Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

20. korda keeleeksamit teinud narvalanna: eesti keel on minu armastus

"Mõnel tuttaval on C1-taseme tunnistus, aga nad kardavad rääkida," ütleb Anna Galaktionova. Temal endal pole veel tunnistust ette näidata, aga see ei takista teda suhtlemast. FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kakskümmend korda on Anna Galaktionova proovinud saada eesti keele kõrgtaseme tunnistust. Kakskümmend korda pole see tal õnnestunud. Sellele vaatamata pole armastus eesti keele vastu vihkamiseks pöördunud.

Viimati jäi sel suvel kõrgtasemel eesti keele oskust näitava C1-taseme eksami positiivsest tulemusest puudu napilt kaks punkti.

Anna vaidlustas tulemuse: tundus, et suuline osa läks paremini, kui punktide järgi võinuks arvata. "Eelmisel korral sain suulise osa eest 19, aga viimati 14 punkti 25st."

Vaim uueks katseks valmis

Seni on olnud Anna nõrgim koht eksamil kuulamine, kõneldes tunneb naine end kindlalt. Ta loodab, et komisjon eksami üle vaatab, aga on pannud vaimu valmis ka selleks, et septembris uuele katsele minna.

Miks ta seda teeb, juba 21. korda?

"Kuna eesmärk − C1-taseme tunnistus − on seatud, siis tuleb see saavutada," ütleb Anna, lisades, et isegi kui ta peaks keeletunnistuse kätte saama, ei jäta ta tööd oma eesti keele kallal. "Eesti keel on minu armastus."

Armastust pole kahandanud seegi, et eksam on toonud hulga pettumusi ning et just puuduva keeletunnistuse tõttu jäi Anna ilma eelmisest töökohast. Moskvas õigusteadust õppinud naine töötas 13 aastat Viru maakohtu Narva kohtumajas konsultandina, valmistas kohtunikule ette kohtuotsuse ja -määruse projekte.

"Keeleinspektsioon tegi ettekirjutuse, et pean sooritama C1-taseme eksami, aga kuna mul see ei õnnestunud, siis mind eelmisel aastal vallandati."

Üks uks sulgus, kuid peagi avanes uus. Nüüd töötab Anna Narva linnavalitsuse korrakaitseteenistuses. "Minu praegune tööandja näeb, et ma oskan eesti keelt, aga kindlasti on vaja esitada ka tunnistus. Ega ma peatu."

Ka keele areng ei tohi peatuda ja selleks sukeldub Anna eestikeelsesse meediaruumi. Vaatab "Pealtnägijat", kuulab Vikerraadiot, et olla kursis maailmas toimuvaga.

Viimasel ajal häälestab ta raadio tihti Power Hit Radio sagedusele. "Huvitav on kuulata, kuidas noored inimesed räägivad: "See on äge!", "See on rõve!", "Värdjas", "Mats"," toob Anna näiteid.

Kõnekeelt on hea teada, kuid ametnik ei tohi inimesi, kes reeglitele vilistavad, matsiks või värdjaks hüüda. Anna kutsub linlasi ikka viisakalt ja lugupidavalt korrale. Ja kui vaja, tõlgib neile eestikeelseid ettekirjutusi, mis jäävad linlastele tihti arusaamatuks.

"Inimestega suheldes on mul eesti keelt vähem vaja, aga kõik dokumendid, programmid ja seadused on riigikeeles. Ka koosolekud toimuvad eesti keeles," ütleb Anna.

Tunneb koduselt kõikjal Eestis

Kui leppida mis tahes tööga, saaks Narvas ka eesti keeleta hakkama. Aga eesti keele oskus annab parema palga ja võimaluse tunda end koduselt kõikjal Eestis, mitte ainult kodulinnas, ütleb Anna.

"Ma tahan elada Eestis, ma ei taha kolida Venemaale," kinnitab naine, kes veetis seitse õpinguaastat Venemaa pealinnas. "Moskvas võib õppida ja raha teenida, aga elada on seal väga pingeline: Moskva üldse ei maga, inimesed on nagu sipelgad ja seal ei ole värsket õhku."

