/nginx/o/2021/04/16/13732204t1h9529.jpg)
Gerri Alamets ja Veronika Nikitina on olnud üle aasta aja virtuaalsed keelesõbrad. Kui naised saavad esimest korda korda kokku päriselus, liigutab see mõlemat pisarateni.
Narvalanna kasutas varem eesti keelt ainult eksamil. Nüüd on tal keegi, kellega juttu ajada
17. aprill 2021, 00:00
Kohtume Narvas, kolme lapse ema Veronika Nikitina kodulinnas, kus ta valmistub 14. korda keeleeksamile minema.
Nelja lapse ema Gerri Alamets elab maakonna teises otsas, Lüganuse vallas, ja on Maidla noortekeskuse noorsootöötaja.
Mõlemale uus kogemus
Vaevalt oleks kahe naise teed ristunud, kui integratsiooni sihtasutus poleks koroonaajal välja hõiganud keelesõprade programmi. Veronika leidis endale esimese eestlasest sõbra, kellega Facebooki suhtlusäpis Messenger keelt harjutada. "Sinnamaani rääkisin eesti keelt ainult eksamil."
Gerri jälle tundis, et on valmis laskma oma ellu uut kogemust. "Tundsin, et keelesõprade programm on midagi sellist, mida võiks proovida, ja haarasin härjal sarvist."
Julguse hakata vabatahtlikuks eesti keele mentoriks andis varasem eduelamus. Gerri on pannud eesti keeles rääkima tosin vabatahtlikku, kes on tulnud Maidla noortekeskusse Euroopa eri riikidest. Portugalist Prantsusmaani ja Austriast Ungarini. Mõni räägib eesti keelt ka aastaid pärast kodumaale naasmist.
Veronika ütleb, et kuigi paljud narvalased eesti keelt ei mõista, peab tema riigikeele oskust vajalikuks. "Ma tahaksin olla osa oma riigist. Eesti keelt on vaja ka õppimiseks ja töötamiseks."
Viimane põhjus on praegu eriti päevakorral, sest viimane kuu aega on lasteaiaõpetajana töötanud Veronika töötu. Kui noorim laps sai hiljuti 3aastaseks, teatas tööandja, et ei oota teda lapsehoolduspuhkuselt tagasi. Pole diplomit, pole ka töökohta.
Õpinguid ei saa Veronika aga TÜ Narva kolledžis lõpule viia. Selleks on vaja B2 tunnistust, mis naisel puudub. "Olen töötanud pikalt ühes kohas ja esimest korda töötu. See on emotsionaalselt väga raske," tunnistab narvalanna.
Plussina toob ta välja töötukassa konsultandi pakkumise minna eesti keele intensiivkursusele. "Viis korda nädalas, kolm tundi päevas. Ma olen nii rõõmus, sest tahan väga lõpetada ülikooli," kinnitab Veronika, kel on jäänud teha praktika ja lõputöö.
Juuni alguses läheb Veronika taas kord B2 taset püüdma. Keeleoskust, mida riik nõuab praegustelt koolilõpetajatelt. Siiani on alt vedanud grammatika. Samas on ta viimase aastaga üle saanud hirmust rääkida.
"Varem ma ei rääkinud üldse, kuna teen palju vigu. Vigu teen ma ikka, aga enam ei karda. Tähtis, et inimesed saavad minust aru. Gerri annab mulle tunde, et kõik on korras, ära karda!"
Eelmisel kevadel vestlesid naised iga päev või üle päeva. Suvega läks suhtlus hõredamaks, sel kevadel jälle tihedamaks. Gerri suhtub oma mentori rolli täie tõsidusega ega piirdu ainult jutuajamistega.
"Olen teinud ka töölehti, mille abil eesti keelt harjutada, ja saatnud kuulamiseks muusikapalu. Näiteks kirjutas Veronika Marek Sadama laulust "Tulbid ja bonsai" kokkuvõtte ja pühenduse, kus kiitis lauljat selle eest, et tal on meeldiv hääl ja ta hääldab kõik sõnad hästi välja, tänu millele sai Veronika kuulajana kõigest aru. Saatsin selle Sadamale edasi, ilus tagasiside läks lauljale väga hinge."
Õpetab eesti keeles kokkama
Keelesõbrad kohtuvad esimest korda aprillis Narva sõudebaasi juures, mis on Veronika jaoks eriline koht. Aastaid tagasi, kui ta kutseõppekeskuses ehitajaks õppis, käis ta samal ajal kuus korda nädalas sõudetrennis.
