaga ning pankade serverid hanguvad mitu korda päevas, kui inimesed suunduvad lõunapausi ajal või õhtul pärast tööd üheskoos oma teise samba seisu vaatama.
Kõike seda arvestades on alates suvest erakondade toetuse näitajad erinevate regulaarsete uuringute andmeil imekspandavalt stabiilsed olnud: Reformierakond populaarseim, Keskerakond märgatava vahega teine, seejärel tugeva keskmikuna EKRE ning siis üksteise sabas Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Eesti 200. Koalitsiooni ja opositsiooni toetus enam-vähem sama, Jüri Ratas populaarsem peaministrivalik kui Kaja Kallas.
Samamoodi nagu valijatele ei meeldinud see, et sotsid Jevgeni Ossinovski juhtimisel kohtlesid neid potentsiaalsete joodikutena, kelle eest tuleb alkohol ära peita ning see hindu tõstes kättesaamatuks teha, ei meeldi neile ilmselt seegi, et Reformierakond Jürgen Ligi eestvedamisel neid ahneks ja saamatuks peab.
Aga võimalik, et nüüd näeme esimesi märke valijate eelistuste nihkumisest. ERRi tellitud ja Turu-uuringute ASi tehtud jaanuarikuine uuring pani esimest korda alates valimiste-eelsest hetkest veebruaris 2019 Reformierakonna ja Keskerakonna sisuliselt samale joonele: Reformierakonna toetus 25 protsenti ning Keskerakonna toetus 24 protsenti valimiseelistust omavatest Eesti kodanikest.
Tegelikult on valitsuse juhtiva erakonna ja opositsiooni juhtiva erakonna populaarsuse näitajad teineteisele järk-järgult lähemale liikunud alates septembrist. Nüüd on lihtsalt Reformierakonna näitajas toimunud tavalisest järsem jõnks allapoole. Võimalik, et tegu pole millegi enama kui ühekordse anomaaliaga, aga on ka piisavalt põhjust teisiti arvata.
Reformierakonna praeguseks üle kolme aasta kestnud tegevus opositsioonis on jätkuvalt sihitu. Kaja Kallase asumine erakonna esimehe kohale andis tulemuseks uuenenud kuvandi ja tugeva tulemuse valimistel, kuid pärast seda on valijad olnud tunnistajaks pigem ebaõnnestumistele. Lisaks valitsuse sammude arvustamisele ja neile vastu seismisele peab edukas opositsioonierakond evima ühte, veel parem kui mitut iseseisvat ja ühiskonda kaasa haaravat ideed või initsiatiivi. Valitsuserakondadega poolautomaatselt vastandudes jääb agenda dikteerija roll valitsusele.
Ja kuigi ikka ja jälle sama mustri järgi skandaali sattudes, on valitsus Keskerakonna ja Jüri Ratase eestvedamisel ühiskondliku agenda seadmisel tõesti initsiatiivi hoidnud. Keskerakonna toetus on praeguseks pisut kõrgemal kui aasta tagasi toimunud valimiste ajal, mis EKRE parketile toomise mainekulu arvestades on lausa uskumatu saavutus.
EKRE enda toetus on valimistest alates enam-vähem sama 17-18 protsendi peal püsinud. Ma kahtlustan, et suur roll on olnud selles lisaks erakonna enda juhtide jätkuvale kampaaniarežiimil tegutsemisele ka ühiskonna eliidist lähtuval katkematul kriitikatulval. Sama saime kahe aastakümne vältel näha Keskerakonna puhul. Osaliselt toetab see pidev turmtuli ka Keskerakonda ning valitsuse ühtsust.
Võtame näite pensioni teise samba viimastest vaidlustest. Isegi need, kes väga tähelepanelikult meedias ja parlamendis toimunut ei jälginud, kuulsid kindlasti opositsiooni ja ekspertide suust, et keskmine inimene on iseseisvalt võimetu säästma ja arukaid majanduslikke valikuid tegema ning lööb rumalast lühinägelikkusest pensioniraha esimesel võimalusel laiaks. Seda siis olukorras, kus isegi opositsioonierakondade valijate seas oli toetus pensionireformile uuringute andmeil märkimisväärne ning elu Eestis tõestab päevast päeva, et keskmine eestlane on ratsionaalne ja saab majanduslikult hästi hakkama.
Samamoodi nagu valijatele ei meeldinud see, et sotsid Jevgeni Ossinovski juhtimisel kohtlesid neid potentsiaalsete joodikutena, kelle eest tuleb alkohol ära peita ning see hindu tõstes kättesaamatuks teha, ei meeldi neile ilmselt seegi, et Reformierakond Jürgen Ligi eestvedamisel neid ahneks ja saamatuks peab.
Aga muidugi ei saa valitsuserakonnad üksnes valijate trotsile loota. Kuigi suuri ideid ei paista ka sealt, on valitsuse toetuse teiseks ilmseks allikaks kiire sissetulekute kasv, mis ulatub juba Harjumaalt kaugemale.