C1-tase tähendab vilunud keelekasutajat

C1-tasemel keelevaldaja mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähen­dust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõiste­tavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tule­muslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksik­asjalikku teksti keerukatel teemadel.

Allikas: Euroopa keeleõppe raamdokument

Narva on elamiseks täpselt paras ja vanemate suvila Narva-Jõesuu kandis sobib hästi selleks, et akusid laadida.

Viimane aasta on toonud Anna ellu põnevaid kohtumisi, kõik tänu eesti keelele. "Aasta tagasi kevadel kohtusin Maiki Udamiga, kes ei ole mulle mitte ainult keelesõber, vaid kaasteeline (Anna osaleb eesti keele maja keelesõprade programmis, harjutades mentoriga suheldes keelt − toim.)."

"Võtan praegu autokoolis eratunde, et valmistuda eksamiks, ja seal on närv vahel püsti, aga Maikiga kohtudes minu pea puhkab. Me lihtsalt lobiseme ja ma naudin seda."

Keelesõbrad on korra kohtunud ka silmast silma − Narvas. Sel suvel lubab Anna oma mentorile Võrumaale külla sõita.

Keelesõprade programmi värvika osalejana andis Anna kevadel intervjuu Põhjarannikule ja pärast seda sai kutse ETV hommikusaatesse "Terevisioon". Seal rääkis ta oma soovist kohata Ott Leplandi.

Nädal hiljem oli "Terevisiooni" stuudios laulja ise ning kui ta saatejuhi käest Anna unistusest teada sai, saatis ta narvalannale ekstra pildi koos palavate tervitustega. Annale Leplandi laulud meeldivad, aga nende toel saab õppida ka eesti keelt. "Ta laulab väga selgelt ja arusaadavalt."

Soovib kohtuda Arvo Pärdiga

Anna unistab veel kohtuda Arvo Pärdiga. Kui Ott Leplandist sai ta teadlikuks tänu "Eurovisioonile", siis Pärdi muusikat kuulis ta esimest korda paar aastat tagasi eesti keele ja kultuuri klubis. Kuulis ja otsis pärast helilooja kohta internetist infot: selgus, et Arvo Pärt on väga kuulus.

"Tema muusika on väga teistmoodi. Mul ei ole küll muusikalist haridust, aga mulle tema looming mõjub, näiteks "Tabula rasa" (1977. aastal loodud kontsert kahele viiulile, klaverile ja kammerorkestrile − toim.). Ma puhkan Pärdi muusikat kuulates."

Kas see on integratsioon või "lõimumine" − sõna, mis eesti keeles praegu üha laiemalt levib?

"Mul ükskõik, kumba sõna kasutada. Oluline on, et kõik me oleme inimesed. Ei saa eraldada, et see on venelane, aga see eestlane," ütleb Anna.

Ta lisab, et võib rääkides küll vigu teha, kuid tähtis on, et teised saavad temast aru. Mõnel tuttaval on eesti keele kõrgtaseme tunnistus, kuid nad ei julge rääkida. Annal tunnistust veel ei ole, aga see ei takista teda suhtlemast. Ja ta kasutab iga võimalust, et oma eesti keelt kasutada. Isegi kui eestlast käepärast pole.

Kõige rohkem ebaõnnestub kõrgtaseme eksam

Möödunud aastal sai 847 inimesest, kes kõrgtaseme (C1) keeleeksamil käis, läbi ainult 38 protsenti. Kõige edukamalt läks algtaseme (A2) eksamil. Ligi 800 eksamil käinust pääses läbi 72 protsenti. Madalama kesktaseme (B1) eksamil käis kõige rohkem keeleõppijaid − 2006 −, eksami tegid ära 62 protsenti tulnutest. Kõrgema kesktaseme (B2) eksamil osalenud 910 inimesest saatis edu umbes pooli.

"Abikaasa saab juba mõnest eestikeelsest sõnast aru. Ma ei ütle "Podoždi!", vaid "Oota korra!" ja ta juba teab, et on vaja oodata," naerab Anna.

