Fosforiit ja haruldased muldmetallid − kas alternatiiv põlevkivitööstusele?

Kalle Kirsimäe sõnul nõuab haruldaste muldmetallide ja fosforhappe tootmine väga kõrge haridusega, väga kvalifitseeritud inimesi mäetööstuses ja keemiatööstuses. Nende inimeste ressurss ja potentsiaal on Virumaal olemas. FOTO: Ago Gaškov

Tartu ülikooli geoloogiaprofessor ja Eesti teaduste akadeemia akadeemik Kalle Kirsimäe on üks nendest Eesti teadlastest, kes uurivad fosforiiti ja haruldasi muldmetalle. Mõistet "haruldased muldmetallid" on tänapäeval ilmselt enamik inimesi kuulnud, vähemalt gümnaasiumis. Selgub, et ilma nende haruldaste muldmetallideta ei ole tänapäeva elu võimalik, ei ole võimalik ehitada droone, lennukeid, toota arvuteid, telekaid, mobiiltelefone.

Eestil võib olla haruldaste muldmetallide tootmisel väga oluline koht maailmas. Äkki on meil võimalik konkureerida isegi Hiinaga? Selle riigi käes on 90% haruldaste muldmetallide tootmisvõimsusest.

Ma lisaksin sellesse nimekirja ka kõige lihtsamad asjad, mis on tänapäeval üha rohkem ja rohkem kasutusse jõudnud − LED-valgustid. Ka nende puhul on haruldasi muldmetalle vaja.

Mis puudutab konkureerimist Hiinaga, siis siin on kaks tahku. Üks on haruldaste muldmetallide ressurss, see, mida me maapõuest saame leida ja kaevandada, ning teine tahk on töötlemine.

Maailmas on tegelikult haruldaste muldmetallide varud üsnagi suured. Paraku on absoluutne enamus, üle üheksakümne protsendi haruldaste muldmetallide tootmisvõimsusest tänapäeval Hiinas. Eesti võib-olla Hiinale päris suurt konkurentsi ei paku, aga haruldaste muldmetallide tootmisel on Eesti tegelikult unikaalses positsioonis, sest siinsamas Eestis, Sillamäel, on aastakümnetepikkune kogemus haruldaste muldmetallide eraldamisel. See tehas töötab tänapäevani.

Tuleb kindlasti rõhutada, et Sillamäe tehas on üks väheseid väljaspool Hiinat asuvaid REE (haruldaste muldmetallide) tehaseid, ja võib ka üsna kindlalt öelda, et see on Euroopa suurim, kui mitte ainus tehas, kus haruldasi muldmetalle puhastatakse, eraldatakse, töödeldakse.

Euroopas on haruldaste muldmetallide näol tegemist kriitilise maavaraga, see tähendab seda, et nende varusid on vähe või siis on need eri põhjustel raskesti kättesaadavad. Ei saa öelda, et Eestis ei oleks haruldasi muldmetalle varem uuritud, aga palju meil neid varusid võiks olla, sellest ülevaadet pole.

3 MÕTET 

* See oleks kuritegu, kui me ainult kaevandame ja selle toorme siit kuhugi välja veame. Me räägime ikkagi maksimaalse lisandväärtuse saamisest, maksimaalse väärindamise teed minekust.

* Küsimus on pigem ikkagi selles, et maapõuevarad on üks võimalus kasvatada selle riigi rikkust. Riigil on valikud, kas jätkatakse põlevkiviga, kas alustatakse fosforiidi kaevandamist ja võetakse kasutusele haruldased muldmetallid, kas hakatakse nende töötlemisega tegelema, kas võetakse kasutusele graptoliidiargilliit või tehakse midagi muud. 

* Tänapäeval ei ole põhimõtteliselt võimalik, et keegi läheneb nii-öelda põletatud maade taktikaga, kaevandab, töötleb ja jätab järele lagastatud maa. See on välistatud. 

Seda arvestades jõuamegi õiglase ülemineku juurde ning saame arutleda, kas fosforiidi ja haruldaste muldmetallide kaevandamine, fosforhappe tootmine ning haruldastest muldmetallidest väärtuslike seadmete, kas või tuulegeneraatorite tootmine võib asendada põlevkivikaevandamist, -energeetikat ja -õlitööstust või mitte ja kas need tootmisharud võivad asendada põlevkivi kasutamist lähema 15-20 aasta jooksul.

