Pool sajandit tagasi tormiga põhja läinud kalalaeva meeskonda leinas kogu Narva-Jõesuu
21. jaanuar 2022, 20:43
/nginx/o/2021/09/17/14076858t1h54a2.jpg)
Viiskümmend aastat tagasi läks Narva lahes tormiga põhja Oktoobri kalurikolhoosi kalalaev. Hukka sai kolm laevameeskonna liiget. Kaks laevamehaanikut veetsid rohkem kui ööpäeva üleujutatud masinaruumis, kuni nad õnnestus päästa.
Olga Baranova oli tollal seitsmeaastane ning õppis Narva-Jõesuu 5. kooli esimeses klassis. Tema õpetaja Galina Mihhailovna juhtus olema Oktoobri kalurikolhoosi keskmise suurusega kalapüügilaeva STB-7200 ühe meeskonnaliikme naaber.
Õnnetusest kuuldes jättis Galina Mihhailovna 1971. aasta 22. detsembril lapsed klassiruumi omapäi ning kiirustas sadamasse.
Ta polnud sugugi ainuke. Tol päeval tuli sadamasse väga palju inimesi.
Olga Baranova läks ühes vanema vennaga mere äärde õhtul. Ilm oli ikka veel tormine, vesi kandis kaldale kaste ja laevatükke. "Sellest ajast saadik tunnen vee ees hirmu. Ja see hirm on seotud just selle tragöödiaga," meenutab ta.
Laste hirmu võimendas teadmine, et vesi oli uhtunud kolm kalurit üle parda: varem või hiljem pidi meri kandma nende surnukehad kaldale.
Sergei Morozov, kalalaeva STB-7200 kapteni abi Vassili Morozovi poeg, sai juhtunust samuti teada koolis. Toona, pool sajandit tagasi, oli Sergei 11aastane, tema isa 38. Kohe pärast tunde ruttas poiss nagu paljud teisedki sel päeval randa. Seal, vees hulpis laev, kiil ülespoole. Alles õhtul rääkis ema, et sellesama laevaga läks isa merele − ja et isa pole koju tulnud.
Detsembris puhkenud torm oli 1971. aastal nii tugev, et muutis isegi Narva-Jõesuu kaldamaastikku. Tookord tuli nähtavale rohkelt sõjaaegseid rauakolakaid, mis liiva seest välja turritasid, meenutab Olga Baranova. Need kolakad märgistati punaste lindikestega ja lastel oli neile lähedale minna rangelt keelatud.
Kummuli läinud kalalaeva põhi paistis kaldast umbes neljasaja meetri kaugusel veel palju aastaid. Väikese kaluriküla suure tragöödia aastapäeval viisid inimesed jääd pidi vrakile lilli. Ajapikku aga vajus laevavrakk vee alla ning mälestuski juhtunust hakkas inimeste mälus tasapisi kustuma.
Seniolematu torm
Tol saatuslikul 21. detsembri hommikul läks Narva-Jõesuust merele kolm Oktoobri kalurikolhoosi traalerit. Ilmateade lubas 3-5pallist edelatuult. Laevad jõudsid Toila-Sillamäe piirkonda ja asusid kala püüdma. Sealsamas võttis saagi vastu Toila kalakombinaadi külmutuslaev Rand-4.
Kell 16.40 hoiatati raadio teel, et kella 19-21 paiku on oodata tuule tugevnemist 6-7 pallini. STB-7200 lasi umbes kell 17 traali viimast korda vette ning kui kalad sorteeritud, liikus kaldale lähemale, et saak kastidesse pakkida.
Kella kuueks õhtul oli nähtavus vaid pool miili ning tuul hakkas tõepoolest tõusma. Püügi lõpetanud laevad jäid Toila kanti ootele. Keskööl kõlas teine tormihoiatus: tuul tugevneb 7-8 ning puhanguti 9 pallini.
Stiihia sai võitu
Parteiväljaanne Narvski Rabotši kirjutas traallaeva STB-7200 ja selle meeskonnaga juhtunust lehe esiküljel kuuendal päeval pärast õnnetust. Mingil põhjusel ei märkinud toimetus ära loo autorit.
Väljavõte artiklist:
"... Detsembrikuu ilm on muutlik. Hommikul ei tõotanud meri midagi halba, ent juba mõne tunni möödudes tõmbus ähvardavalt tumedaks ning lõi lainetama ja mühama. Kaldalt tuli lakkamatult ärevaks tegevaid radiogramme. Kalurid nägid ka ise, et puhkemas on tõeline stiihia.
