Kuidas Jõhvi vabaks sai?

30aastat tagasi toimunud sündmusi meenutasid neljapäeval ajaloofestivalil Rein Aidma, Ago Gaškov, Avo Kiir, Kaido Kooga ja Vallo Reimaa. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

"Tegelikult on Jõhvil ikka vedanud, et ta iseseisvaks sai," ütleb vandeadvokaat Kaido Kooga, kes 30 aastat tagasi oli Jõhvit Kohtla-Järve küljest lahti lükkama asunud taastava kogu asutajate seas. Koos samuti sellesse kogusse kuulunud Vallo Reimaa ja Avo Kiire ning endise Ida-Viru maavanema Rein Aidma ja tollase ETV Ida-Virumaa korrespondendi Ago Gaškoviga meenutasid nad neljapäeval muusikaväljakul toimunud ajaloofestivalil Jõhvi taasiseseisvumise lugu.

Jaak Eelmetsa videokroonika Ida-Virumaa sündmustest 90ndate aastate alguses.

Miks ja kuidas tekkis mõte, et Jõhvi peaks Kohtla-Järvest lahku lööma?

Vallo Reimaa: 1990ndate alguses oli Jõhvi kandi inimestel tekkinud selge tunnetus, et tahaks sellest Kohtla-Järve jamast välja pääseda. Laulev revolutsioon oli juba mitu aastat varem ära olnud. Ülejäänud Eesti oli juba mentaalselt nagu vaba. Kohtla-Järve liikus aga vastupidises suunas ja muutus aina tugevamini interrinde keskuseks.

Me keegi ei teadnud, milline hakkab tulevik olema. Aga oli tahtmine olla iseseisev, mitte Kohtla-Järve hirmuvalitsemise all. Mis ja kuidas, seda me sel hetkel väga ei analüüsinud. Targemaks saime samm-sammult hiljem. Aga soov, tahtmine ja emotsioon oli vägev ja võimas.

Kaido Kooga: Minule algas see asi ühest Jõhvi 1. keskkooli aulas toimunud rahvakogunemisest, kuhu mind kutsus Avo Blankin. Oli ilus kevadine päev. Aulasse tuli lahtistest akendest sooja kevadist tuulekest. Meeleolu oli helge. Seal siis moodustati Jõhvi taastav kogu ja otsustati, et tuleb Kohtla-Järve linnast lahku lüüa.

Foto: Kuvatõmmis / Põhjarannik

Miks te sellega kaasa läksite?

Kooga: Mulle tundus ka, et Kohtla-Järve linnavõim on puhas intrite pesa, ja see mind ei rahuldanud. Eks ajalugu andis ka selleks oma panuse, sest Jõhvi linn oli olnud pikka aega omaette omavalitsus ja miks siis seda mitte taastada?

Avo Kiir: 1991. aasta kevadel oli kindel suund Eesti riigi taastamine. Kõik, mis sellele kaasa aitas, oli oluline. Olgu see näiteks kaitseliidu või teiste omaaegsete Eesti riigi organite taastamine. Jõhvi linn oli Eesti Vabariigi ajal iseseisev linn. See oli ka üks põhjus Jõhvi iseseisvuse taastamiseks.

Ago Gaškov: Vahe Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel oli ikkagi päris tuntav. Oli näha, et kokku need asumid ei sobi. Jõhvi ajalugu loomulikult mõjutas seda. 1991. aastal möödus ka 750 aastat Taani hindamisraamatu kirjetest, kus Eesti külasid esimest korda mainiti. See tõukas samuti tagant.

Rein Aidma: Jõhvis, siinsamas [praeguse Pargi keskuse kohal] kõrgus interrinde raadiojaama Nadežda suur mast. Eks see püstitati siia Kohtla-Järve linnavõimu soosimisel. Maavalitsus püüdis tollal ka Kohtla-Järve saadikute linnanõukogu istungile oma sõnumeid viia, aga sealt tuldi tagurpidi tagasi. Fakt oli, et see, mida sealt kuuldi, ei olnud see, mida Jõhvi tahtis.