Nii ehitajaõpingud kui sõudjaminevik tulevad Gerrile üllatusena. Muidu on naised teineteist päris hästi tundma õppinud. Nad räägivad pere tegemistest, sellest, mida kumbki oma aialapil kasvatab ja kuidas vaba aega veedab.
"Jalutan iga päev lastega ja pärast veel sõbrannaga 7-8 kilomeetrit. Ma ei tarbi alkoholi ega suitseta, minu puhkus on sport," räägib Veronika.
Gerri kirg on kokkamine ja ta on püüdnud sellega ka oma keelesõpra nakatada.
"Eelmisel koroonakevadel, kui kogu pere oli kodus ja tuli alailma süüa teha, näitasin ette, kuidas Pavlovaid teha. Veronika tegigi ja sai ämmalt kiita. Järgmisel korral õpetasin pärmitaigna tegemist. Siis ta küpsetas lihapirukaid ja kaneelisaiu. Mees ülistas taevani, ei tundnud naist ära," naerab Gerri.
Millal Veronika viimati küpsetas?
"Proovisin kaks nädalat tagasi kapsapirukaid teha, aga ilma Gerri õpetuseta need ei õnnestunud," tõdeb Veronika, kellest pole siiski kokkamishuvilist saanud.
Gerril ja Veronikal on ka ühiseid huvisid, näiteks armastavad mõlemad seenel käia. Mõlemad leiavad ka, et keelesõprusest on kasvanud midagi enamat. Päris sõprus.
Koroonaajal sündinud keelesõprus tuli, et jääda
"Keelesõbraks olemine on minu puhkus, ma ei tahagi kuhugi Egiptusesse sõita," ütleb keelesõprade programmi vedaja Ave Landrat Tallinna eesti keele majast.
Eelmisel koroonakevadel kolis veebi kogu elu, selle hulgas keeleõpe. Kuidas sündis keelesõprade programm?
See sai alguse pärast eriolukorra kehtestamist ühel nõupidamisel, kui [integratsiooni sihtasutuse juhataja] Irene Käosaar poetas mõttetera: äkki viiks mõned inimesed kokku omavahel vestlema? Sellest haarasid kinni meie Narva eesti keele maja kolleegid Krismar Rosin ja Pille Maffucci. Esialgsest paarikümne inimese kokkuviimise plaanist sai ettevõtmine, mis viis eelmisel kevadel kokku 885 keelesõpra.
Mina olin mentor seitsmele keeleharjutajale. Esimese perioodi lõppedes tehti mulle ettepanek, et võtaksin koostöötegevuste koordineerijana keelesõprade programmi edasi vedada.
Kuhu keelesõprus on selleks kevadeks jõudnud?
Esimene hooaeg lõppes ametlikult mullu mai keskpaigas, aga keelesõprus on kogu aeg jätkunud, sest eelmisest kevadest jäi kokku väga palju paare. Küll peatus vahepeal aktiivne paaride kokkuviimine ja mentorite juhendamine.
Tänavu talvel tegime uue üleskutse, et eesti keele vabatahtlikud mentorid endast märku annaksid, ja registreerisime inimesi, kes soovisid keelt harjutada. Kolme päevaga registreerus 573 keeleharjutamise huvilist. Praegu on kokku viidud üle 450 vestluspaari. On mentoreid, kellel on mitu keeleharjutajat.
Seega on keeleharjutajate huvi aastaga isegi kasvanud. Kas see tuli üllatusena?
Arvatavasti on päris palju inimesi, kellele see on üllatav, et meil on nii palju eesti keelt emakeelena mitterääkivaid inimesi, kes tahavad seda õppida. Sellepärast, et suur huvi ei kosta eriti välja. Kostab pigem see, et näed, nad ei räägi eesti keelt...
Reaalsus on, et eesti keelt õppida ja harjutada soovijaid on väga palju. Õppija vajadus on suurem kui eestikeelse toetaja vajadus. Seetõttu on ka harjutada soovijaid rohkem kui mentoreid.
Me oleme väga tänulikud nendele inimestele, kes on tulnud nii keerulisel ajal eesti keele mentoriks, ja samuti nendele keelehuvilistele, kes on usaldanud mentorid ennast juhendama. Kumbagi panust ei saa alahinnata: see on ikkagi väga suur julgus küsida abi ja nõu ning olla valmis selliseks suhtlemiseks.