A. Štšerbak otsustas suunduda Narva-Jõesuu lahte ja seal halva ilma eest varju otsida. Kalurikolhoosi Oktoober laevastiku kapten G. Abuškevitš hoidis temaga katkematult raadiosidet.
Vahepeal oli saabunud 22. detsembri hommik, nähtavus aga oli endiselt väga halb. Torm oli tugevnenud 10 pallini.
Ent kalurid ei heitnud meelt. Nad liikusid määratud kursil ning kandsid kõikidest oma tegevustest raadio teel kaldale ette. Sihtmärgini oli jäänud vaid üsna vähe maad.
Siis aga katkes raadioühendus laevaga poole sõna pealt.
Raadiojaama juures valves olnud kapten Abuškevitšit valdas halb eelaimus. Esimestel minutitel oli veel lootust: kohe-kohe nad vastavad, kannavad ette, et kõik on korras ja nad liiguvad faarvaatris. Torm on möödas...
Ent raadio vaikis...
Mõne aja möödudes märkasid nad liivasel madalikul kesk mäslevaid laineid ümber läinud traalerit, laevapõhi ülespoole. Enam polnud kahtlustki: kalurid on hädas. Küllap olid hiigellained kalalaeva kummuli keeranud.
Kohe hakkas raadioeetrisse signaale tulema. Narva päästejaamast ja Lenrõbholodfloti baasist kutsuti kohale spetsiaalsed alused. Nõuti helikopterit.
Ent tormituul ei vaibunud. Helikopter ei saanud õhku tõusta ning päästekaatrite teed takistasid meeletud lained.
Merehätta sattunud alusele õnnestus läheneda alles siis, kui tuul olid veidi vaiksemaks jäänud. Päästejaama tuukrid koputasid veest välja paistnud traaleri põhjale ja kuulsid masinaruumist vastuseks signaale. Seal olid inimesed.
Päästja A. Vinogradov ja tema abilised ei viivitanud. Nad lõikasid laevakeresse augu ning päästsid vett täis aluselt mehaanik V. Kuligini ja motorist J. Ivanovi. Leidnud masinaruumist nurgakese, kuhu vesi polnud tunginud, veetsid nad vee all rohkem kui ööpäeva, teadmata, kui kauaks neil õhku jätkub. Mis sai nende seltsimeestest, kes õnnetuse ajal tekil ja rooliruumis viibisid, seda nad ei teadnud.
Päästetud mehed toimetati viivitamatult haiglasse. Nende seisund on rahuldav. Ülejäänud meeskonnaliikmete saatus on esialgu teadmata.
Praegu püütakse traalerit kiilu peale tõsta. Samal ajal jätkub kadunud kalurite otsimine."
Kuna tuul tõusis, liikusid kõik alused pärast kella kuut hommikul ühes külmutuslaevaga Rand-4 Sillamäe piirkonda. Osa laevu aga otsustas siiski Narva-Jõesuusse naasta, teiste seas ka traallaev STB-7200, mille kapten Aleksandr Štšerbak andis meeskonnale korralduse maha laadimata jäänud kalasaak tekil kastides ära kinnitada.
Ühes lastiga kodusadama poole liikudes pidas Štšerbak raadio teel ühendust sadamaga ja kolleegiga traallaevalt STB-7180. Lained olid kõrged. Puhus tugev tuul ja sadas lund. Üle poole miili polnud midagi näha. Viimast korda sai laevaga ühendust kell 10.35: Štšerbak andis teada, et suue juba paistab, ehkki nähtavus on halb.
Siis raadioühendus katkes.
Narva-Jõesuu hüdrometeoroloogiajaama ja külmutuslaeva Rand-4 andmetel puhus tookord 8-9palline lääne- või loodetuul, laine kõrgus oli neli meetrit ning veetemperatuur null kraadi.
Möllas siinmail seniolematu torm.
Vaikus eetris
Oktoobri kalurikolhoosi laevastiku kapten Grigori Abuškevitš püüdis 22. detsembri hommikul STB-7200 meeskonnaga uuesti ühendust saada. Ent eetris valitses vaikus. Murelikud inimesed suundusid rannaäärsele kõrgendikule, lootes näha traalerit sadamasse tulemas. Ent laeva ei paistnud. Nõnda naasid nad raadiojaama.