Gaškov: Paradoks oli selles, et Kohtla-Järve teistes linnaosades, Ahtmes või Järve linnaosas ei olnud võimalik seda Nadežda masti kusagile nii panna, et see oleks punaarmee sõdurite valve all. Jõhvis oli ju koguni kaks väeosa.

Millised olid tollal vaidlused selle üle, millist teed pidi minna, et jõuda sihile ja haakida Jõhvi Kohtla-Järve küljest lahti?

Reimaa: Pidime arvestama reaalsust, et Kohtla-Järvega kokku leppimine oli üsna lootusetu. Seal läksime oma sooviga nagu vastu müüri.

Seepärast oli esimene eesmärk, et kõigepealt saaks Jõhvi omavalitsusliku staatusega linnaks Kohtla-Järve koosseisus. Seejärel tuli loota, et tekib võimalus teha järgmine samm. Jõhvi polnud tollal ju isegi mitte eraldi linnaosa, ta oli ühine üksus koos Ahtmega. Teda polnudki nagu olemas, erinevalt näiteks Oru linnaosast.

Polnud eriti ka seda lootust, et Eesti riigivõim hakkab sõdima Kohtla-Järvega ja eraldab Jõhvi Kohtla-Järvest. Ta ei saanud Kohtla-Järvega niigi hakkama. Meie esimese strateegia võttis tollal ilusasti kokku Avo Blankin.

Aga läks nii, et augustiputši läbikukkumine ja Eesti vabaks kuulutamine andsid Eesti võimudele võimaluse kuulutada Jõhvi kohe täiesti iseseisvaks.

Valimisvõitlus Jõhvi volikogusse pääsemise nimel tõotab viimaste aastate pingete põhjal tulla sel sügisel tulisem ja ettenägematum kui kunagi varem. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Milliseid soovitusi annate neile erakondadele ja valimisliitudele, kel on Jõhvis käsil praegu valimisprogrammide koostamine?

Kiir: Esimese asjana tuleb teha tänavad korda, siis tuleksid järgmised objektid.

Aidma: Minu jaoks on peavalu raudtee küsimus, see jagab linna kaheks. Kuidas seda lahendada, see teema võiks valimiste eel tõusta.

Gaškov: Vaja on panustada ka spordiobjektidesse: need hoiavad noori. Kui Jõhvi jookseb inimestest tühjaks, siis muutuvad nii kontserdimaja kui ka kaubanduskeskused mõttetuks ja need saavad ehk õudusfilmide tegemiseks sobivateks paikadeks. Alustada tuleks sellest, et inimesed tuleksid siia, jääksid ja tunneksid end hästi. Jõhvis ei ole veel sellist keskkonda, mis hoiab inimesi kinni.

Reimaa: See on Jõhvi eripära, et me sõltume väga palju sellest, milline on Ida-Virumaa üldine olukord. Kuna Jõhvi on teeninduskeskus, siinsetesse asutustesse ja poodidesse tullakse ka mujalt, teenindab ta kogu Ida-Virumaa keskregiooni. Seetõttu pole Jõhvi kunagi saanud tegelda vaid oma asjadega. Kui Ahtmesse jääb 15 000 inimese asemel ühel päeval 5000 inimest, siis on Jõhvi jaoks 10 000 inimest kadunud.

Üks hullemaid asju, mis saab Jõhvi jaoks juhtuda, on Kohtla-Järve kollaps. Jõhvi roll on pidurdada elanike arvu kahanemist kogu Ida-Virumaal. Tuleb kaasa aidata ka nendele investeeringutele, mis tulevad mujale siia maakonda. Töökohtade ja elanike arvu vähenemine Ida-Virumaal on Jõhvi surm.