Hästi kompleksne küsimus ja sellele ei olegi võimalik lihtsalt vastata. See on teema, millega on seotud hästi palju tegureid. Kindlasti ei asenda fosforiidi ja haruldaste muldmetallide tootmine energeetikat. Vastupidi, need vajavad väga palju energiat.

Ma mõtlesin mitte konkreetselt energiavajadust, vaid seda, kas sel moel saab säilitada neid kõrgelt tasustatud töökohti, mida praegu pakub põlevkivitööstus. Energiavajadus kahtlemata kasvab, mis tähendab, et tõenäoliselt tuleb siia mõni elektrijaam juurde ehitada. Tuumaelektrijaam näiteks.

See potentsiaal on olemas. Ka kõrgepalgaliste töökohtade vajadus on täiesti selgelt olemas, sest need tööstused nõuavad väga kvalifitseeritud inimesi alates uuringufaasist kuni tehnoloogia arendamise ja tootmiseni. Haruldaste muldmetallide ja fosforhappe tootmine nõuab väga kõrge haridusega, väga kvalifitseeritud inimesi mäetööstuses ja keemiatööstuses.

Ma olen seda ka varem öelnud, et tegelikult nende inimeste ressurss ja potentsiaal on Virumaal olemas. Nii et selle koha pealt on vastus jaatav.

Milline on ajaraamistik? See sõltub väga paljudest asjaoludest, alates sellest, millised on käimasolevate uuringute tulemused. See sõltub majandusanalüüsist, mis tehakse pärast nende uuringute valmimist, kui on selgunud esialgsed varud.

Kas võib öelda, et pärast varude selgumist ja kaevandamise kasuks otsustamist kulub umbes 15 aastat selleks, et kaevandus jõuaks täisvõimsuseni?

Ei, ei ole päris niiviisi. Tegelikult see ajavahemik, mis kulub maavara avastamisest kuni kasutusele võtmiseni − kaevandamise ja rikastamise, kogu tootmisprotsessi käivitamiseni −, oli veel viiskümmend aastat tagasi kakskümmend, kolmkümmend aastat. Kui minna ajaloos kaugemale, siis kauemgi.

Tänapäeval on jõutud selleni, et see aeg sõltub turu olukorrast. See võib olla 10-15 aastat, väärismetallide puhul isegi vaid viis aastat. Aga tahan väga rõhutada, et see ei ole ainult kaevandamise küsimus. See oleks kuritegu, kui me ainult kaevandame ja selle toorme siit kuhugi välja veame.

Siis me oleksime Kesk-Aafrika, siis me oleksime Kongo või mingi Ladina-Ameerika riik. Me ei taha seda ju olla, eks ole?

Kahtlemata! See ei ole see tee, mida mööda me peaksime minema. Me räägime ikkagi maksimaalse lisandväärtuse saamisest, maksimaalse väärindamise teed minekust ja see tõepoolest paraku ei ole realiseeritav viie aasta jooksul. Kümme-viisteist aastat tundub optimistlik, ütleme niiviisi, et selle ajaga on seda võimalik realiseerida.

Fosforiiti, graptoliidiargilliiti ja kõiki neid kivimeid, mis selles kompleksis on, uuriti juba 1980. aastatel. Uuriti ka 1970. aastatel. Kas haruldaste muldmetallide puhul on nendest uuringutest midagi kasu või nendest uuringutest ei ole haruldaste muldmetallide kohta midagi eriti võtta?

Ei saa niiviisi öelda, et töö, mis on aastakümneid tagasi tehtud, on praegu kasutu. Kui me räägime näiteks Eesti fosforiidi uuringutest, tuleb rõhutada, et praegu on Eesti geoloogiateenistus riigi ülesandel taas käivitanud fosforiidiuuringud, aga eesmärk ei ole alustada nullist. Need on kontrollpuuraugud, et täpsustada tollaste uuringute tulemusi.