Kell 11.05 helistati sadamasse kolhoosidevahelisest sanatooriumist, kus inimesed olid märganud pool tundi varem laeva ja selle tulesid, mis aga peagi olid silmist kadunud. Mitu korda oli vaid vilksatanud objekt, mis kangesti meenutas ümber läinud laeva.
Kümme minutit hiljem õngitseti sadamasilla lähedalt veest välja STB-7200 päästerõngas. Ning peagi nägid juba kõik 400-500 meetri kaugusel kaldast ümber läinud laeva põhja.
Piirivalvel paluti saata helikopter ja meeskond rannariba kontrollima. Narva päästejaamast telliti puksiir. Sadamasse sisenevatel laevadel kästi hoolega veepinda seirata. Ametivõime teavitati traaleri STB-7200 hukust keskpäeval.
Torm kestis endiselt ega lubanud päästeoperatsiooni helikopteri ja laevadega korraldada. Eesti NSV Ministrite Nõukogu kalamajandusosakond palus saata õnnetuspiirkonda lisalaevu, ent neistki polnud tugeva laine ja tuule tõttu abi.
Alles 23. detsembri hommikuks nõrgenes tuul 3-4 pallini ning lubas helikopteril lennata kolm korda üle ümber läinud laeva.
27 tundi jääkülmas vees
Pärastlõunal jõudis ümber läinud traaleri juurde Delfiini-nimeline laev, pardal tuukrid ning kalurikolhoosi ja Narva päästejaama spetsialistid. Laeva põhja peale roninud said kopsimiste ja koputuste järgi teada, et inimesed laevas on veel elus.
Gaasipõletiga lõigati laevakeresse ava. Ning kell 14.22 päästeti mehaanik Juri Ivanov ja vanemmehaanik Vassili Kuligin vabadusse. Kiirabi viis üdini külmunud mehed Narva haiglasse.
Laev lebas paremal küljel paari-kolme meetri sügavusel, mast ja tekiehitised läinud, laevaruumid vett täis. Ülejäänud meeskonnaliikmeid laevast ega selle lähedusest ei leitud.
Päästetud rääkisid hiljem, et tormieelsel õhtul pakkisid nad püütud kala kastidesse, et see hommikul külmutuslaeva ümber tõsta. Ent külmutuslaev keeldus tormi tõttu kala vastu võtmast ning seepärast suundus traaler ühes lastiga sadama poole.
Esmalt hoidis laev nina vastu laineid, kapten ja tema abi olid sillal, ülejäänud kolm meeskonnaliiget masinaruumis. Siis aga muutis laev suunda ning lained hakkasid seda vasaku parda ahtrist kõigutama. Veel pisut ning laev vajus paremale tugevasse kreeni.
See talle saatuslikuks saigi.
Masinaruum hakkas veega täituma. Traalmeister sööstis minema ning rohkem teda enam ei nähtud. Masinaruumi jäänud Kuligin ja Ivanov liikusid laevas edasi, päästva õhuruumi suunas. Siis vajus laev lõplikult põhja, kuid õnneks moodustus masinaruumi ülaossa õhutasku, kus vangi jäänud mehed pidid veetma 27 tundi ja 44 minutit teineteist ergutades, et mitte magama jääda. Alles hommikul kuulsid nad helikopteri müra, mis andis esimest pääsemislootust. Ja varsti kostis väljast ka kopsimist.
Tragöödia aeti loodusjõudude kaela
Vassili Kuligin ja Juri Ivanov on praeguseks meie seast lahkunud, kuid hukkunud kapteni abi Vassili Morozovi pojal Sergeil oli võimalus nendega juhtunust põhjalikult rääkida. Õnnetuse hetkel ei saanud mehed arugi, mis on juhtunud: laev põrutas esmalt madalikule ja läks siis ümber. See juhtus noortekeskuse Noorus lähedal, tuul ja lained aga lohistasid laeva peaaegu jõesuudmeni.
Hulk aega jäises vees ulpinud Kuligin ja Ivanov saadeti hiljem lõunasse sanatooriumi end toibutama. "Onu Vasja [Kuligin] aga läks hiljem ikka merele tagasi," ütleb Sergei Morozov.