Kooga: Pooldan Toilaga ühinemist, aga Ahtmega ühinemisesse suhtun väga suure ettevaatusega. Kardan, et siis võtab omavalitsuses võimu kindlalt enda kätte Ossipenko koos Repinskiga. Väga loodan, et meie äripark areneb. Et hakatakse teede kõrval rohkem tähelepanu pöörama ka majade välisilmele ja värvitakse need ära.

Kiir: Kui see tragikomöödia, mis on viimastel aastatel Jõhvi volikogus toimunud, jätkub, siis võivad meil olla mis tahes unistused ja plaanid, aga need jäävadki plaanideks. Kõik, kes kandideerivad volikogusse, peaksid mõtlema, et isiklikud ambitsioonid tuleb tagaplaanile jätta ja valutada südant ikka Jõhvi arengu pärast. Vahel tuleb selleks oma isekust tagasi võtta ja mõni asi alla neelata.

Kuidas Kohtla-Järve võimud Jõhvi iseseisvuspüüdluste vastu tegutsesid? Tollaste linnajuhtide retoorika oli mõnes mõttes sarnane Kremli avaldustega Nõukogude Liidu sälitamise kohta ja nad kuulutasid, et nad ei lase Kohtla-Järvel laguneda. Sümboolne akt oli, et kui Jõhvi ilmusid tollase postkontori vastas olnud haljasalale suured plaktid kirjadega "Jõhvi 750", siis õige pea lasid Kohtla-Järve juhid sõna "Jõhvi" üle pintseldada ja jäi vaid arv 750. Kas te tundsite Jõhvi iseseisvusliikumise eestvedajatena endal ka mingit survet ja mõjutamist nende poolt?

Reimaa: Mäletan, et käisime koos Kaido, Heldur Valdmanni ja Tiit Haljandiga [Jõhvi taastava kogu aktivistid] Valeri Korbi [tollane Kohtla-Järve linnapea] juures. Mulle ongi sellest kohtumisest meelde jäänud meeletu vaenulikkus, tundsime täiega, kuivõrd ebasoovitavad me seal kabinetis olime.

Kooga: Mingeid isiklikke rünnakuid ei olnud. Aga kui arutasime, keda taastava kogu juhatuse valida, siis vaatasime, keda ei saa linnavõimud töökoha kaudu mõjutada. Mina sobisin, sest ühte tavalist advokaati, kes polnud Kohtla-Järve linnaga seotud, oli väga raske mõjutada. Tiit Haljandit [oli siis Jõhvi keskkooli direktor] oleks ilmselt saanud haridusosakonna kaudu mõjutada.

Mäletan, et Korbil olid sel kohtumisel mingid paberid ees ja ta rääkis tõesti nagu NSV Liidu juhid: kui nemad ütlesid, et Eesti iseseisvus ei ole võimalik, siis Korb ütles, et Jõhvi iseseisvus ei ole võimalik.

Kiir: Seoses Jõhvi asjadega ma ei mäleta ähvardusi, aga igasugustel muudel tasanditel, millega ma tol ajal tegelesin, oli julgeoleku poolt üsna sageli ähvardusi.

Ida-Virumaa eelmine korrespondent Koit Raud on rääkinud, et mõned aastad varem otsustanud parteikomitee ta tema ajakirjandusliku tegevuse pärast Ida-Virumaalt koos perega välja saata, aga saades aru, et sellist lolli otsust ei saa täita, jättis selle plaani katki. Kas 1991. aastal oli suhtumine ajakirjanikesse leeebem?

Gaškov: Koiduga on selline asi tõesti juhtunud, aga ma olen ikka selline malbe inimene.

Milline oli Jõhvi elanike toetus Kohtla-Järvest lahkulöömisel? Meeleavaldusi ega muid aktsioone plakatitega "Jõhvi vabaks!" ei toimunud. Mis andis kindlust, et suurem osa Jõhvi inimesi tõepoolest soovib iseseisvaks linnaks saamist? Oli üheks märgiks ka see, et kui 1991. aasta märtsis toimunud referendumil hääletas suurem osa Kohtla-Järve elanikest Eesti taasiseseisvumise vastu, siis Jõhvis oli pooldajaid selgelt üle poole?