"Iga eksam on nagu loterii"

Anna kirjeldab, mida ta tunneb eesti keele eksamil ja kuidas selleks valmistub.

Oled eksamipinges küll karastunud, aga kas väike närv on alati sees?

Natukene närveerin, aga enam stressi ei ole. Ma ei tunne kohustust, et pean kindlasti eksami ära tegema. Võtan rahulikult. Ega ma peatu − elu peab olema nagu liikluses. Kindlasti käin veel ja veel. Küll ükskord läheb õnneks.

Kõik eksamineerijad juba teavad mind ja ütlevad taas kohtudes: "Anna, jälle sina!" Mina iga kord ootan nendega kohtumist.

Kas järgmisel korral teed eksamiks valmistudes midagi teisiti?

Ausalt öeldes ei. Tavaliselt teen enne eksamit ülesandeid, kirjutan kirjandeid, kuulan raadiot ja räägin eesti keeles. Aga iga eksam on nagu loterii. Sa pead olema valmis ükskõik milliseks teemaks.

Millist osa eksamist kõige rohkem naudid?

Rääkimise osa, eriti kui saan vestluspartneriga vaielda. Viimati oli teemaks reisimine koroonapandeemia ajal. Paariline ütles, et reisides saab kohtuda inimestega, laiendada silmaringi. Mina ütlesin, et praegu tasub reisida interneti kaudu: võin istuda turvaliselt oma kodus ja vaadata ringi Louvre`i kunstimuuseumis.

Ükskord sain hariduse teema, aga mina ei ole õpetaja ja ma ei tea, millist täiendusõpet õpetajad vajavad. Oskasin vaid öelda, et õpetaja peab olema oma õpilastele eeskujuks. Kõik. Avaliku halduse või õiguse teemal võin aga pikalt rääkida. Näiteks korruptsioonist: võin seletada, mida see tähendab, milles seisneb, mida on vaja teha, et korruptsiooni välja juurida jne.

Vaktsineerimise teema sobis ka, sest kõik räägivad sellest. Olen ise vaktsineeritud ja koroona läbi põdenud. Igaühel on oma põhjused, miks nad vaktsineerivad või mitte. Mina otsustasin vaktsineerida, sest mul on eakad vanemad ja ma ei tea, kas inimesed, kes tulevad meie vastuvõtule, on vaktsineeritud või mitte. Mina otsustasin end kaitsta.

Eesti keele tasemeeksam pole keerulisem kui prantsuse või hispaania keele eksam

"Keeletasemete nõuded on Euroopas samad keelest olenemata ja keeleeksamid koostatakse ühtsetel alustel," selgitab haridus- ja noorteameti testide ja uuringute korraldamise büroo juhataja Auli Udde (pildil).

Kui palju on neid, kes on keeleeksamil rohkem kui kümme korda läbi kukkunud?

FOTO: Erakogu

Eesti keele tasemeeksam mõõdab keeleoskuse taset. Pole päris õige väita, et eksamil on läbi kukutud. Õige on, et inimese eesti keele oskus ei vasta veel soovitud keeletasemele. Vastav keeletase on saavutatud, kui eksaminand on saanud võimalikust punktisummast vähemalt 60 protsenti.

Aastatel 2018-2020 oli eesti keele tasemeeksamitel kümme ja enam kordi käinud inimesi kokku 59, neist 26 tasemel C1, 21 tasemel B2 ja 12 tasemel B1.

Mis saab kõige sagedamini komistuskiviks?

Tasemeeksamil mõõdetakse nelja osaoskust: kirjutamine, kuulamine, lugemine ning rääkimine. Eksaminandil võib vajakajäämisi olla ükskõik millises neist. See, kellel on rohkem suhtluskogemust, on tugevam kirjutamises ja rääkimises. Need, kelle keelekasutus on passiivsem, saavad parema tulemuse lugemis- ja kuulamisosas. Eksami sooritamiseks ei tohi ühegi osaoskuse tulemus olla null punkti.

Mida soovitate eksamil püsikäijatele, et nad jõuaksid positiivse tulemuseni?

