/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
/nginx/o/2020/09/19/13357635t1h4430.jpg)
Juta Ristsoo elas üle neljakümne aasta New Yorgis ning on kodustanud endale rehielamu Mulgimaal, aga pole unustanud oma Alutaguse juuri. Ta renoveerib vanaisa ehitatud maja Iisakus ning kirjutab oma vanaemast ja tema kolmest tütrest raamatut. Kõik õekesed lõpetasid Jõhvi gümnaasiumi, ent sõda pillutas nad laiali: kaks sattusid elama Ameerikasse, üks jäi kodumaale.
Kuidas sündis mõte oma suguvõsa neli naist kaante vahele panna?
See idee on mul olnud 4-5 aastat. Mul järeltulijaid ei ole ja ma pean selle kirja panema. Mul on see eelis, et tädi Koidu oli Eesti rahva muuseumi kirjasaatja ning on kirjutanud nii elust Iisakus enne sõda kui ka perelugusid.
See raamat hakkas mul peas kasvama ja ma tean, mis on vaja teha, sest olen ka tõlk − tõlgin põhiliselt ajaloo- ja kunstiraamatuid eesti keelest inglise keelde.
Kellele te seda raamatut kirjutate?
Minu jaoks on sellel raamatul kaks kihti. Üks on see, et need neli naist on minu lähedased. Aga minule on oluline ka Eesti ajaloo joon. Olen tõlkinud inglise keelde palju Mart Laari raamatuid ja me kõik teame, et ajalugu on meestekeskne. Aga mind huvitab naiste roll. Kirjutan lugu naistest, kes tahtsid saada haridust.
Minu ema Leida oli Alutagusel esimene naine, kes Tartu ülikooli lõpetas.
Minu 1883. aastal sündinud vanaema Anna Uustalu tahtis maatüdrukuna minna linnakooli, aga tema isa ei olnud nõus. Küsis, miks on Annal vaja minna linnakooli, et supikulpi liigutada. Vanaema ütles veel vanas eas, et kui tema ema oleks elanud, siis võib-olla nad oleksid ta ikka linna kooli saatnud. Haridus oli tema suur unistus.
Vanaema tütred Leida, Maimu ja Koidu lõpetasid Jõhvi gümnaasiumi ning kaks neist said kõrghariduse. Pärast sõda olevat kurjad mutikesed öelnud: "Mis see Anna Uustalu siis sellest sai, et kõik need tüdrukud koolitas?" Maimut ei jõutud ülikooli saata, aga temast sai 18aastaselt Jõhvis kohtuniku sekretär.
Tädi Koidu, kes oli ülikoolis õppejõud, uuris välja, et minu ema Leida oli Alutagusel esimene naine, kes Tartu ülikooli lõpetas. Minu emast sai eesti keele õpetaja. Ta õpetas Viljandi poiste gümnaasiumis, seejärel viis aastat põgenike laagris ja 32 aastat New Yorgi eesti täienduskoolis eesti keelt.
Koidul endal juhtus selline asi, et tema lõpetas Jõhvi gümnaasiumi sakslaste ajal kõige parema õpilasena, aga venelased ütlesid, et selle paberiga ülikooli ei saa, pead kõik eksamid uuesti tegema. Ta oli Iisakus kooliõpetaja, tegi kõik eksamid uuesti ja 32aastaselt läks ülikooli, lõpetas, tegi magistri ja õpetas Tartu ülikoolis 30 aastat saksa keelt. Koidu oli vanaema käest küsinud: "Kas ma ikka lähen?" Vanaema oli öelnud: "Mis lolli juttu sa ajad, muidugi lähed!"
:format(webp)/nginx/o/2020/09/19/13357639t1hdedf.jpg)
Kuidas teie pere Ameerikasse jõudis?
Minu isa Artur Juks oli Viljandi linna maamõõtja. Ta kohtus sõja ajal minu ema Leidaga, kes oli tollal Viljandi poiste gümnaasiumi eesti keele õpetaja.