Reimaa: Seda ka. Jõhvis oli alates 1988. aastast toimunud mitmeid demonstratsioone, aga need olid ühes võtmes ülejäänud Eesti temaatikaga: küüditamine, Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäev, rahvarinde, ERSP aktsioonid. See näitas Jõhvi kandi rahva meelsust.

Taastavat kogu oli vaja, et meil oleks midagi enamat kui vaid fotod demonstratsioonidest. Käivitasime mastaapse allkirjade kogumise Jõhvile omavalitsusliku staatuse saamiseks. Leidsin hiljuti Jõhvi vallavalitsuse keldrist paksu kausta, kuhu on kõik need allkirjade lehed kokku köidetud.

Kooga: Taastav kogu oligi see ühendus, mis liitis neid aktiivseid Jõhvi kodanikke, kes soovisid Jõhvile iseseisvust. See oli vajalik, et ka Eesti juhtkonnale tõestada, et see soov on olemas. Kui sellist kogu poleks olnud, siis oleks ka juhtkonnas jutt lühike, et millest te räägite. Aga see küsimus oli ette valmistatud. Kui vaid mõned päevad pärast Eesti taasiseseisvumist tühistati ära see otsus, millega oli Jõhvi omal ajal liidetud Kohtla-Järvega, siis järelikult pidi see kõik juba varem olema ette valmistatud, see susises juba varem.

Aidma: Selge on see, et tollaegne Kohtla-Järve linnavõim oli ennast ikkagi vastandanud Jõhvile. Jõhvi inimesed olid selleks ajaks juba mõtetes vabad.

Nelja Jõhvi Taastava Kogu liikme, Tiit Haljandi, Vallo Reimaa, Kaido Kooga ja Heldur Valdmanni pöördumine 26. augustil 1991. aastal, milles taotlevad Jõhvi iseseisvaks linnaks tunnistamist. Foto: Kuvatõmmis / Põhjarannik

26. augustil 1991. aastal tegid Heldur Valdmann, Kaido Kooga, Tiit Haljand ja Vallo Reimaa ülemnõukogule, valitsusele ja värskelt valitsuse Kirde-Eesti eriesindajaks määratud Tiit Vähile pöördumise palvega taastada kohe Jõhvi linna staatus ja kuulutada välja linnavolikogu valimised ning juba järgmisel päeval, 27. augustil tuligi Arnold Rüütli allkirjaga ülemnõukogu seadlus Jõhvi linna staatuse taastamisest ja määrati valimistepäevaks 2. veebruar 1992. Kasutasite kiiresti selle võimaluse ära?

Reimaa: Jah, mõtlesimegi, et kui Eestis toimusid nii kiired ja üllatuslikud muutused, siis peame samuti tegema mitu sammu korraga.

Aga meie olime juba enne andnud Tallinnale terve hulga dokumente üle ja ülemnõukogul polnud vaja teha muud kui nende põhjal kuulutada Jõhvi täiesti iseseisvaks linnaks.

Taastav kogu jagas oma liikmete vahel suure hulga ülesandeid, näiteks Villu Pung hakkas tegelema sotsiaalpoolega. Mina tegelesin ajaloo ja piiri kirjeldusega. Muu hulgas oli vaja saada ülevaade, kas Jõhvi on üldse majanduslikult suuteline olema iseseisev. Aga tohutult raske oli saada andmeid, sest Jõhvi statistikat polnud olemas, kõik oli koos Ahtmega.

Eesti Ülemnõukogu presiidiumi seadlus 27. augustist 1991. aastal, mis taastas Jõhvi iseseisvuse. Foto: Kuvatõmmis / Põhjarannik

Kuidas Jõhvi iseseisvaks tunnistamist 27. augustil tähistasite?

