Henri Holtsmeier: õlitehas ei oleks Ida-Virumaa rikkus, vaid vargus tuleviku arvelt

Henri Holtsmeier, kliimaaktivist, Fridays For Future Eesti eestvedaja Foto: Erakogu

Aasta tagasi alustatud kohtutee Ida-Virumaale uue õlitehase rajamise peatamiseks on vilja kandnud: kohus otsustas õlitehase ehitusloa peatada kohtumenetluse ajaks. Saadud võidu valguses soovin avada, miks võtsime aktivistidega ette kohtutee õlitehase vastu, ja kummutada meediast läbi käinud eksiarvamusi.

Ligi aasta tagasi alustasime grupi Fridays For Future ehk Reeded Tuleviku Nimel aktivistidega kohtuteed Eesti Energia plaanitud õlitehasele väljastatud ehitusloa õiguspärasuses selguse saamiseks. Ehitusloa on väljastanud Narva-Jõesuu linnavalitsus.

Meedias levitatud arvamus, et me oleme paar Tartu aktivisti, ei vasta tõele. MTÜ Loodusvõluga esindame tervet liikumist, milles lööb kaasa kümneid aktiivseid noori mitmest linnast. Meie oleme sündinud taasiseseisvunud Eesti ajal, mitmed meist on praegu veel alaealisedki.

Kuigi Eesti riik oleks saanud alustada sujuvamat õiglast üleminekut puhtale majandusele juba mitme valitsuse eest, asuti päriselt liigutama alles siis, kui välised jõud ei lubanud enam vanaviisi jätkata.

Sarnaselt töö kaotuse ohus elanikega oleme meiegi hirmul. Meie hirm on aga natuke teistsugust sorti. Me oleme sündinud ajastusse, kus elu keset inimeste põhjustatud kliimakatastroofi on saamas normaalsuseks. Massilised metsapõlengud, kuumalained, põuad ja näljahädad on reaalsus, millega me peame oma eluajal silmitsi seisma.

Möödunud nädala võit kohtus on meie esimene suurem edusamm, kuid teps mitte esimene lahing. Oleme praeguseks meelt avaldanud üle kahe aasta igal reedel, kirjutanud rohkem kui 20 noorteorganisatsiooniga ühispöördumisi valitsusele, vestelnud peaministriga ja kaitsnud riigikogus rahvaalgatust õlitehase peatamiseks. Oleme pidanud tõdema, et poliitikuid õigupoolest noorte tulevik ei huvita. Otsus kohtusse pöörduda ei tulnud kergelt, kuid see oli viimane võimalus kaitsta meie kõigi elukeskkonda saastava õlitehase eest.

Õlitehase kujutamine keskkonnasõbraliku projektina, nagu Põhjaranniku 11. mai juhtkirja autor ning Eesti Energia juhid on seda tihti teinud, on lausvale. Peale Eestis põlevkiviõli tootmisega kaasneva süsinikuheite tekib süsinikuheide ka põlevkiviõli põletamisest. Seda heidet ei loeta ametlikult Eesti süsinikuheite hulka, sest õli põletatakse mõnel laeval teisel pool maakera. Ometi paiskub see süsihappegaas meie ühisesse atmosfääri. Võttes arvesse õli kogu elutsükli süsinikuheite, on tehases toodetud õli kasutamine hoopis kahjulikum keskkonnale kui põlevkivi otsepõletamine. Ning põlevkivi otsepõletamine ise on juba väga keskkonnavaenulik.

Kahtlemata on raske elada hirmus ja teadmatuses, kas järgmisel nädalal tööd on või mitte. Olen pärit väikesest Kesk-Eesti linnast, kus väikese linna majanduslik käekäik sõltus suuresti ühest sektorist − puidutööstusest. Nägin oma silmaga, kuidas kümned tuttavad kaotasid töö 2008. aasta majanduskriisi ajal. Olukord oli väga ebakindel, mitmed jäid hätta võetud pangalaenude maksmisega. Tõtt-öelda olin päris vihane, et kaugete suliärimeeste ahnuse tõttu pidid minu sõbrad kannatama. Nemad tegid ju ausat tööd, et perele leib lauale tuua.

Masu ei osanud paljud ette ennustada. Põlevkivisektori vältimatust hääbumisest ja vajadusest uute suundade järele Ida-Virumaal on räägitud aga juba Eesti taasiseseisvumise algusaastatest. Nii kohalikud kui ka riigi poliitikud on aastaid teadnud ning üksikud ka julgenud kõnelda, et põlevkivile on tarvis asendust.

Aastaid tagasi pandi alus Euroopa Liidu ülesele süsinikukvootide kauplemise süsteemile eesmärgiga kaitsta loodust. Et kvootide hind tõuseb ja see tõrjub turult välja eriti saastavad tööstused, ei saa tulla poliitikutele üllatusena, sest just saaste vähendamine on üks kokkulepitud süsteemi eesmärke. Kuigi Eesti riik oleks saanud alustada sujuvamat õiglast üleminekut puhtale majandusele juba mitme valitsuse eest, asuti päriselt liigutama alles siis, kui välised jõud ei lubanud enam vanaviisi jätkata.

Muutustega kord on nii, et nendega kaasnevad kannatused ja ebakindlus. Kerge on suunata negatiivsed emotsioonid tuleviku eest seisvate noorte vastu. Raskem on aga seista silmitsi muutuva reaalsusega ja vaadata kriitiliselt käe suunas, mis sind siiani toitnud.

Tulevaste põlvkondade hoidmiseks tuleb praegu uus kurss valida. Praegu on aeg luua säästlikke töökohti ja pakkuda laiapõhjalist ümberõpet. Iga idavirulane teab hästi, et põlevkivisektori töökohad on juba viimased kolmkümmend aastat stabiilselt vähenenud − ja see ei ole praeguste noorte süü. Meie kindlaks sooviks on järkjärguline õiglane üleminek, mitte järsk krahh põlevkivisektoris aastal 2028, nagu ennustavad Eesti keemiatööstuse liidu uuringud.

Ida-Virumaa uus rikkus on veel teadmata. Igal juhul ei saa see peituda õlitehases, sest nagu kiirlaenuvõtja kontole tuleb raha tuleviku arvelt, on põlevkiviõlitehase ehitamisest tulenev rikkus vargus praeguste noorte tuleviku arvelt.

Kas valitsus ka meelt muudab või mitte, näitab vaid aeg. Aktivistidega seisame enda ja Eesti inimeste tuleviku eest ka edaspidi.