36 emakeele kõnelejad
Keeleharjutajate seas on kõige enam vene emakeelega inimesi, aga esindatud on ka portugali, gruusia, hispaania, urdu, ungari, türgi, kurdi, armeenia, norra ja paljud teised keeled − kokku 36 keelt.
Ave Landrat toob näiteks ühe sakslase, kellel oli nooruses Eestis kirjasõber, kes nakatas ta eesti keele vaimustusega. "Saksamaal oma Saksa elu elades on ta nii suur Eesti fänn, et soovis ka keelt harjutada."
Suur huvi keelesõpruse vastu on ka nendel, kes on hiljuti Eestisse saabunud.
Keelesõprade paarid ütlevad, et see on palju rohkem kui keeleõpe.
Ennekõike võtab vahetu suhtlus maha hirme ja annab julgust eesti keeles rääkimiseks. Lisaks saad seeläbi oma naabrist paremini aru. Isegi kui sellest ei tule sõprust, saad aru, mida naaber mõtleb ja mis on elus tema väärtused. Selles on ju ka kummardus eestlaste ees, kui nende emakeelde suhtutakse sellise lugupidamisega ja tahetakse seda omandada.
Harjutaja kasu on selge, ta lihvib oma keeleoskust. Mida võidab sellest vabatahtlik mentor?
Üks inimene ütles: "Mul on ju selleks kõik oskused olemas, eesti keel on minu emakeel. Ja ma saan näpistada ühe tunni või ka kaks nädalas, et pakkuda kellelegi seda, mida tal on keeruline muidu leida ja mis muudab tema elu paremaks. Ja see teeb enesetunde ikka väga toredaks!"
Minagi võtsin sel kevadel kaks keelesõpra. Esiteks see on nii äge. Teiseks on keeleharjutajatega vestlused minu puhkus. Ma ei taha kuhugi Egiptusesse sõita. Pärast vestlusi on tunne, nagu ma oleksin kusagil ära käinud: astud välja omaenda rutiinist, kuulad teise inimese tegemisi ja hindad selle kõrvalt enda omasid. See tunne on tegelikult mõnus, kui oskad ja saad midagi teisele õpetada.
Mentorid on oodatud liituma
Kui keegi tunneb, et võiks end integratsiooni sihtasutusele mentorina välja pakkuda, siis sadakond keelesõpra on veel oma juhendaja ootel.
Mentoriks sobib inimene, kelle eesti keel on emakeel või kes valdab seda vabalt ning on valmis paar korda nädalas keeleharjutajatega e-kanalite kaudu kõikvõimalikel elulistel teemadel suhtlema. Õpetajakogemus ei ole vajalik.
"Mai keskpaigas lõpetame mõneks ajaks paaride kokkuviimise. See, millal ja missugusel moel tuleb uus aktiivne programm − keelesõprade kokkuviimine − , selgub, kui oleme selle perioodi ära analüüsinud. Arvan, et see rong ei peatu ja huvi ei kao mitte kuhugi. Tahame programmi arendada selliseks, et seda saaks kasutada aastaid," ütles Ave Landrat.
Kas eesti keele maja pakub mentoritele juhiseid, kuidas vestlusi läbi viia nii, et need oleksid õppijale arendavad?
Oleme kaasanud eksperte, kes annavad nõu, kuidas keelesõprust vedada ja pidada. Mentoritele loodud Facebooki grupis on kättesaadavad eelmise perioodi materjalid. Sinna postitame aeg-ajalt ka uusi nõuandeid, näiteks järgmiseks tulevad soovitused, kuhu minna väikesele kultuuriretkele koos keelesõbraga.
Sellist väljaõpet, et mentorist keeleõpetajat kasvatada, me otseselt ei paku. Aga tean, et inimestel on tulnud indu ja julgust keeleõpetaja ameti poole vaadata. Meiegi meeskonnas on nüüd eesti keele õpetajaks inimesi, kes eelmisel aastal olid mentorid.
Tean ka juhtumeid, kus keelesõprus katkes.
Keelesõbra programm on selles mõttes nagu päriselu: kõik ei jää kestma või ei lähe käima.
Mõned mentorid vahetuvad, kas terviseprobleemide, töökoha vahetuse tõttu või muul põhjusel. See ei ole probleem, katsume seda lahendada.