Kooga: Ma ei mäleta, et sel päeval oleks mingit tähistamist olnud. Aga sügisel oli taastava kogu lõpupidu tollaste elektrivõrkude saunas. Taastava kogu roll oli selleks ajaks täidetud.

Mis sai 28. augustil, kui Jõhvi oli vaba ja iseseisev linn? Kuidas selle linna ülesehitamine algas? Valimisteni läks veel pool aastat aega, kuidas käis värskelt iseseisvunud linna juhtimine, kus vana võimu enam polnud ja uut veel ei olnud?

Reimaa: See oli segane periood. Aga protsessi ohjaja oli Ida-Viru maavanem Ain Kiviorg, kes oli selles protsessis väga oluline kuju. Ta võttis maavalitsusse kaks inimest: minu ja Kohtla-Järvelt arhitekt Konstantin Kuzmini. Riik andis raha nii-öelda ajutise täitevkomitee tegemiseks ja novembrist asus selle etteotsa Aavo Keerme ja tema sekretärina Õie Ilikajeva, detsembris tuli veel inimesi juurde. Kivioru kureerimisel valmistasime ette ka valimisi, mis toimusid 1992. aasta veebruaris.

Kes jagas suhkru-, pesupulbri- ja viinatalonge, bensiiniliimite ja korraldas tänavute lumest puhtaks lükkamist?

Gaškov: Ma ei mäleta, kes jagas suhkrutalonge, aga bensiinitalonge sai maavalitsusest.

Reimaa: Väga oluline roll oligi sel ajal maavalitsusel. Alles siis, kui valimised olid toimunud ja esimene ametlik täitevkomitee ja saadikute nõukogu said ametisse, võis hakata Jõhvi võimule järjest üle andma funktsioone. Tegin just hiljuti koopiad neist dokumentidest. See oli tohutu otsuste kogu, muutusid rendikorrad, omandiõiguse küsimused. See kõik anti üle ja siis hakkas kiiresti kasvama ka linnavalitsuse koosseis.

Kiir: Mäletan, et nendel esimestel valimistel Jõhvis oli meeleolu ülev nagu Eesti Kongressi valimistel.

Mida te neil esimestel valimistel Jõhvi inimestele lubasite?

Kiir: Ega siis ei osatudki mingeid suuri lubadusi anda, nagu tänapäeval tehakse.

Üsna määrav roll oli Jõhvi esimestel valimistel, et Eesti Põlevkivi tollane juht Väino Viilup tõi valimistel välja päris palju töötajaid, kes pääsesid ka sisse?

Gaškov: Jõhvi kujunemine 1990ndate alguses oligi näide sellest, kus ajalugu teevad mõned inimesed, mitte rahvamassid: Viilupi, Reimaa ja Keerme roll oligi väga oluline.

Reimaa: Eesti Põlevkivi inimesi tuli kohe kaasa, aga 1993. aasta valimistel tulid nad juba päris suure meeskonnaga.

Aidma: Sama toimus ka Kohtla-Järvel, kus Viilup, Erik Kaljuvee ja Ain Kalmaru kujundasid selle linna juhtimise päris mitmeks aastaks põhjalikult ümber. See oligi see aeg, kus teine pool oli päris tugevasti audis.

Millisena te tollal kujutasite ette Jõhvit 30 aasta pärast ehk praegu?

Gaškov: Kui arutada, kas me sellist Jõhvist tahtsime, siis märgin, et Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kohaselt tähendab omavalitsus kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires kohalike elanike huvides korraldada valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust.

Ma olin väga rahul Jõhviga kuni aastani 2014, siis oli tõepoolest suurepärane areng. Aga siis juhtus midagi, kus Jõhvi võim maha mängiti, ja praeguse volikogu kohta ma ütlen, et tegemist ei ole Euroopa omavalitsuse harta kohaselt kohaliku omavalitsusega. Mis see on, ma ei tea. Kas see on N&V brigaad või midagi muud, ma tõesti ei tea. Kas viimane võimu üleminek oli normaalne või oli see ettevõtte ülevõtmine või oli putš, vabandust, ma ei tea.