Soovitame keeleõppijal lugeda eestikeelset aja- ja ilukirjandust, kuulata raadiost uudiseid, vestlussaateid ning loenguid, vaadata telesaateid ning rääkida eesti keeles nii palju kui võimalik. Samuti tunda huvi Eesti kultuuri ja riigi vastu, olla kursis sellega, mis ühiskonnas toimub. Eksamil käimine üksi ei saagi keeleoskust parandada.

Kas juhtub ka, et inimene järjest ebaõnnestub ja lõpuks lööbki käega?

Eesti keele tasemeeksami sooritamine on inimese otsus ning sõltub eelkõige tema motivatsioonist ja vajadusest.

Kuna eesti keele tasemed vastavad Euroopa keeletasemetele, ei saa ilmselt meie eksamite koostajaid kiuslikkuses kahtlustada. Eesti keele oskust tõestada pole ju keerulisem kui prantsuse või hispaania keele oskust?

Eesti keele tasemeeksamid on korduvalt edukalt läbinud Euroopa keeletestijate ühenduse (The Association of Language Tester in Europe) ALTE auditi ning on sarnaselt suuremate Euroopa eksamikeskuste eksamitega ette valmistatud ja läbi viidud parimaid testimispraktikaid järgides. Eksamitel on ALTE kvaliteedimärk.

Keeletasemete nõuded on samad keelest olenemata ning kirjeldatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis, mis annab ühtse aluse keeleeksamite koostamiseks.

Kas aeg-ajalt muudetakse eksameid lihtsamaks või keerulisemaks?

Eksamite raskusaste on iga kord sama ja seda kontrollitakse iga eksami järel. Aeg-ajalt vahetatakse ülesandetüüpe, ajakohastatakse eksami vormi, kuid see ei mõjuta eksami raskusastet.

Mõnele eksamitegijale tundub, et hindajad võinuks punkte heldemalt jagada, ja esitab vaide. Kui suur osa vaietest rahuldatakse?

2019. aastal esitati vaie C1-taseme eksamitulemusele 40 korral, neist ühe tulemus muutus vaide menetlemise tulemusena. 2020. aastal esitati vaie C1-taseme eksamitulemusele 37 korral, neist nelja tulemus muutus.

Tasemeeksamite hindajad on suure kogemusega oma ala professionaalid, hindamisprotsess on läbi viidud korrektselt ja vastavalt juhendile ning enamasti pole vaidekomisjonil põhjust vaiet rahuldada. Vaideotsuse tegemiseks hinnatakse kogu eksamitöö uuesti.

Testi, milline on sinu keeleoskus!

Et saada aimu, milleks peab C1-taseme eksamil valmis olema, pakume lahendada näidistesti haridus- ja noorteameti veebilehelt. Lugemistesti kolmest ülesandest esimeses peaks valima, milline lühikokkuvõte sobib artiklile kõige paremini.

Meie taimestiku liigirikkusele panid aluse muistsed karjakasvatajad

Euroopa kõige mitmekesisema taimestikuga paik asub Läänemaal: sealsel Laelatu puisniidul loendati 2001. aastal ühel ruutmeetril 76 taimeliiki.

Miks paistavad Eesti loodusmaastikud silma säärase liigirohkusega? Vastupidiselt laialt levinud arvamusele on Eesti loodus nõnda rikas mitte hoolimata inimtegevusest, vaid pigem just inimese tõttu, näitasid Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadlased.

Nad tõestasid, et inimasustuse püsivuse ja looduse liigirohkuse vahel valitseb seos. Veel tänapäevalgi kasvab Eestis kõige rohkem erinevaid taimi just nendes kohtades, kus inimene on püsivalt elanud viimased tuhat aastat ehk juba hilisest rauaajast alates.

Inimese soodne mõju loodusele seisneb maaharimises ja karjakasvatuses. Kuni inimese saabumiseni Eesti alale koosnes siinne loodus metsadest ja soodest, mis ei kuulu kõige liigirohkemate koosluste hulka. "Ka meie tänased okasmetsad on üsna liigivaesed. Kui kõnnite kuusikus ja korjate kukeseeni, siis on see küll kena ökosüsteem, kuid väga palju liike seal ei ela," sõnab instituudi botaanikaosakonna juhataja Martin Zobel. "Suure liigirikkuse tõid siia inimtekkelised rohumaad."