Küll on vahepealsetel aegadel kõvasti muutunud analüüsitehnika. Meil on nüüd palju paremad võimalused täpsemaks analüüsimiseks, et täpsustada sisaldusi. Me võrdleme neid andmeid, mis on vanades uuringuaruannetes, oma praeguste tulemustega. Mõnede elementide sisaldused langevad suurepäraselt kokku, aga just haruldaste muldmetallide puhul on tulemuste erinevused märgatavad, mis on täiesti mõistetav.

Töö, mida me praegu teeme, on suunatud sellele, et aru saada nende haruldaste muldmetallide pindalalisest levikust: kui palju ja kuidas sisaldused varieeruvad. Ma võin juba praegu öelda, et tulemused, mis me poole aasta jooksul oleme jõudnud saada, näitavad, et sisaldused varieeruvad kuni kümme korda ehk siis sisaldusest, mis ei ole maavara mõttes isegi huvipakkuv, kuni selliseni, kus on märkimisväärne potentsiaal. Me loodame anda riigile selge ülevaate sellest, mis on tegelik potentsiaal.

Kuidas poliitikud seda informatsiooni käsitlevad? Kas see on neile kasulik informatsioon või on see mingi geoloogide tüütu pinin kõrvus, millest niikuinii midagi tulla ei saa?

Minul on seda väga raske kommenteerida, aga ma teadlasena toon võib-olla natuke kohatu paralleeli praeguse COVIDi situatsiooniga, kus on valitsust nõustav teadusnõukogu. Veel ametis olev valitsus [intervjuu on tehtud 15. jaanuaril] on kuulanud teadlaste soovitusi ja kui ma ei eksi, siis koalitsiooniläbirääkimistel olevad parteid on samuti öelnud, et nad tahavad olla teaduspõhised.

Küsimus on pigem ikkagi selles, et maapõuevarad on üks võimalus kasvatada selle riigi rikkust. Riigil on valikud, kas jätkatakse põlevkiviga, kas alustatakse fosforiidi kaevandamist ja võetakse kasutusele haruldased muldmetallid, kas hakatakse nende töötlemisega tegelema, kas võetakse kasutusele graptoliidiargilliit või tehakse midagi muud. Nende otsuste langetamiseks, mis on väga suure kaaluga majanduslikult, sotsiaalselt, ka poliitiliselt, on vaja adekvaatset informatsiooni.

Poliitikud, kes tegelikult otsuse langetavad, võtavad vastutuse selles küsimuses ja peavad omama informatsiooni, mille alusel seda teha. Eesti geoloogiateenistus koostöös ülikoolidega tegeleb nende uuringutega ja me anname selle informatsiooni, mille alusel saab teha edasisi otsuseid, millises suunas nende majandusharudega minnakse.

Poliitikute käitumine sõltub valijate tahtest. Väga paljus. Vähemalt ei julge ükski poliitik otse minna valijate soovide vastu, ükskõik, on need valijate soovid siis riigi tulevikku arvestades kasulikud või mitte. Valija küsib poliitiku käest, kas uuristame siis Virumaa saja meetri sügavuselt läbi. Sinna jääb mingisugune puukoi näritud mööblit meenutab pinnas, mis kerge sõrmenipsuga variseb kokku. Rakvere vajub. Kunda vajub, Toolse vajub ja me peame elama nagu Nauru. Oleme oma maavarad maha müünud, riigi maapõue ära kaevandanud, maha müünud, ära tarvitanud ja peame siit ära kolima.

Jah, see oli väga-väga-väga-väga kujundlik võrdlus. Nauru on üks hullemaid näiteid, mida võib tuua just fosforiidi kaevandamine, mille pärast saar sõna otseses mõttes auklikuks kaevandati ja nii see jääbki.

Seal on jällegi mitu tahku. Esiteks ei ole tänapäeval põhimõtteliselt võimalik, et keegi läheneb nii-öelda põletatud maade taktikaga, kaevandab, töötleb ja jätab järele lagastatud maa. See on välistatud. See on iga inimese, kodaniku kohustus ja südametunnistus võidelda selliste asjade vastu, et niiviisi ei tehtaks, ja ma võin kinnitada, et mitte ükski suurettevõte, kui ta näiteks selliseid maavarasid kaevandama hakkab, ei saa endale lubada sellist käitumist, sellist lähenemist.