Sellest, mis praegu on Jõhviga juhtunud, on mul väga kahju. Jõhvi normaalne areng lihtsalt võeti ja mängiti maha.

Aidma: Suures osas olen sinuga nõus. Aga siiski seesama tore plats [muusikaväljak], kus me praegu oleme, näitab Jõhvi potentsiaali, mida ta on suutnud praeguseks realiseerida. Siin on ka päris palju positiivset.

Gaškov: Olen nõus, et on positiivset, aga sellele pandi alus siis, kui linna eesotsas olid Vallo Reimaa, Aavo Keerme, Tauno Võhmar. Pärast seda on lastud selle najal lihtsalt liugu. Jumal tänatud, et see positiivne baas oli niivõrd tugev, et seda ei ole suudetud veel täielikult ära kulutada.

Kiir: 30 aastat tagasi läks kogu aur taastatud linna elu käivitamisele, kaugeid unistusi eriti polnudki. Minul küll ei olnud.

Sellest ajast, kui olin volikogu esimees [sajandivahetuse aastatel], on mul kõige rohkem kahju keskväljakust. Me kõik tahtsime, et asjad hakkaksid kiiremini arenema, et kaubandus puhkeks õitsele. Kahjuks ei olnud läbi mõeldud plaanipärast linnakeskuse arengut. Ühele ärimehele tuli pähe, et paneme siia püsti suure hoone, ja kõik olid rõõmsad, et näete, raha investeeritakse arengusse, ja lasti asjadel nii sündida, et keskväljakust ja selle ümbrusest ei tulnudki keskust, vaid see rikuti ära. Võib-olla tulevikus lammutatakse need hooned ära ja sinna tuleb midagi paremat.

Aga kõige paremaks projektiks on kontserdimaja rajamine, see on üks Jõhvi õnnestunumaid hooneid.

Mida tollastest plaanidest õnnestus ellu viia?

Reimaa: Need plaanid kujunesid aja jooksul. Keskväljaku ääres olev Tsentraal oli mõeldud hoopis teistsugusena, korruse võrra kõrgem ja nägi ikka maja moodi välja. Välja tuli hoopis teistmoodi. Aga see oli Jõhvis läbimurdeobjekt.

Enne seda olime võimelised selleks, et saada linnapilti euroopalikumaks, korraldama poodide vaateakende kujunduskonkursse, aga siia ei tulnud ühtegi olulisemat investeeringut: iga pankur hüppas õudusest lakke, kui kuulis, et Jõhvist tuleb suurem finantseerimistaotlus.

Mäletan seda päeva, kui Allan Mänd [Tsentraali ja mitmete teiste Jõhvi kaubanduskeskuste arendaja] ütles mulle, et sain just panga otsuse, ja siis läks viinapudel ka lahti. See oli mentaalne objekt pankuritele. Me olime selleks ajaks arenenud nii kaugele, et tekkis julgus anda laenu Jõhvi investeeringutele. Pärast seda hakkasid tulema järgmised objektid.

1992. aastast mäletan väga hästi nii Kohtla-Järve, Narva kui ka Sillamäe linnapea põlastavat suhtumist: mis asi see Jõhvi veel on? See suhtumine oli ülbe ja üleolev. Kaks aastat hiljem oli hoiak juba muutunud. Mis sellest, et suuri investeeringuid veel ei tulnud, Jõhvi suutis nii palju lühikese ajaga muutuda.

Me käisime ka Tallinnas rääkimas hoopis teiste sõnumitega kui nemad. Me ei rääkinud kunagi, et meil on mingid vene probleemid. Ütlesime alati, et Jõhvi on Eesti linn, mitte iialgi ei läinud ma rääkima vene probleemist, millest halasid ja nutsid Kohtla-Järve omad kogu aeg. Ega see ei too paremat suhtumist. See lõi ka Tallinnas Jõhvi suhtes hea maine.

