Kurioosne olukord, kus Ida-Virumaal on juba pikka aega ülekaalukalt riigi suurim tööpuuduse tase ja samal ajal panevad ettevõtted uksi kinni, kuna ei leia töötajaid, on selgeks märgiks riigi tööpoliitika möödalaskmistest.
JUHTKIRI Võitlus tööpuudusega Ida-Virumaal kui sõelaga vee kandmine
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
10. juuli 2021, 07:31
Me kuuleme juba peaaegu veerand sajandit, kuidas riik tegeleb Ida-Virumaal tööpuuduse probleemiga, aga kui vaatame otsa arvudele, siis tekib paratamatult tunne, justkui oleks tegu sõelaga vee kandmisega. Ida-Virumaal on praegu töötuse tase 12,5, Eestis keskmiselt 7,6 protsenti. Suur vahe on isegi tabeli tagumises otsas Ida-Virumaa kõrval oleva Valgamaaga, kus tööpuudus püsib alla kümne protsendi.
Vale on seniseid pingutusi asjatuks tembeldada. Kui neid poleks tehtud, oleks seis veelgi hullem. Aga ilmselge on seegi, et olukorra tuntavaks pööramiseks on tarvis riigil teha hoopis tõhusamaid samme. On vaja suuremaid toetusi mitte töötutele, vaid ettevõtetele, kes vajavad töötajaid ja on valmis neid välja õpetama, et nad suudaks maksta palka, mis motiveeriks inimesi tööl käima, aga mitte toetustest elama. Või siis maksusoodustusi ja mõjusat investeeringutoetust.
Nende soodustuste hind tuleb riigile kokkuvõttes odavam kui lõputud kulutused, mis on seotud suurest tööpuudusest tingitud probleemide lahendamisega.
Praegu kipuvad riigi meetmed sörkima tööturul aset leidvate sündmuste sabas, aga mitte ees. Siinses suurtööstuses on töökohti kokku tõmmatud juba aastakümneid. Selle ettenägemiseks ei pea ostma teenust sisse selgeltnägijatelt. Aga arusaamatu on, miks pole selle ajaga õnnestunud suure tööpuuduse leevendamiseks rohtu leida.