Äsja vestlesin ühe kadumaläinud keeleharjutajaga, kes ei vastanud enam oma mentori kõnedele, sest tal oli häbi, et ta oskab eesti keelt nii halvasti. Ta sai aru, et tal ei ole vaja keelesõpra, vaid kõigepealt eesti keele kursust. Ka temale oli programm kasulik, sest ta sai teada, kus ta praegu on ja kuidas edasi liikuda.
Kas suhtluspaare moodustades vaatate ka inimeste huve, et luua paremad eeldused sõpruse tekkimiseks ja püsimiseks?
Ikka, aga mitte ainult. Kogemused on näidanud ka seda, et kui sa viid inimesed kokku ühiste huvide põhjal, ei ole üldse välistatud, et tekivad hoopis mingid teised ühenduslülid. Toon näite kahest omavahel suhtlevast üliõpilasest: eesti noor õpib juurat ja araabia keelt kõneleja meditsiini. Mõlemal oli ankeedis arvutihuvi, aga nende esimene vestlus möödus sellisena, et nad ei jõudnud arvuti teema ligigi. Nii palju oli muud, millest rääkida.
Eksamil püsikäija ei jäta jonni
"Eesti keel on minu armastus. Armastus kuni surmani," ütleb narvalanna Anna Galaktionova. On ime, et keeleeksamid pole seda armastust tapnud. Eksamil on Anna käinud nii mitu korda, et ei julge täpset arvu isegi välja öelda.
"Mulle väga meeldib rääkida eesti keeles. Keelesõprade programm annab selleks vinge võimaluse," kinnitab Anna Galaktionova, kelle keelesõprus Maiki Udamiga algas eelmisel kevadel ja kestab siiani.
Eesti keele teekaaslane
"Maiki ei ole minule mentor. Ta on eesti keele teekaaslane. Maiki on väga tark inimene. Ta töötab Tartu ülikoolis, kus õppimisest ma unistasin."
Elu läks nii, et Tartu ülikoolis on Anna käinud ainult korra, sedagi ekskursioonil. Õigusteadust õppis ta hoopis Moskvas.
"Lõpetasin 20 aastat tagasi gümnaasiumi. Minu eesti keele teadmistest kahjuks ei piisanud, et Eestis õppida ja head töökohta leida."
Kui palju on Anna keel aastaga arenenud?
Mentor, Tartu ülikooli kvaliteedinõunik, kirglik reisija ja raamatu "Minu Tansaania. Kaks aastat safarit" autor Maiki Udam:
"Anna eesti keel oli kohe alguses päris hea. Saime kõikidel teemadel rääkida, lugesime koos Kristiina Ehini luuletusi ja kuulasime Pärt Uusbergi.
Anna saatis mulle oma suvilast ja lemmikkohtadest väikesi videoklippe. Kui lugesime ühte lugu suitsusaunast, tegin videoklipi meie suitsusaunast Võrumaal, kus ma koroonaaega veedan. Nii et teeme ka kultuurivahetust.
Anna suur eesmärk on teha ära C1-taseme eksam. Ta on käinud mitu korda katsetamas, aga paar punkti on puudu jäänud. Sellest on hästi kahju. Anna ütleski, et ta on nagu C1 eksami maskott ja ilma temata eksamit ilmselt ei toimukski. Mina arvan, et eesti keele eksam ei pea olema nii keeruline."
Hiljem käis Anna ka kursustel, aga põhiliseks keeleõpetajaks sai töökoht.
"Töötasin 13 aastat Viru maakohtu Narva kohtumajas. Keelesõprade programmis tahtsin osaleda selleks, et keelt lihvida ja end eesti keeles vabalt tunda. Mul on ükskõik, kas räägin õigesti või valesti."
Alguses Anna kahtles, kas võõra inimesega tekib soe suhe, kui ühendajaks on ainult keeleõpe. Tekkis küll.
"Eelmine aasta oli minule väga raske. Mind koondati ja olin suures stressis. Maiki aitas psühholoogiliselt mul raskest ajast üle saada."
Maiki oli abiks ka motivatsioonikirja koostamisel, kui Anna osales Narva linnavalitsuse korraldatud konkursil. "Töötan nüüd linnavalitsuse korrakaitseteenistuses ja kasutan ka töös iga võimalust, et eesti keelt praktiseerida."
Eksam on loterii
Anna unistus on saada eesti keele kõrgtaseme tunnistus.
"Siiani pole see õnnestunud. Ma ei julge isegi öelda, mitu korda ma olen C1 eksamil käinud. Ütleme nii, et kõvasti üle kümne."