Jah, me võime alati tagasi pöörduda ja näidata, mis on tehtud. Mina käin ka tudengitele näitamas, kuivõrd hirmus oli omal ajal Maardu maardla põhjakarjääris, kus fosforiiti kaevandati ja graptoliidiargilliit põlema pandi. Õigemini, mitte ei pandud, vaid ta läks ise põlema, sest olid valed ladestusmeetodid. Ma olen väga veendunud, et selline lähenemine nendes mastaapides on möödunud. Ma möönan, et kuskil väikeses karjäärinurgas väiksemas mastaabis praegu ikka üritatakse midagi sellist teha, aga suurtööstuses mitte mingil tingimusel.

Maavarad ei ole häbiasi. Õigel viisil kasutades nad loovad rahva rikkust. Norra riigi üheks rikkuse ja ühe kõrgema, kui mitte just kõige kõrgema elatustaseme allikaks on tegelikult nende šelfimerelt pumbatav nafta ja see, et riik on osanud selle panna  rahvast ja riiki teenima.

Majanduses määrab siiski raha. Me võime rääkida keskkonna puhtusest, aga kui keskkonnasõbralikult toodetud materjal maksab kümme korda rohkem kui odavalt ja keskkonnavaenulikult tehtu, siis mingil moel, ükskõik, kas illegaalselt või legaalselt, satub see odav materjal ikkagi turule. Me võime ju naeratada ja väita, et oleme väga keskkonnasõbralikud, aga tagataskus on meil ikkagi igasugust sodi. Kui konkurentsivõimeline see võib olla võrreldes Hiinaga, kus toodetakse haruldasi muldmetalle oma maardlatest ja kasutatakse ka Aafrika arenevaid riike, lapstööjõudu, mida tahes? Kui konkurentsivõimeline on ausalt, tarbija- ja keskkonnasõbralikult toota materjale, mille monopol on Hiina käes?

See on nüüd täiesti teine teema, aga tegelikult väga hästi haakub see NIMBY [not in my backyard, mitte minu tagahoovis] sündroomiga. See on aktuaalne igal pool. Me saame aru, et meil on neid tooteid vaja, aga meile ei meeldi, kui neid meie lähedal toodetakse.

Selle sündroomi vastu võitleb väga edukalt Hiina. Seda suudab vältida tõenäoliselt Venemaa, seda võib vältida veel mõni riik, aga demokraatlikus riigis on sellega väga raske võidelda.

Täiesti õige ja siin ongi see, kus tuleb mängu meie eneseteadlikkus alates üksikindiviidi seisukohast kuni kogu ühiskonnani, suure tervikliku riikliku süsteemini välja.

Kui me küsime, kas on kallim või odavam, siis on meie valik, mida me kasutame. See ei puuduta mitte ainult haruldasi muldmetalle, vaid kõike, sealhulgas ka toitu. Palmiõli näiteks, kuidas selle tootmiseks vihmametsi raiutakse ainult selle pärast, et me kõik tahame, et seebid oleksid pehmed ja küpsised odavamad.

Ma tahaksin seda sõnastada nii, et just meie peamegi kaevandama. Ja kaevandama keskkonnasäästlikult. On olemas tõepoolest häid tehnoloogiad. Need on väga kallid, aga võimaldavad väga väikese keskkonnamõjuga kaevandada, nii et on kontrollitud kogu tootmisprotsess esimesest hetkest peale kuni lõpptooteni välja ja jäätmed on taaskasutatud. See kõik maksab, aga see ongi see hind, mida me peame siis maksma, kui me tahame, et see on õiglaselt ja keskkonnasäästlikult toodetud.

Kui oli jutuks lapstööjõu kasutamine, tahan kõigile meelde tuletada: kui me kasutame liitiumioonpatareisid kas telefonides või sülearvutites või autodes, siis seal on üks väga oluline komponent koobalt, mida kaevandatakse Kesk-Aafrikas Kongos ning paljus meetoditel, mis meile on vastuvõetamatud.

Sõda, lapstööjõud, praktiliselt orjatöö…

Absoluutselt, ja tegelikult on see üks tohutult suur probleem. See on üks kriitilistest maavaradest, mille järele on tohutult suur nõudlus, ja kõik annavad endale aru, et praegu tuleb see tegelikult ääretult korruptiivsest, ääretult nõrga sotsiaalmajandusega piirkonnast.