Esimesed märgid karjakasvatusest Eesti alal pärinevad 6000 aasta tagusest ajast. Karjamaid rajav inimene avas maastiku, tekitades juurde üha rohkem niite, aasu ja pargitaolisi kooslusi.

Niisugused uued maastikud meeldisid arvukatele Eesti looduses algselt tundmatutele rohttaimedele, nagu näiteks mägiristik, angerpist, värv-varjulill, arukaerand ja keskmine värihein, millest paljude algkodu asub Lõuna-Siberi või Kagu-Euroopa steppides.

Nende taimede seemned jõudsid Eestisse inimeste, kariloomade või söödaks varutud heinaga ning hakkasid siin idanema.

Teadur Aveliina Helm püstitas oma doktoritööks materjali kogudes hüpoteesi, et veel tänapäevalgi võivad Eesti looduse liigirikkusandmetes peegelduda hilise rauaaja inimasustuse tiheduse jäljed.

Umbes tuhande aasta taguse aja asulate kohta on arheoloogidel olemas üpris põhjalikud kaardid ning Helm ja tema kolleegid otsustasidki uurida, kas toonaste asulakohtade praegune liigirikkus erineb nende paikade omast, kus nii pikka asustusajalugu teada pole.

"Meie tulemused näitasidki, et tänapäeval on kõige liigirikkamad loopealsed nendes piirkondades, kus rauaajal oli inimese asustustihedus kõige suurem," kirjutas Helm oma doktoritöös. "See kinnitab, et loopealsete praegune liigirikkus on vähemalt tuhandeaastase ajalooga."

Zobeli arvates on selline järeldus märkimisväärne kogu maailma mastaabis, sest seni on inimtegevuse mõju loodusele tõlgendatud valdavalt negatiivsena, vaadeldes maksimaalselt ajavahemikku 100-200 aastat.

Tartu teadlaste töö näitab, et inimese ajalooline mõju võib loodusele olla vägagi positiivne.

Botaanikaprofessor Meelis Pärteli sõnul võivad muistsed asulakohad veel praegugi olla rohkem kui kaks korda liigirikkamad muudest aladest. Tuhandeaastase küla ümbruskonnas kasvab ühel ruutmeetril kuni 50 taimeliiki, sellest kümmekonna kilomeetri kaugusel aga juba kõigest 25. "Selline seos, et muinasaja inimasustuse järgi on võimalik seletada tänast liigirikkust, tuli meie töös välja esmakordselt," tõdeb Pärtel.

Taimedele kõige sobivam "inimtihedus" on keskmiselt kümme inimest ruutkilomeetri kohta. Kui inimesi elab piirkonnas vähem, ei suuda nad maastikku omatahtsi kujundada ning niidud kasvavad võssa. Kui aga inimeste arvukus on tunduvalt suurem, viljelevad nad taimede seisukohalt juba liiga intensiivset põllundust või loobuvad põllumajandusest tööstusliku eluviisi kasuks. "Näiteks Saaremaal on väikeste asulate ja elujõuliste külade lähedus taimeliikidele väga soodne, kuid Kuressaare ümbruse loodus on juba vaesumas," märkis Helm.

Sajandeid Eestis suhteliselt stabiilsena püsinud inimasustus tegi 20. sajandil ning eriti selle teises pooles läbi väga drastilise arengu.

"Eesti loodus on pärast sõda meeletult muutunud. 1930. aastatel oli Eestis rohumaid 1,5 miljonit hektarit, kuid tänaseks päevaks on neist alles ligikaudu 130 000 hektarit. Reaalselt on seega alles erakordselt vähe rohumaid," ütleb Zobel.

Rohumaade kinnikasvamine on seadnud suurde ohtu Eestis aastatuhandete vältel tekkinud loodusliku liigirohkuse − teadlaste arvutuste kohaselt on paljudes piirkondades 40% niidutaimedest juba praegu määratud väljasuremisele, sest muutunud maastik ei toeta enam nende püsimist.