Laeva kapteni Aleksandr Štšerbaki surnukeha leiti hiljem umbes samast kohast, kus laev ümber oli läinud. Jääpangad olid surnukeha tundmatuseni moonutanud. Ülejäänud meeskonnaliikmed − kapteni abi Vassili Morozov ja traalmeister Pjotr Šmeljov − jäidki leidmata.
"Raske oli," meenutab Sergei Morozov toonast aega. "Kõige raskem oli muidugi emal. Kogu kolhoos ja kogu Narva-Jõesuu olid toona leinas."
Morozovite pere ei hakanud õnnetuse järel süüdlasi otsima, leides, et juhtunus olid süüdi loodusjõud. Kaks poega astusid isa jälgedes ning hakkasid samuti merel käima. Meri mind ei hirmuta, ütleb Sergei, mis sest, et kaks korda on ta madalikule kinni jäänud küll.
Õnnetuse põhjust ja süüdlasi otsiti kolm kuud. Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija algatas kalalaeva STB-7200 huku asjus kriminaalasja, mille toimik on Eesti rahvusarhiivis tänini tallel.
Süüdlane hukkus, uurimine lõpetati
Õnnetuses hukkusid laeva kapten, kapteni abi ja traalmeister. Kalurikolhoosi Oktoober materiaalne kahju oli 33 945 rubla.
Kõik laevahukku ja kolme meeskonnaliikme surma puudutavad materjalid saadeti vabariiklikku prokuratuuri, et teha kindlaks, kes on süüdi ja kes vastutab
Kriminaalmenetluse lõpetas 1972. aasta 5. aprillil Eesti NSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Kvass, jõudes järeldusele, et õnnetuse peasüü lasus kaptenil, kes oli rikkunud mitut laevandus- ja kalapüügieeskirja. Kapten Štšerbak otsustas tormihoiatuse peale mitte sadamasse varjule minna, vaid edasi merele jääda. Kapteni otsusel suundus tormi kätte jäänud kalalaev üheksapallise tuulega sadamasse. Seejuures ei palunud traaler ka suuremate laevade abi. Kuna kapten ise sai õnnetuses surma, siis kriminaalmenetlus lõpetati.
Uurimine leidis sedagi, et osa süüst lasub kalurikolhoosi ja selle laevastiku juhtidel, sest need ei rakendanud meresõidu ja kalapüügi ohutuse tagamiseks kõiki võimalikke meetmeid. Ent ettevõtte juhid olid selleks ajaks juba niigi karistada saanud: kalurikolhoosi Oktoober esimees Vladimir Afanasjev kõrvaldati ametist, laevastiku kapten Grigori Abuševitš sai valju noomituse, külmutuslaeva Rand-4 kapten-direktor Sergejev aga jäi aastaks töödiplomita.
Plaan on vrakk üles tõsta
Viis päeva pärast õnnetust otsustas Oktoobri kalurikolhoosi juhatus maksta hukkunute peredele 200 ja päästetutele 100 rubla ühekordset toetust. Lisaks said hukkunute pered 50 rubla kuus iga lapse kohta kuni laste täisealiseks saamiseni.
Preemiat said ka päästeoperatsioonil osalenud. Näiteks maksti laevapõhja päästeava lõiganud keevitajale preemiaks 70 rubla.
1972. aasta märtsis arvati kapten Štšerbak postuumselt ka kolhoosi ridadest välja. Kalatraaler STB-7200 aga kanti maha − kuna selgus, et seda ei saa taastada, ei hakatud laeva merepõhjast üles tõstmagi.
Traallaeva kere on praeguseks kahe meetri sügavusel üleni liiva alla mattunud. Kui tulevase muuli tarvis uuringuid tehti, märgiti vraki täpne asukoht ka kaardile.
Kuurortlinna võimud plaanivad siiski laevakere üles tõsta, et kadunuks jäänud meremeeste säilmed ehk lõpuks üles leida. Linnapea Maksim Iljin kinnitab, et isegi kui uue muuli valmimine peaks venima, tuuakse vrakk merepõhjast igal juhul üles. "Ma ei mõista, miks seda kohe ei tehtud või siis järgnenud aastatel," ütleb ta.
Kapteni abi poeg Sergei Morozov toetab ülestõstmise plaani igati, lootes, et ehk leitakse siis ka ülejäänud meeskonnaliikmete säilmed. Omal ajal puistas Sergei surnuaeda ema haua kõrvale isa mälestuseks veidike mereliiva, ent ta soovib siiski, et ka isa põrm viimaks maamulda sängitatud saaks.