Tulles tagasi Sillamäe potentsiaali juurde, siis niipalju kui ma tean, peavad nad andma aru, kust nende toore tuleb, kuidas see on kaevandatud, ja nad peavad kinnitama, et seda kaevandatakse vastavuses kõikvõimalike keskkonnanormidega, ja oluline on ka tööjõukasutus. Kui ma ei eksi, siis mõned aastad tagasi nad loobusid ühest tarnijast, kuna selle tegevus ei vastanud nendele nõuetele.

Küsimus: kas me peame konkureerima? Minu väga selge seisukoht on see, et kui me tahame, et meie tehnoloogiline arengutase säilib ja liigub edasi, siis me peame maksma tasu nende tootmise ja kasutamise eest võimalikult õiglaselt, võimalikult puhtal kombel.

Me ei pea ära ootama seda, millal hakatakse meil kas fosforiiti või sellega koos haruldasi muldmetalle kaevandama, vaid me peame liikuma juba praegu selles suunas. Tööstuse pool peaks toimima juba praegu. Me peame leidma uusi rakendusi ja võimalusi kas või näiteks sellelesamale Kirde-Eesti hääbuvale põlevkivitööstusele.

FOTO: logo
Sirli Sipp Kulli sõnul annab fosforiidi ja haruldaste muldmetallide tootmine meile võimaluse hakata ise tootma ja müüma rohepöördeks vajalikke seadmeid, näiteks tuulegeneraatoreid ja akusid. FOTO: Erakogu

Eesti maavarade väärindamise ahel tuleb saada võimalikult pikaks

"Lähima viie või kaheksa aasta jooksul fosforiidi kaevandamine ja töötlemine põlevkivitööstusest kaduvaid töökohti ei asenda, hiljem aga küll. Fosforiidi, haruldaste muldmetallide ja teiste kriitiliste maavarade puhul saame rääkida töökohtade lisandumisest kõige varem kümne aasta pärast," ütles Eesti geoloogiateenistuse direktor Sirli Sipp Kulli.

Fosforiidi ja haruldaste muldmetallide tootmine annab meile võimaluse hakata ise tootma ja müüma rohepöördeks vajalikke seadmeid, näiteks tuulegeneraatoreid ja akusid. "Kui me peaksime fosforiiti kaevandama hakkama, ei peaks me seda kohe laevale panema ja välja vedama, vaid looma võimalikult pika väärindamise ahela, luues seega palju töökohti," jätkas Sirli Sipp Kulli.

Fosforiidi peal lasub graptoliidiargilliit, must kilt, milles on uraani, molübdeeni ja vanaadiumit, aga ka üsna palju orgaanilist ainet. Kui koos fosforiidiga seda kivimit kaevandama hakata, tuleb midagi teha ka orgaanilise ainega. Kas me hoopis ei suurenda oma süsinikujalajälge, kui hakkame kasutama seda problemaatilist kivimit? "See sõltub tehnoloogiast, mida praegu veel ei ole. Meie teadlaste ülesanne on, et need metallid, mida on fosforiidimaagist ja graptoliidiargilliidist võimalik saada ja mida on rohepöördeks vaja, oleksid võimalikult roheliselt toodetud. Praegu sellist tehnoloogiat ei ole," selgitas geoloogiateenistuse direktor.

Seega algab õiglane üleminek sellest, et teadusele hoogu juurde anda. Õiglaseks üleminekuks antav raha tuleks suunata Eesti teadusesse, et suudetaks välja töötada keskkonnasõbralikud moodused fosforiidi ja graptoliidiargilliidi kaevandamiseks, töötlemiseks ja saadavatest ainetest rohepöördeks vajalike seadmete tootmiseks siin, Eestis. "Investeerida tuleb teadusesse ja teha seda selle mõttega, et meie maavarade väärindamise ahel oleks just Eestis võimalikult pikk, et siin oleks võimalik toota akusid ja tuulegeneraatoreid. Siis tekivad ka töökohad," on Sirli Sipp Kulli veendunud.

Tagasi üles
Back