Isa ei tahtnud üldse minna, kuigi oli esimese küüditamise nimekirjas. Teda hoiatati. Kuna Tallinn oli juba langemas, põgenesid nemad Riia kaudu ja sattusid Saksamaal Briti tsooni. Seal ei olnud ju süüa ega midagi. Siis nad kõndisid sealt lõunasse Ameerika tsooni. Keset Saksamaad kohtusid nad minu tädi Maimu ja tema mehe Pauliga. Kõik me läksime Ameerikasse [Juta sündis 1947. aastal Saksamaal põgenike laagris − toim.].
Meie pere läks esialgu Pennsylvaniasse, aga minu ema tahtis saada New Yorki, kuna seal oli juba eesti kogukond olemas. Ta õiendas ja tegi nii, et 1951. aastaks olime juba New Yorgis.
Ema sai, mis tahtis?
Sellepärast raamatu nimi tulebki "Lootuse naised", sest nad kõik olid sellised. Lootus oli minu vanaema neiupõlvenimi.
Võib öelda, et mitte ainult lootuse, vaid ka kanged naised!
Jah. Tädi Koidu käis meil Ameerikas külas. Kirjutas 22 avaldust, enne kui sai tulla. Ainult sellepärast sai, et minu ema oli juba väga haige.
Aga ema ja Maimu enam Eestit ei näinudki?
1980. aastal, kui ESTO toimus Rootsis, käisid ema ja Maimu ka Soomes, aga Eestisse ei läinud. Vanaema oli juba surnud ja ema ütles nii: "Tead, ma tulin sealt ükskord ära selle lootuse ja usuga, et ma saan sinna jälle tagasi. Ja kui ma nüüd lähen, siis ma tean, et pean ära tulema ja ma kunagi ei saa sinna tagasi, ning ei suuda seda teha."
Vähem valus oli mitte tulla?
Jah. Ja teine asi oli see, et teda ei huvitanud Tallinna külastamine. Minu ema oli meelestatud nii, et Tallinn ei ole mingi kultuurilinn, vaid seal on ainult ärimehed. Ta ütles, et on üks kord elus seal käinud, sest oli laulupidu ja ta ise oli suur koorilaulja. Iisakusse ja Tartusse, kuhu ta oleks tahtnud minna, poleks ta niikuinii saanud.
Samas oli eestikeelne keskkond teie ümber ka New Yorgis olemas?
Jah, sellepärast ema New Yorki nii väga tahtiski. Eesti kogukond eksisteeris New Yorgis 19. sajandi lõpust saadik. New Yorgi eesti maja, mis on Manhattanil perfektses kohas, ostsid, nagu meie kutsusime, vanad eestlased. Need, kes olid juba vabariigi ajal või isegi enne Ameerikasse läinud. Kui meie kasvasime, käisime nädala sees Ameerika koolis ja nädalavahetustel oli eesti rahvatants, koorilaul ja rütmikaring, suvel ka laagrid.
Mina ütlesin alati, et minu kodumaa on Eesti ja minu kodulinn on New York, ainult et minu kodulinn on palju suurem kui minu kodumaa.
Mina ütlesin alati, et minu kodumaa on Eesti ja minu kodulinn on New York, ainult et minu kodulinn on palju suurem kui minu kodumaa. Olen Ameerikas elanud, aga mitte kunagi ameeriklane olnud. Elasime Manhattani põhjaosas ja suurem osa minu klassikaaslasi olid juudid. Meie kandis elas ka palju iirlasi, kreeklasi ja armeenlasi. New Yorgis on väga lihtne olla mitteameeriklane.
Organiseerisite aktiivse väliseestlasena demonstratsioone ja proteste, et Eesti toonane olukord pälviks laiemat tähelepanu.
Suured demonstratsioonid tegid eestlased, lätlased ja leedulased kolmekesi. Me tegime ju seda nalja, et panime New York Timesi kinni.
Mis mõttes panite New York Timesi kinni?
Kui ÜRO sai 1970. aastal 25aastaseks, organiseerisime nädal aega kestnud demonstratsiooni. Meil oli suur veoauto ja käisime kõikidel üritustel, lõpuks oli meil ÜRO ees 5000 inimest. Kui New York Times ei kirjutanud meie demonstratsioonist ühtegi lauset, siis me vihastasime ja läksime toimetuse juurde.