Samas on võimalik need liigid Eesti loodusele veel päästa, kui teha jõupingutusi rohumaade ja niitude taastamiseks ning säilitamiseks.

Teadlaste sõnul on see vajalik mitte ainult taimedele ja neist sõltuvatele putukatele ja lindudele, vaid ka inimesele endale: inimkätega kujundatud maastik kuulub ju otseselt meie kultuuripärandisse.

Allikas: Alo Lõhmus, lühendatult ajalehest Postimees

VASTUSEVARIANDID

A. Inimasustuse püsivust ja looduse liigirohkust uurinud Tartu ülikooli teadlased tõestasid, et kõige rohkem kasvab erinevaid taimi piirkonnas, kus inimene on elanud püsivalt tuhat aastat järjest. Inimese soodne mõju loodusele seisneb maaharimises ja karjakasvatuses. Seni on inimtegevuse mõju loodusele tõlgendatud peaaegu alati negatiivsena. Tuhandeaastase küla ümbruses kasvab kuni poolsada taimeliiki, sellest eemal aga juba poole vähem. Kui inimesi elab piirkonnas vähe, ei suudeta ümbrust kujundada ja niidud kasvavad võssa. Tänapäeval on rohumaid jäänud väheks. Rohumaade ja niitude säilitamine on oluline nii taimedele, nendega seotud putukatele ja lindudele kui ka inimesele endale.

B. Tartu ülikooli teadlaste uurimistöö tulemused näitavad, et kõige liigirikkam on taimestik nendes piirkondades, mida inimene on püsivalt asustanud viimased tuhat aastat järjest. Teadlaste tööst tuleb välja, et inimasustuse püsivuse ja looduse liigirikkuse vahel valitseb seos. Juhul kui inimesi elab mingis piirkonnas liiga vähe, ei saa nad maastiku kujundamisega ise hakkama ja niidud kasvavad võssa. Kui aga inimeste arvukus on tunduvalt suurem, viljelevad nad taimede seisukohalt juba liiga intensiivset põllundust või loobuvad põllumajandusest tööstusliku eluviisi kasuks. Rohumaad ja niidud pole vajalikud mitte ainult taimedele ja neist sõltuvatele putukatele ja lindudele, vaid ka inimestele.

C. Tartu ülikooli teadlased tõestasid, et kõige liigirikkamad on need paigad, kus inimene on elanud tuhat aastat järjest ning tegelnud maaharimise ja karjakasvatusega. Siiani on inimese mõju loodusele peetud valdavalt negatiivseks, ent teadlaste töö näitab, et see võib olla vägagi positiivne. Tuhandeaastase küla vahetus ümbruses kasvab taimeliike poole rohkem kui sellest eemal. Kui inimesi elab piirkonnas vähe, kasvavad niidud võssa. Kui inimesi on liiga palju, muutub põllundus intensiivseks või loobutakse sellest. Tänapäeval on rohumaid erakordselt vähe, mis seab ohtu loodusliku liigirohkuse. Et säiliks meie kultuuripärand ja lindude-putukate elukeskkond, on vaja rohumaid taastada ning säilitada.

D. Tartu ülikooli teadlased uurisid inimasustuse püsivuse ja liigirohkuse vahelist seost ning jõudsid järeldusele, et veel tänapäevalgi kasvab kõige rohkem erinevaid taimi just nendes kohtades, kus inimene on püsivalt elanud viimased tuhat aastat. Umbes tuhande aasta taguse aja asulate kaarte vaadates uurisid teadlased, kas toonaste asulakohtade tänane liigirikkus erineb nende paikade omast, kus nii pikka asustusajalugu ei ole. Tulemused näitasid, et kõige liigirikkamad loopealsed on nendes piirkondades, kus rauaajal elas suhteliselt vähe inimesi. See näitab, et inimasustuse püsivuse ja liigirohkuse vahel on üsna nõrk seos. Rohumaad ja niidud on koduks paljudele putukatele ja lindudele.

Kõige paremini sobib lühikokkuvõte C.

Tagasi üles
Back