Kõige keerulisem on Annale olnud kuulamise ülesanne. Kuulamisoskuse arendamiseks saadab Maiki talle aeg-ajalt eri teemadel podcast'e. Nende põhjal on nad vestelnud nii ämmadest-äiadest kui kaugtööst.
"Eksam on ju loterii. Kunagi ei tea, mis teema võib tulla. Ma pean olema valmis erinevatel teemadel vabalt rääkima."
Anna naerab, et kui tal õnnestub keeletunnistus saada, hakatakse teda ilmselt eksamiruumis taga igatsema. Või hakkab hoopis tema eksamist puudust tundma. "See on traditsioon, et käin neli korda aastas eksamil. Aga isegi kui keeletunnistuse kätte saan, ei jäta ma eesti keele õppimist. See on minu elu mõte."
Anna arvab, et ilma eesti keeleta ei saa Eestis hakkama. Vähemalt jääb siis kättesaamatuks huvitav töö ja konkurentsivõimeline palk.
Pragmaatilised põhjused pole ainsad, mis naist keelt õppima innustavad. Tunded loevad ka. "Eesti keel on minu armastus. Armastus kuni surmani," avaldab Anna.
Praktikata Aleksandri eesti keel sureks. Rivo aitab tal seda elus hoida
"Täiesti uskumatu, inimene tänab mind südamest selle eest, et ma räägin temaga oma emakeeles," ütleb tartlane Rivo Vent, kes pakub keelesõprust jõhvilasele Aleksandr Bordijanile.
Rivo ja Aleksandr on esimesed keelesõbrad, kes sel hooajal kokku viidi. Teineteist näost näkku näinud ei ole nad tänini. Isegi mitte videokaamera vahendusel kohtunud. Kuid tunnipikkuste telefonikõnede jooksul kaks korda nädalas on sündinud miski, mida võib nüüd juba sõpruseks nimetada.
Esimene vestlus veebruari lõpus tundus Aleksandrile pisut võõrastav, aga samasugused huvid aitasid ühist keelt leida. Kumbagi köidab matkamine, eriti veematkad. Ja autod.
"Nüüd on Rivost saanud lähedane sõber, kellega saan eesti keeles suhelda. Varem pole mul sellist eestlasest sõpra olnud," ütleb Aleksandr.
Pikkade telefonikõnede jooksul − teinekord ka siis, kui Tallinnas töötav Aleksandr Jõhvi pere juurde sõidab − räägitakse paljust muustki, mitte üksnes hobidest.
Kui vestluses kerkib esile mõni uus sõna, tähendab Aleksandr selle vihikusse üles. Kui mõni asi jääb arusaamatuks, kordab Rivo seda vene keeles. Aga reegel on, et üldiselt käib jutt ainult eesti keeles. Rivo teab, et Aleksandril on ka eestlastest sugulasi. "Aga paraku minnakse alati vestluses vene keele peale üle, selle asemel et eesti keeles rääkida."
Keeleprogrammis osalejad mugavuse libedale teele ei lähe.
Aleksandr on õppinud eesti keelt kursustel, viimati mullu peaaegu neli kuud. "Õppimine on üks, aga kui pole praktikat, siis keel sureb. Praegu saan keelt kasutada, tänu sellele ei käinud ma kursustel ilmaasjata."
Aleksandr tahab eesti keelt paremini rääkima õppida, tööandja survet selleks ei ole. "Töötan mähkijana. Tööle tuleme tööd tegema, mitte suhtlema."
Rivole pole vahet, mis keeleharjutajaid kannustab − tal on neid peale Aleksandri juhendada teisigi. "Terroristi ma ei aitaks, aga igasugune muu motivatsioon sobib," muheleb ta, ja ütleb, et võtab mütsi maha inimeste ees, kes raatsivad töö ja pere kõrvalt keeleõppeks aega näpistada.
Ta ise muutub päris kohmetuks, kui keeleharjutajad tema ees mütsi maha võtavad. Ja lisab, et ega ta muud ei teegi, kui räägib oma emakeeles.
Keelesõpruse programm tundus toovat senisele elule vaheldust. Suurema osa tööelust on Rivo tegutsenud koolitajana loomade söötmise valdkonnas. Praegu arendab ta oma ettevõtet. "Ma pole varem vabatahtlikuna toimetanud, mõtlesin seekord proovida."
Aleksandriga on ta nüüd kokku leppinud, et kui too suvel Tartusse juhtub, peavad keelesõbrad aparaaditehases maha ühe korraliku lauatenniselahingu.