Olime noored. Üks grupp istus pöörduste vahel ja ei lasknud kedagi sisse ega välja. Meie jagasime lendlehti ning üritasime korraldada toimetajaga kokkusaamist. Meil oli väga lihtne nõue: tahame kohtuda toimetajaga ja aru saada, miks Balti riikides toimuvast ei kirjutata.
Saime kokku tegevtoimetajaga, kes oli president Harry Trumani väimees. Ta ütles, et nemad peavad saama informatsiooni oma reporterite, mitte pagulaste käest. Meie seas oli Andres Jüriado, kes ei olnud suu peale kukkunud ja küsis: "Mis te arvate, et kui pärast 2. maailmasõda käis Balti riikides metsavendade võitlus, siis oleks Stalin lasknud teid sinna raporteerima?"
Pärast seda hakkas ilmuma artikleid igal aastal. Nad saatsid reporterid Tallinna, Riiga ja Vilniusesse. Käisin Eesti asja ajamas ka hiljem Genfis, kui minu teine eksabikaasa Peeter Ristsoo töötas Münchenis raadios Vaba Euroopa.
Te uskusite päriselt, et Eesti saab vabaks?
Meie uskusime ja võitlesime. Me tegelesime sellega, et Balti riikidest poleks võimalik mööda vaadata.
Teie, kes te polnud Eestis isegi sündinud, tulite siia kohe pärast riigi taasiseseisvumist elama. Miks te vahetasite heaoluühiskonna tol ajal vaese ja sovetiseeritud riigi vastu?
Minu ema ütles alati: "Me elame Ameerikas sellepärast, et Eesti ei ole vaba. Kui Eesti saab vabaks, siis meie läheme Eestisse tagasi." Ma olin oma perekonnast viimane, kes selleks ajaks veel elus oli.
Kollase maja lugu
/nginx/o/2020/09/19/13357640t1hf6c3.jpg)
Juta Ristsoo päris Iisakus vanaisa ehitatud kollase maja, mida ta nüüd oma käe järgi kujundab.
Juta vanaisa Joosep Uustalu ehitas maja Iisakus Varesmetsa teel 1923. aastal nii koduks kui poeks.
Joosep ja Anna Uustalu kohtusid Tärivere mõisas. Anna oli pärit Rakvere kandist kümnelapselisest perest ja selleks ajaks juba suurlinnaelu kogenud. Üks tema vendadest oli poissmees ja läks Peterburi raudteele tööle, võttes tollal 16aastase Anna majapidajaks kaasa. Seejärel elasid nad Riias.
Pärast venna surma 1905. aasta revolutsiooni paiku õppis Anna Tallinnas õmblemist ja kokandust ning läks uuesti üksinda Peterburi, kus töötas aastaid õmblejana.
Poissmees kaotas südame
Anna kohtus Joosepiga, kui tuli külla oma õele, kes oli Tärivere mõisas lapsehoidja.
"Õel oli peika ja ta tahtis abielluda. Mõisaproua ütles, et kui sa leiad endale asendaja, siis võid lahkuda. Ta rääkis augu pähe mu vanaemale, kes jäigi mõisa lapsehoidjaks. Minu vanaisa, kes oli 13 aastat vanem ja elas vanapoisina oma õdedega Metskülas, käis mõisates ehitamas. Ja nagu tädi Koidu kirjutas: "Kui see vanapoiss seda tumedate juuste ja silmadega neidu nägi, siis oligi kõik,"" räägib Juta.
Sellega sai Joosepi poissmehepõli 1911. aastal läbi. Sama aasta novembris sündis Juta ema Leida, kaks aastat hiljem Maimu ja neljateistkümne aasta pärast Koidu.
Joosep suri 1936. aastal. "Papa oli koguduse laekur ja tal olevat nii suur matus olnud, et laululehtedest tuli puudu. Kõik tundsid teda. Kui venelased sisse tulid, ütles vanaema, et õnneks oli majas ainult vana naine tütrega [vanemad tütred oli juba oma elu peal − toim.]. Kui seal oleks veel pood olnud ja papa elus, oleks neid ära viidud," arvab Juta.
