:format(webp)/nginx/o/2021/02/19/13639842t1h3bb1.jpg)
Mida kaugemale jõuab Eestis vaktsineerimine, seda enam kuuleme, kuidas ühes või teises eelisjärgus vaktsineeritavate grupis tõuseb esile nn keeldujate-kõhklejate arv. Paljudele on kindlasti ootamatu lugeda, kuidas meditsiinitöötajad või õpetajad keelduvad neile võimaldatavatest vaktsiinidest. Ja tegu pole mingite üksikute juhtumitega, vaid neid võib arvestada kümnetes protsentides. Mõtlemapanev on see fakt seetõttu, et tegemist on ühiskonna eliidiga.
Muidugi võib möönda, et vaktsiinid töötati välja erakordselt kiirelt ja see tekitab inimestes kõhklusi, kuid kui meditsiiniasutus ei suuda oma töötajatele nende ohutust selgitada, siis mida oodata veel näiteks politseist või päästeametist, kus samuti kohe vaktsineerimine algab? Rääkimata ülejäänud ühiskonnast.
Selline suhtumine märgatava osa eesliinitöötajate seas paneb arusaadavalt osa inimesi nördima. Sest on ju ühiskond aktsepteerinud, et praeguses vaktsiinidefitsiidis kaitsepoogitakse kõigepealt töötajaid, kellel viiruseriskid kõige suuremad. Selle nimel on valmis teised ootama ja taluma ka piiranguid, kuni pandeemiaoht veel suur. Ent ühiskond ootab ka vastutustundlikku suhtumist nendelt, kellele eelisjärjekord ette nähtud. Sest kui koolid on kõrgendatud riski kohad, on ka näiteks lastevanematel õigus küsida, miks peavad õpilased siirduma kohustuslikule koduõppele, kui õpetajad võivad valida riskikäitumise ja turvalisuse vahel. Kui me räägime haiglate töövõimekusest, siis kui palju võib siin sõltuda vaktsineerimisest loobunud töötajatest?
Me ei räägi siin neist, kes ei saa vaktsineerida mingi näidustuse tõttu.
On loogiline, et praeguses olukorras kõheldakse, paljuski ka erineva info ja kuulduste mõjul. Aga kui vastutav minister ütles sel nädalal, et riik alustab alles nüüd selgituskampaaniat vaktsiinide ohutusest, on midagi väga valesti.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)