Jõhvi jaoks oli väga oluline periood aastatel 1999-2000, kus toimus meeletu analüütiline töö. Käisime Avo ja Vello Juhkoviga [abilinnapea] nagu kullerid mööda maakonda, et rääkida Jõhvi arendamisest. Ka Tallinnas õnnestus läbi lüüa mõte, et riiklikke keskasutusi tuleb saada rohkem siia.

2000. aastal sündis üldplaneering, kus olid promenaadid ja palju teised nüüdseks valminud või valmivad objektid, juba valmis mõeldud.

Millised peaks praegu olema Jõhvi suuremad püüdlused?

Reimaa: põhiküsimus on, kuidas keskuseks jääda. Ei piisa sellest, kui löön rinna ette ja ütlen, et mina olen nüüd keskus. Keskus on see, keda tunnustatakse keskusena. Praegu on uus aeg, uued olukorrad, see nõuab uut analüütilist perioodi nagu 20 aasta tagasi.

Kooga: Ma arvan siiski, et Jõhvil on vedanud. Ma mõtlen, et kui Jõhvi poleks omaette linnaks saanud, kas siis oleks tehtud siia kontserdimaja, kohtumaja, Viru vanglat ja palju muud. Jõhvi suutis oma plusspunktid ära kasutada. Kaubanduskeskused pole ehk kõige kaunimad, aga et nad on siia tehtud, näitab ikkagi arengut.

Isegi praegune omavahel kaklev Jõhvi volikogu on parem kui aastaid vaikiv Kohtla-Järve volikogu.

Gaškov: Oluline, et Jõhvi leiaks taas need inimesed, kes tegelevad Jõhvi arendamisega, mitte ei jaga omavahel võimu ja ametikohti tutvuste ja parteilise kuuluvuse põhjal ning ei kuula vaid neid sõnumeid, mida Peipsi äärest Suvest [puhkekeskus, kus peetakse ettevõtja Nikolai Ossipenko juhtimisel Jõhvi poliitikat puudutavaid koosolekuid] saadetakse.

Reimaa: Kõige tähtsam ongi, et oleks need inimesed, kes tõepoolest tegeleksid Jõhvi arendamisega.

Endine vallavanem Tauno Võhmar rääkis juba mitu aastat tagasi, et tahame või mitte, aga Jõhvil on vaid viie tuhande maksumaksjaga keeruline omaette jääda ning kokkuminek Ahtmega tuleb varem või hiljem. Mida on Jõhvis puudu, mida tuleks kümne aasta jooksul luua või ehitada?

Reimaa: Jõhvi tuleb uuesti lahti võtta nagu sajandivahetuse protsessi planeerimisel. Kõike ei saa enam muuta. Tasakaal kahe raudteest erinevale poole jääva linnaosa vahel on paigast ära läinud. Kui sealne pool hakkab hääbuma, siis see on Jõhvi lõpp.

Ehitamine üksinda ei ole eesmärk, vaid mõistusega asjadega tegelemine. Tuleb võtta rahulikult ja mitte solvuda, kui pakutakse teistmoodi asju. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga ma arvan, et kõikide nende poliitsolvumiste unustamine on hädavajalik. Kes ei suuda, see ei tohiks enam töötada Jõhvi volikogus.

Aidma: Kaaluda tasuks mitte Ahtme, vaid Toilaga liitumist. Maksumaksjaid on tõesti juurde tarvis.

Reimaa: Toilaga liitumine oli meie põhimudel juba 20 aastat tagasi. Jõhvi asutused, nagu näiteks kontserdimaja, teenindavad mitu korda suuremat hulka inimesi, kui on oma elanikke. Toilaga koostöö on Jõhvile eluliselt tähtis.

Gaškov: Kui Jõhvi ja Toila ühinevad ja hakkavad koos tegutsema, mitte ei teki vastuolusid kogukondade vahel, siis on hiljem lihtsam ka Ahtmet juurde võtta.