Vanaema Anna elas kollases majas peaaegu surmani, mis saabus 96 aasta vanuses. Leida ja Maimu, kes põgenesid sõja ajal läbi Saksamaa Ameerikasse, ei näinud oma lapsepõlvekodu enam kunagi. Koidu, kes jäi Eestisse, ei abiellunud, elas Tartus ja hoolitses Iisaku maja eest, mis oli talle maakoduks.
Juta ise punus Ameerikast Eestisse kolides oma pesa mujale. Ta on üle tosina aasta renoveerinud koduks vana rehielamut Viljandi vallas Lalsi külas. Milleks ta veel Iisaku maja renoveerimise ette võttis?
"Pärisin maja, kui tädi Koidu suri 2018. aasta novembris vahetult enne oma 93 aasta sünnipäeva. Koidu üritas terve oma täiskasvanuelu seda säilitada ja nüüd on see minu kohustus," põhjendab Juta.
"Nii kaua, kuni Koidu elas, mina sinna ei sekkunud. Alles nüüd olen hakanud seal tegutsema. Müüsin 2 hektarit metsa, et natukene algkapitali saada. Tõime aleviku vee majja. Maja on ilus ja suur, kõrgete, peaaegu 3meetriste lagedega. Kujundan ta modern rustic'i stiilis [maalähedus moodsas võtmes − toim.]," lisab ta.
Remontimine ja kujundamine pole Jutale võõrad.
"Ameerikas olin ajakirja Country Living toimetaja ja juhtisin ehitusprojekte, näiteks House of the Year'i ["Aasta maja" − toim.]. Selle käigus meie valitud arhitekt disainis ja ehitaja ehitas maja. Ajakiri oli kunde rollis ja otsustas, kuidas maja peaks välja nägema. Maja pildistati ja lugu ilmus meie ajakirjas. Partneritele oli see tasuta reklaam ning maja müügist saadud raha jäi neile," selgitab ta.
Kui Iisaku maja läbib tema äranägemise järgi uuenduskuuri, paneb Juta selle müüki.
"Minu ülesanne on maja säilitada ja leida talle vääriline omanik. Mida ma ise kahe majaga teen?" arutleb ta. "Tädi Koidu oli muidugi väga pettunud, tema lootis, et kolin vanaisa ehitatud majja. Koidu ütles selle peale: "Sul kisub ikka isa poole." [Juta isa oli Viljandist − toim.]."
Perekonna vara
Iisaku majas on siiani alles näpuotsaga perekonna vara: vanaisa ehitatud kapp ja tädi Maimu magamistoamööbel, mis on rännanud ühest kohast teise.
"Tädi Maimu abiellus oma klassivenna Paul Brunsiga ja temast sai Jõhvi kohtuniku sekretär. Pauli perel oli Jõhvis raamatupood ja väike trükikoda, tema vanemad ja õde-vend küüditati Siberisse. Paul läks Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke, Maimu põgenes koos kahe väikese lapse ja tuliuue magamistoamööbliga Jõhvist Iisakusse ning hiljem Viljandisse minu ema juurde," pajatab Juta.
Samal ajal tuli Pauli üksus juhuslikult Viljandist läbi ja ütles, et sakslased tõmbavad väed Eestist välja, aga kõik naised ja lapsed, kes omal käel Pärnusse saavad, võetakse laevadega kaasa. Siis jättis Maimu mööbli maha, võttis lapsed ja läks Pärnusse. Ta jõudis kõigepealt Tšehhoslovakkiasse, kus mattis väikese tütre, ning seejärel Saksamaale ja Ameerikasse.
"Maimu art deco voodi ja kapi tõid vanaema ning tädi Koidu pärast sõda tagasi. Maimu kirjutas emale, et ta võiks selle maha müüa, et raha saada, aga vanaema ütles, et tema oma tütre mööblit ei müü. Ja see mööbel on ikka Iisaku majas," räägib Juta.